|
RAVIMTAIMED MARI KIRSS 7.c JUHENDAJA: ANA VALDMANN TARTU 2002
Haab Populus tremula Hundipuu, laanehaab, mädapuu Haavalehedki hiirvaiksed Helgi Muller
Haab on papli sugulane, tema ladinakeelne nimetus populus tremula tähendab tõlgitult värisevat paplit. On mitmeid arvamusi, miks haava lehed värisevad. Osa neist on seotud kristlusega, Jeesuse palvega saada kaitset vihma ja külma eest. Haab keeldus ja sellest ajast peale tuleb tal enesel külmetada ja väriseda. Tunduvalt vanem ja Eestis üldtuntud on põgeneva Mai lugu. Vanapagan ajanud Maie taga. See palunud haavapuult varju. Haab pole palvet kuulanud. Mai öelnud, et nõnda su lehed värisegu, kui mu veri väriseb. Mai läinud tamme manu varju otsima. Tamm peitnud Maie oma lehtede alla. Vanapagan pole teda leidnud. Sest ajast on tamm meie püha puu (Tarvastu 1892). Rahvameditsiinis on tarvitatud haavapuu koort, pungi ja noori lehti. Haavakoore aluse pehme kaapega raviti roose, haavahalust välja imbunud vahuga (veega) raviti soolatüükaid. Haavapungatee võtab ära peavalu ja mõjub rahustavalt. Samasugust tõmmist võib tarvitada reumavalude vähendamiseks, samuti palavikulangetajana. Haavakoorest ja noortest lehtedest valmistatakse ka vanne. Tarvitamist on leidnud leidnud furunkuloosi, ekseemide, pärakukomude, reuma-ja lihastevalude puhul. Haava (ka papli) pungadest valmistatakse tinktuuri. Tarvitatakse peavalude, närvilisuse ja liigestevalude puhul.
TAMM Quercus robur Hiiepuu, leinatamm, raudtamm Kevad on käes ja tamm Paul- Eerik Rummo Kui pihlakas toodi metsast kodu kaitsma, siis tamme ei soovitata istutada taluõue, sest ta tõmbavat ligi piksenooli. Tamm on meie tugevaim, vastupidavaim ja pikaealisem puu. Temalt tuldi abi paluma ja tuldi ohverdama. Rahvas on tamme laulnud maailmapuuks, kel on jõudu kasvada taevani. Eestis on tamme põhjapoolseim levikuala, Soomes tammikuid ei kasva. Seda just huumuserikka pinnase puudumise, kuid ka külmema kliima tõttu. Tamm on talurahva jaoks kõige püham ja kõige kõvem puu (tamm kui talupoja raud). Ka ilma on aidanud tamm ennustada:
Rahvameditsiinis on kasutatud tammekoort, -tõrusid ja noori lehti. Tammekoor on tõhusalt verejooksu peatav ja organismi tugevdav. Tammekooretõmmist tarvitatakse kõhulahtisuse, mao- või soolte verejooksu, kroonilise kurgupõletiku, igemepõletiku, leemetavate nahahaavade (ekseemide) korral. Kohvi tammetõrudest soovitatakse kivitõbede, mürgisuste (seedehäirete), valgevooluste, kehvveresuse puhul. Hea toime on tammekoorel valmistatud salvil (halvasti paranevad, mädanevad haavad, ekseemid).
NURMENUKK Primula veris Kanavarvas, kikkapüks, sõrmkinnas (üle 100 rahvanime) Eluaeg käib ja lilli korjab Mari Vallisoo Erinevad rahvad on uskunud nurmenukul olevat maagilisi võimeid. Eestlased viisid heinateo aegu "vete-emäle" kolm kanavarvast, et vihm ei teeks heinale liiga. Inglastel elavad nurmenukkudes head vaimud-gnoomid. Kui kevadel täiskuu ajal jalutada metsaserval, võib kuulda igas kastepisaraga kaunistatud õies tärkava elu ja armastuse meloodiat. Vanad slaavlased pidasid nurmenukku elu võtmeks, millega kevad avas tee rohelusse, kaunitar Flora hinge. Taime ladinakeelne nimetus kajastabki esimest kevade kingitust. Primula on tuletatud sõnast esimene, veris-tõeline. Nurmenukku kasvab meil metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes. Raviks tarvitatakse lehti, õisi ja juuri. Meie rahvameditsiin tunneb nurmenukku, kui taime, "mis kahjulikud ained kehast välja ajab ja elu uuendab". Teed valmistati kuivatatud õitest ja joodi köha, rinnahaiguse, närvilisuse ja peapöörituse korral. Tegelikult on tema toimeala laiem. Inimestel, kes kannatavad südamenõrkuse, unetuse või migreeni all, peaks olema oma koduapteegis nurmenukk. Hästi toimib nurmenukutee hingamisteede katarride, astma ja reumavalude ägenemise korral. Kevadel on nurmenukk üks paremaid taimi üldise väsimuse, loiduse, nägemise nõrgenemise ja naha ainevahetuse häirete vastu. Tema lehti ja õisi võib hakkida salatitesse (näiteks koos võilillelehtede ja kasepungadega).
MAARJA-SÕNAJALG Dryopteris filix-masgi Kotkatiib, jaanalinnusulg, nõiasõnajalg Jaaniööl on sõnajalad õites Hando Runnel Eesti usundis, nii nagu teistegi paljude rahvaste usundites on levinud teated sõnajalaõiest. Aasta kõige lühemal, suveharjajaaniööl pidavat õitsema sõnajalg. Jaaniööl korjatud taimedel arvati olevat eriline ravijõud. Tuppa, lauta või ait toodud kase-, pihlake- või kadakaoksad kaitsesid kodu, inimesi, loomi kurja ja haiguste eest. Sõnajala õit käidi otsimas kas üksi või armsamaga. Mõnel pool arvati, et ta õitseb vaid kord saja aasta jooksul, et õitseb vaid tund aega, ühe minuti, silmapilgu. Lõuna-Eestis on arvatud, et õitseb just maarja- sõnajalg. "Sellel ööl inimesed ei läinud magama, et võtta suvi vastu ja see tooks õnne nendele ja õnnistust nurmedele. Jaaniööl noored inimesed otsivad sõnajalaõit- õnne (Karula) Kes leidis selle õie, see "oskab kõiksugu kunste, saab kõik keeled suhu, võib rahaaugu üles leida, saab targaks, saab tulevikku teada" jne. Maarjasõnajalg kasvab peamiselt niisketes metsades. Korralikul kasvupinnal võivad ta lehed kasvada meetripikkusteks. Rahvameditsiinis on kasutusel lehti ja juurikaid (risoome). Kui sõnajala lehed panna paistetanud või valutavale (reuma, radikuliit) kohale, võtab see valu ära. Juurikast valmistatakse ekstrakti ja eetrit, mis toimib valuvaigistavalt. NB! Sõnajala juurikas on mürgine, nii et tuleks vältida silma- ja suhusattumist.
KÕRVENÕGES Urtica dioica L. Nõgulane, karunõges, supinõges Ahervaremeil nõgeseid vohab Peep Ilmet Vist iga inimene on vähemalt kord elus kogenud nõgese meeldejäävat puudutust. Naha kipitus, punetus ja kublad. Seda kõrvetavat võimu märkasid ka esivanemad. Kuid nad märkasid ka muudki. Et loomad ja linnud peavad lugu nõgeselehtedest, et nõges võtab väsimuse, kõhuvalu ja veepaistetuse ning et suhkruhaiguse nähud taanduvad. Nende haiguste vastu tarvitatakse nõgest veel tänapäevani. Nõges sobib kevadväsimuse kõrvaldamiseks mitte ainult inimestele, vaid ka kodulindudele ja-loomadele. Nõgesetõmmist ja kuiva lehepuru pakutakse kanadele, hobustele, lehmadele, lammastele ning koertele ja ikka on nende reaktsioon paremuse poole. Rahvameditsiinis on kasutatud nõgese kõiki osasid: juured, lehed, varred ja seemned. Lehevõrsetest tehakse suppi ja teed. Nõgeseteed juuakse siis, kui tuntakse end väsinult või on lihtsalt halb tuju. Nõgeseteed peaksid jooma need, kel on nõrk veri ja need, kel on põrnahaigused. Kuigi nõges tekitab vahetul kokkupuutel nahapunetust, ei põhjusta ta allergiat, vaid vastupidi, ta soodustab naha paranemisest. Seetõttu soovitatakse psoriaasi, ekseemide ja nahaõletike korral nõgesejuurtest ja lehtedest vanne, samuti ka teed. Inimestel, kel veri liiga kiiresti hüübib, ei soovitata teha nõgesega ravikuure, sest nõges suurendab vere hüübimist. JUHIS RAVIMTAIMEDE KOGUMISEKS JA TARVITAMISEKS Millist ravimtaime koguda? Ikka sellist, mida vajatakse ja tuntakse. Peale selle, et korjatakse tuntud taimi, koguge üksnes terveid taimi. Putukate poolt kahjustatud, vigastatud, elujõuetud ja tolmused taimed jätke sinnapaika, sest neil puudub ravijõud. Kuidas ravimtaimi koguda? Ravimina tarvitatakse teatud taimeosa, mis siis ka eraldi korjatakse. Kogumisel ei rebita kogu taime maast lahti, vaid lõigatakse seda, mida vajatakse. Ravimtaimi koguma minnes võetakse kaasa kas korv, riidest kott või väike ämber. Pole vaja toppida taimi plastkarpi, samuti ärge pange segamini erinevaid taimi. Korjama minnes võetakse kaasa kas käärid või nuga, juurte kogumiseks sobib käsihark või väike kühvel. Kust taimi koguda? Üldse ei tohi taimi koguda linnade, alevite, maanteede või raudteede lähedasest metsadest. Korjatakse sõiduteest vähemalt 50-60 m kauguselt, asulatest kuni 10 km ja tööstusega 20 km kauguselt. Kui te satute paika, kus kasvab hulgaliselt teile vajalikke taimi, jätke vähemalt kolmandik taimedest kasvama. On kuldne reegel: ühel ruutmeetril jäägu pärast teie lahkumist kasvama 3-4 taime. Ravimtaimi ei varuta korraga aastateks, nad kaotavad kapis seistes oma ravimõju. Millal ravimtaimi koguda? Parim kogumisaeg on siis, kui teile vajalik taimeosa sisaldab kõige rohkem toimeaineid. Üldiselt on õite ja lehtede kogumise aeg päiksepaistelisel (kuival) päeval, soovitatavalt enne keskpäeva. Korjamise ajal ei tohi taim olla märg. Eesti rahvatarkuse järgi on ajaliselt parim aeg ravimtaimede kogumiseks vana kuuperiood (täiskuust noorkuuni), sest siis koguvat taim enesesse enam toimeained. Pungi kogutakse varakevade, mil on nad paisunud, kuid pole veel puhkenud. Õisi kogutakse õitsemise algul või õitsemise ajal. Vilju kogutakse valminutena, kuid enne ülevalmimist. Taime latva (või kogumaapealset osa) kogutakse esimeste õite puhkemisel või õitsemise ajal. Lehti kogutakse enne õite puhkemist, mil lehed on täiesti välja arenenud. Koore kogumise aeg on kevad, mil mahlade liikumine on kõige intensiivsem. Siis on koor lahti ja toimeainete sisaldus suurim. Juuri kogutakse kas kevade enne lehtede tärkamist või sügisel, mil taim on närtsinud. Juure kogumisel võetakse kaasa väike kühvel, et juurt mitte vigastada. Ravimtaimede kuivatamine ja säilitamine Siin on kõige tähtsam järgida temperatuuri nõudeid. Mida kõrgem on temperatuur, seda kiiremini taim kuivab. Kuid paljude taimede toimained lagunevad juba 50-60*C juures, mõned ained lenduvad ja taime ravijõud väheneb. Teiseks tingimuseks on valgus. Enamik taimi ei vaja kuivamiseks päikest, sest siis ürt (lehed) koltub. Kuivatamiseks sobib hämar ruum, pööning või esik, kus on kindlustatud õhuvool. Väiksemaid hulki kuvatakse ka köögis, kuid mitte kunagi elu- või magamistoas. Kõige lihtsam (kui pole erinõudmisi) on kuivatada taime tuuletõmbuses ja toatemperatuuril. Kõrgema temperatuuri (35-45*C) vajadusel asetatakse taim ahju või pliidi lähedusse, veel kõrgema temperatuuri (45-60*C) puhul ahjupealsele, pliidile, praeahju. Kuivatamiseks ei sobi hõõguva küttespiraaliga reflektor, sest infrapunane kiirgus muudab taime koltunuks, tema keemiline koostis muutub. Taimede kasutamine Kodustes tingimuste tarvitatakse tavaliselt teed, , tõmmist, leotist, salve, tinktuure, keediseid, pulbreid ja mähiseid. Tee ja tõmmise valmistamiseks tuleb taimeosad peenestada. Tee: ühe klaasi vee kohta võetakse 1-2 teelusikatäit, mõnel juhul ka 1-2 supilusikatäis peenestatud droogi, millele kallatakse peale keev vesi. Anum kaetakse kaanega. Lastakse tõmmata 10-15 minutit, kurnatakse ja juuakse pool klaasi tavaliselt enne sööki. Värske taime õitest-lehtedest teel lastakse tõmmata 3-4 minutit. Teed säilitatakse mitte üle ühe ööpäeva. Ravimtaimekuurid Krooniliste haiguste puhul on soovitatav teha ravimtaimekuure eriti kevadel ja sügisel. Ühe kuuri pikkuseks on 21-25 päeva. Olenevalt tervislikust seisundist võib ravikuuri ka lühendada.
RAVIINDEKS
SISUKORD
KASUTATUD KIRJANDUS "Tarvilikke taimi aias ja aia
taga" Ludvig Raudsepp |