| STONEHENGE
Sissejuhatus Stonehenge on ilmselt rajatis, mida jääbki ümbritsema salapära. Tema otstarbe kohta on püstitatud palju hüpoteese, kuid täit tõde pole suutnud välja selgitada ka maailma helgeimad pead. On arvatud, et ta oli muistne observatoorium, ohvripaik või pühakoda. Kes oli see andekas arhitekt, kes elas väga ammu ja mõtles välja sellise meistriteose? Nimi Stonehenge on pärit saksidelt, mis tähendab nende keeles rippuvaid kive. Esimesena asus Stonehenge’i uurima 17. sajandi kuulus arhitekt Ingo Jones, kes arvas, et selle "templi" on püstitanud roomlased. 18. sajandil arvas antikvaar ja vabamüürlane William Stukeley, et Stonehenge on kunagine Briti druiidide pühamu ja järelikult on selle rajanud druiidid. Tänapäeva teaduslike vahenditega on tehtud kindlaks, et Stonehenge on tegelikult palju vanem ja selle rajajaks ei saa olla ei roomlased ega druiidid. Stonehenge on kromlehh, ehk mehnir ja dolmen ühes ehitises. Stonehenge’i ehitamine Stonehenge asub Salisbury tasandiku kriidimadalikul Lõuna-Inglismaal, otse selle südames. Teda ümbritseb avatud Wiltshire maastik, kus on toimunud palju ajalooliselt tähtsaid sündmusi ning seal on elanud mitmeid rahvaid. Suured sinakad kiltkivid, millest Stonehenge on ehitatud, on kohapeale transporditud Lõuna-Walesist. Transportimiseks kasutati ilmselt merd ja Avoni jõge. Stonehenge ümbruses on palju objekte, mis annavad tunnistust suurest poolnomaadide kogukonnast (Woodhenge, Durrington Walls, Cursus ning enam kui 350 muistset kalmet). Poolnomaadid kasvatasid Salisbury ümbruses loomi ning nisu ja nende elus oli loomulikult väga tähtsal kohal oma jumalate kummardamine. Ehitamisega tehti algust umbes 5500 aastat tagasi e 3500 aastat e. Kr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses ka vallikraav koos 56 süvendiga nn. Aubrey augud. Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures. Teine ehitusejärk algas 3200 aastat e. Kr. Uutest ehitisest moodustus paralleelne seljakute rida, mis sidus ehitise Avoni jõega. Ka selle ehitamise aja 80 kivi pärinevad 320 kilomeetri kauguselt Prescelly mägedest Kagu-Walesis. Kivide transportimiseks kasutasid poolnomaadid parvi, millega neid veeti alguses mööda merd ja seejärel suunduti mööda Avoni jõge ülesvoolu. Maismaal kasutati vedamiseks ilmselt rullikuid, sest nomaadid ratast ei tundnud. Alguses moodustati kiltkividest ringid, aga need lammutati peagi ja nende asemele toodi hiiglaslikud kivisambad, mis annavad tooni monumendis ka tänapäeval. Suurimad neist sammastest kaaluvad kuni 26 tonni ja nende kohale toomiseks kasutati kogu kohalik tööjõud (seda ei teinud orjad nagu arvati varem, sest poolnomaadid ei pidanud orje). Stonehenge’i ehitavad meistrid pidid olema väga osavad, sest selle aja tööriistad olid väga primitiivsed. Esiteks olid kivid risti teiste peale vinnamiseks väga rasked ja teiseks tulid nad valmis raiuda piinliku täpsusega, et nad püstistele kividele püsima jääksid. Kõige keskele püstitati kolmikkivi hobuseraua kujuliselt, mida on näha ka tänapäeval. Kiltkivid, mis lammutati paigutati hiljem uuesti megaliitide ringi sisse ning neid võib pidada väikesteks tugisammasteks. Pearingist väljapoole kaevati veel palju auke, kuhu kavatseti paigutada veel suuri kivisambaid, millest pidi moodustuma veel 3 välisringi. Mingil saladuslikul põhjusel jäeti see töö siiski katki. Viimased muudatused ehitises tehti umbes 2000 aastat e. Kr. Selle käigus võeti väiksemad kiltkivid uuesti tugede kohalt maha ja paigutati nad praegusesse asendisse ringi keskel. Samal ajal paigutati ühe kolmikkivi ette ka suur roheline liivakivist rahn, mis on samuti pärit Lõuna-Walesist. Praegu nimetatakse seda rohelist liivakivi altarikiviks. Otstarbest Stonehenge’il pidi olema väga tähtis otstarve, sest niisama ei oleks hakanud tuhanded inimesed nägema nii suurt vaeva ja kulutama oma aega. Kindlasti kasutati Stonehenge’i matusetalituste läbi viimisteks, sest sealt on leitud paljude inimeste säilmeid ja märke ohvrite toomisest. Arvatakse, et Aubrey augud tähistasid sissepääsu allilma. Stonehenge’i ringikujuline põhikuju viitab ka võimalusele, et Stonehenge võidi kasutada astroloogilisteks vaatlusteks, nende abil loodi baaskalendreid, määrati aastaaegade vaheldumist ja koostati võib-olla ka taevakehade vaatlemiseks. On püstitatud hüpotees, et Stonehenge oli kõigile 12 taevajumalale püstitatud kosmiline tempel, sest ühendab endas kosmoloogiat ja universumi täiuslikku kujutist. Selle vaatluse täpsus on siiski väga kaheldav ja suurt kasu see poolnomaatidele anda ei saanud. Stonehenge’i rajajad ei saanud olla lihtsad talupojad, neil pidi olema oma suhteliselt kõrgelt arenenud kultuur ning nende oskused ja teadmised olid märkimisväärsed. Võib-olla olid nad sama arenenud või isegi paremini arenenud kui egiptlased, aga kirjalike allikate puudumise tõttu me lihtsalt sellest teadlikud ei ole? Stonehenge jäeti maha umbes 3000 aastat tagasi, kuid oma maagilist tähendust pole ta siiani minetanud. Rahvakogunemisi on peetud selles kohas aastasadu ning kohalikud inimesed arvavad, et nendel hiidrahnudel on tervendav mõju. Tänapäev Kahjuks on Stonehenge’ist praeguseks alles ainult tema kunagise uhkuse vari. Algset kuju on võimalik ette kujutada, sest kivide kohad on välja selgitatud. Üle poole kividest on kas kadunud või murukamara all. Kui seda hiigelmonumenti oleks olnud võimalik 4000 aastat tagasi linnulennult vaadata oleks saanud näha nn. "hiiglaste tantsu" ning selgelt oleks näha ehitise kolm etappi. Monumendil oli neli komponenti, mis suundusid väljas sisse poole. Ringi mida võime praegu aimata kattis kunagi katkematu sillus ning "hobuseraua" keskel asus suur altarikivi, mida tänapäeval samuti näha pole.
Kasutatud kirjandus: - Jennifer Westwood, "Saladuslikud paigad", Ersen 1999 |