Konstantin Päts
Kristo Paju
 
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna
vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Kohalikud inimesed räägivad,
et ema Olga pidi Konstantini sünnitama ühes teeäärse talu laudas, sest ei
jõudnud arsti juurde.
Õppima hakkas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Vanemad
kolisid Raeküla alevisse. Siin õppis Konstantin Nikolai koolis, edasi õppis
Riia vaimulikus seminaris, siit lahkus enne lõpetamist ja läks Pärnu
Gümnaasiumi. 1898.a. lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduse kandidaadi
kraadiga. 1900.a. asus noor jurist Konstantin advokaadina tööle Jaan Poska
abilisena. Sajandivahetuseks oli Tallinn kujunenud suureks sadama- ja
vabrikulinnaks. Siin kasvas ka eestlaste arv. Päts taipas, et tuleb ühendada
edumeelsed eestlased, selleks tuleb välja anda oma ajaleht.
1901.a. 10.novembril hakkas K. Pätsi toimetamisel ilmuma uus ajaleht
"Teataja". Uus leht pani pearõhu majanduslike küsimuste arutamisele. K. Päts
hakkas tähelepanu pöörama omavalitsusorganitele, kus olid juhtivad
baltisakslased. Ta ühendas eestlastest majaomanikud ja väikekaupmehed, 
pidas läbirääkimisi vene liberaalsete ringkondadega.
1904.a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-veneblokk ülekaalu, 60
kohast saadi 48 kohta.
1905.a. valiti K. Päts linnapea abiks, mis tähendas volikogu juhtimist.
Vabadussõja võidu üheks eelduseks võib pidada eestlaste käe all olevat
omavalitsuste süsteemi, siin omandatud kogemused võimaldasid kiiresti
mobiliseerida riigi ressursid idast pealetungiva vastase vastu.
1905.a. dets. asus keskvõim vasturünnakule. Ajaleht "Teataja" suleti ja
kindralkuberner käskis juhtivad eesti tegelased arreteerida. K. Pätsil
õnnestus põgeneda Šveitsi.
1907.a. siirdus K. Päts Soome. Siit pidas K. Päts salajast kirjavahetust
Eestiga. Esines varjunime all, andis omavalitsustele juhiseid maaküsimuste
kohta.
Helsingi lähedalt siirdus K. Päts Vene piiri äärde Ollila linnakesse.
1901.a. oli K. Päts abiellunud Helma Peediga. Abikaasa oli üksi 2 lapsega
Eestis. Alles 1908.a. sai perekond mitme aasta järel kokku.
1909.a. sõitis K. Päts Tallinna ja läks vabatahtlikult kohtu-uurija juurde jutule. 
Kohtus mõisteti 9 kuud üksikvangistuses.
K. Päts saatis abikaasa Helma Šveitsi ravile, lapsed naise õe juurde.
1910.a. viidi K. Päts Peterburi " Krestõ" vanglasse. Siin sai keeli
õppida, raamatuid lugeda, artikleid kirjutada. Sel ajal suri naine Helma
tiisikusse. 
Riigi korrakaitse erinõukogu keelas Pätsil elada Eesti- ja Liivimaa
kubermangus. Tänu J. Poska tutvustele sai K. Päts pärast 6.aastat Eestisse
tulla.
Esimese maailmasõja puhkemisel ühinesid vabameelsed aadlikud ja 
eestlased. Uuesti alustati maavalitsuste läbirääkimisi. K. Päts koostas mitu
eelnõuprojekti. 1916.a. kavatseti tähistada Eesti talurahva pärisorjusest 
vabastamise 100 aasta juubelit.
1917- 1919.aasta aprillini oli K. Päts erakordne andekas organisaator.
1917.a. K. Pätsi teene oli Eesti rahvusväeosa loomine.
K. Päts valiti Maavalitsuse esimeheks. 1917.a. vahistati K. Pätsi 3 korda,
siis läks K. Päts põranda alla.
1918.a. 19. veebruaril tuli Tallinnas kokku Maapäeva vanematekogu
koosolek. Otsustati esimesel soodsal võimalusel välja kuulutada Eesti
Vabariik. Loodi kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee. K. Päts valiti
esimeheks.
23.veebruaril 1918.a. võtsid rahvusväeosad ja Omakaitse üksused võimu
Tallinnas üle. 1918.a. 24. veebr. kleebiti pealinnas üles
iseseisvusmanifestid.
Tallinnale lähenesid saksa väed. Need ei tunnistanud uut Eesti Vabariiki.
1918.a. suvel arreteerisid K. Pätsi Saksa võimud. Suve ja sügise veetis K.
Päts mitmes vangilaagris Lätsi ja Poolas. Saksamaa kokkuvarisemine 1918.a.
novembris vabastas vangid.
K. Pätsil tuli 1919.a. kevadeni ehitada riigiaparaat, jälgida ressursside
jagamist. Üks tähtsamaid otsuseid Vabadussõjas võidelda relvaga vaenlase
vastu.
1919.a. kõnes ütles K. Päts "Me peame suutma kindlustada oma majandust, 
et ei vaja ühtegi liitlast. Et mitte pankrotti jääda, tuleb Eesti riik rajada
põllumajandusele."
Eriti edukaks kujunes sõjajärgne valitsus 1921. aasta jaanuarist kuni
1922. aasta oktoobrini. Konstantin Päts viis riigi rahuaja rööbastele.
Tööerakond leidis, et K. Pätsi suund valitsemises kaldub paremale. 1923.a. 
augustist kuni 1924.a. märtsini tuli K. Pätsil jälle riigivanema kohustusi täita. 
Pikema vaheaja järel astus K. Päts jälle valitsuse etteotsa 1931.a. veebruaris.
Pärast mitut valitsusvahetust asus ta 1933.a. oktoobris riigijuhi kohale.
1934.a. 12. märtsil teostasid K. Päts ja J. Laidoner riigipöörde.
Sisepoliitilise rahu saavutamiseks katkestati parlamendi töö, peatati
erakondade tegevus, pikendati kaitseseisukorda, algas vaikiv ajastu. Riiki
juhtisid K. Päts, kindral Laidoner ja Kaarel Eenpalu. 1934.a. algas K. Pätsi
innustusel kutsekodade loomine, kus ühinesid ühe kutseala inimesed.
1938.a. põhiseadus tõi kaasa parlamendi muutumise kahekojaliseks.
1938.a. 24. aprillil valiti 64.a. K. Päts Eesti Vabariigi esimeseks
presidendiks.
1939.a. septembris nõudis Nõukogude Liit Eestilt vastastikuse abistamise
lepingu sõlmimist, selle alusel tuli paigutada Eestisse NL sõjaväebaasid.
1940. juunis NL okupeeris Eesti. Riigipeana oleks K. Päts pidanud olema
kindlameelsem. K. Päts küüditati 1940.a. juulis koos perekonnaga Venemaale.
Lõputute vintsutuste järel suri ta Kalinini Psühhoneuroloogia haiglas 18.
jaan. 1956.a. Tema maised jäänused maeti Buraševo metsa. 1990.a. 
maetakse K. Pätsi säilmed Tallinna Metsakalmistule.
K. Päts oma viimases Võidupüha läkituses 23. juunil 1940.a. ütles: "Kõige
suurem, mida meie oleme suutnud luua on Eesti riik. Temale kuulub meie 
kõige palavam armastus, meie ustavus, meie töö ja meie elu."
 
Kasutatud kirjandus: Konstantin Päts "Minu elu"