Mona Lisa

 

Tänapäeval on see naiseportree varjul kuulikindla klaasi taga, seda jälgivad

valvurid ja nähtamatud kiired, portree ees rüseleb rahvahulk, kes on Louvre’isse kokku tulnud kõikidest maailmajagudest ja ei taha lahkuda teda nägemata. See on muutunud kõigi aegade kõige kuulsamaks portreeks.

Kes on see naine, keda on kujutanud oma 1503. aastal alustatud portreel Leonardo da Vinci, naine, kelle  pigem jumalik kui inimlik naeratus lummab jätkuvalt rahvahulki?

Pikka aega oli ta üksnes Tundmatu. Kui ta paigutati Prantsuse kuningate kunstiaarete hulka, siis sai ta nimetuseks “Kurtisaan läbipaistva looriga”. Kombeline Louis XIII tahtis seda seepärast oma galeriist Inglismaale kingituseks viia ja laskis end maha rahustada ainult palvetega, et ärgu sahkerdagu Prantsusmaa  kõige kaunima maaliga. Pildi päästis see, et ta nimetati ümber “Mona Lisaks”. Selle nime all laskis portree oma magamistuppa üles riputada Napoleon Bonaparte.

Mona Lisa modelliks on aegade jooksul pakutud viit erinevat naist, kuid kõige tõenäolisemaks peeti Firenze aadliku Giocondo naise Mona Lisa kujutamist maalil. Seetõttu kutsutakse seda maali ka suuremas osas riikides “Giocondaks”.

Nüüdseks on Firenze kunstiajaloo õpetaja Giuseppe Pallanti selle oma hiljuti publitseeritud monograafias ka dokumentaalselt tõestanud. Selle põhjal tellis (ilmselt) portree Leonardo da Vinci isa, rikas notar, kes tahtis selle kinkida Giocondadele, kellega teda sidusid ärisuhted.

Maalitehniliselt on “Gioconda “ teostatud ülima meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikka lõpetamata tööks. Gioconda näo õrna modelleeringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka ümbritseva atmosfääri väreluse. Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõrjuvalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus teeb naise kogu välise ilme äärmiselt komplitseerituks ja hajutab lõpliku lahenduse mulje.Kui lasta pilgul libiseda silmadelt huultele ja huultelt õrnadele, ent tahtejõulistele kätele, siis võib tunda tema välises kujus kogu tema olemuse sisemist rikkust ja vastuolulisust. Seepärast pole ka imestada, et Giocondat hakati nimetama mõistatuslikuks. Poolfantastiline maastik pruunjasroheliste paljaste kaljude ja loogelise raja ning sillaga ei kujuta endast ainult tagaplaani, vaid näib edasi andvat maali vaimset atmosfääri, mille unelevalt udusest ruumist kirgastub Mona Lisa kuju.

 

 

Kasutatud kirjandus.

M.Alpatov  “Kunstiajalugu” II köide, Tallinn, kirjastus “Kunst”, 1982, lk 46-47

F.Jilek “Mees Vincist”, Tallinn, kirjastus “Kunst”, 1988, lk 296-297

http://www.epl.ee/artikkel_270924.html