TEATER JA MÜSTEERIUMID

Peale selle, et linnad mängisid tähtsat rolli hariduses ja olid koduks ülikoolidele, olid nad ka keskaegse teatri edendajad. Katoliku kirik oli lõbustuste ja teatri vastu, kuid ometi võeti kasutusele vaimulik draama, mida etendati pidulikel jumalateenistustel ehk missadel. Piiblitekste ei loetud siis kuivalt vaid tihti dialoogina, millele oli lisatud liikumine. Täiesti puhast liturgilist draamat esitas vaimulik ladina keeles ja altari ees. Aja jooksul hakati lisama liturgilisele draamale ka rahvakeelset teksti ning sellest kujunes poolliturgiline draama, mida etendati kiriku löövis või mujal kirikus kõrgendiku peal. Näitleja astus rivist ettepoole ning lausus oma teksti. Rahvale meeldisid sellised etendused väga ning ka kirik märkas seda. Seega hakati lisama veel rahvapärasemat teksti ja platsi toodi isegi kurjade jõudude esindajad (kurat ja ta abilised). Nõuti, et sellised poolilmalikke-poolvaimulikke ei toimuks kirikus, vaid hoopis pühakoja esisel trepil. Sealt olid nad suurele rahvahulgale veelgi paremini näha. Kirik soovis hoida kontrolli kõigi lavastuste üle ja seepärast lubati laatade ajal esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Nende etenduste tegelased rääkisid tihti juba rahvakeeles, mitte ladina keeles. Laadplatsile ehitati näidendi tarbeks mitu lava, et saaks tegevusi kiiresti edasi kanda. Osad jagamisel anti alati “pühad osad” vaimulikele ja muid tegelasi mängisid käsitöölised.
Keskaegse linna tänavapilti ilmestasid žonglöörid ehk mängumehed. Need olid erakordsete annetega rändnäitlejad. Nad oskasid laulda, deklameerida, tantsida, nalja teha ja erinevaid trikke korda saata. Eriti hinnatud olid aga kehalise puudega rändnäitlejad (kääbused, hiiglased, lombakad jne.)
13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. Kogu konflikt või probleem päästeti tänu pühaku õigeaegse vahelesegamisega. Miraaklite lõpp oli alati selline, mis andis võidu headusele kurja üle. Paljude miraaklite sisuks olid ka pühakute elulood.

14. saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi – müsteeriume

Müsteeriumid kasvasid välja usupühade ajal toimunud rongkäikudest, kus näidati usklikele reliikviaid ja pühakute pilte ning korraldati pisikesi piiblilavastusi. See muutus peagi omaette etenduseks. Teistes linnades tekkisid müsteeriumid laatade tõttu. Suurte laatade ajal korraldati rae, tsunftide ja kiriku eestvedamisel näidendeid. Piibliteemadele hakati lisama ka ajalisi ja rahvuslikke jooni. 15.saj. esitati juba puht ilmalikke müsteeriume.
Linnas tehti laatadeks ja müsteeriumiteks palju ettevalmistusi: puhastati tänavad, platsid, majad kaunistati lippude ning lillevanikutega. Laat avati palvega, millele järgnes pidulik rongkäik. Liikuvatel suurtel vankritel esitati tummstseene lavastatud müsteeriumist. Rongkäigus sammusid veel žonglöörid, karutantsitajad ja muude loomade dresseerijad. See oligi sissejuhatuseks.
Inglismaal, Madalmaades ja Hispaanias kasutati lava asemel vankrit, mille alumine pool oli kaetud eesriidega ning täitis garderoobi rolli ja ülemisel poolel olid kulissid ning toimus tegevus. Etendus algas peakiriku juurest. Sealt sõitsid “lavavankrid” raekoja ette, kus esitati esimesed stseenid ja liiguti edasi turuplatsile. Kõikjal oli rahvasumm, kes ootas näitlejaid. Nii muutus kogu keskaegne linn korraga teatriks ja linnaelanikud publikuks.
Kesk-Euroopas kasutati vankrite asemel “simultaanlava”. Linna kõige suuremale väljakule püsitati kuni tosin pisikest lava. Mõningaid stseene esitati ka väljaku keskel, kust oli palju hõlpsam jälgida tegevust.
Eriti pikad olid müsteeriumid Inglismaal. Üks Yorki müsteerium koosnes 49 stseenist ja iga stseen oli antud ühele tsunftile lavastada. Samal ajal oli siis see ka tsunftide vaheline võistlus – kumb ehitab paremad dekoratsioonid, meisterdab kostüümid ja etendab stseeni.
Kõige levinum müsteeriumi teema oli Kristuse surm ja ülestõus. Publik soovis tõetruud etendus ja seda ta ka sai. Näitlejaid tõsteti plokkide abil õhku, luugid avanesid järsku neelates näitlejaid põrgusügavustesse. Piinamist ja hukkamist tähistas üle lava purskav härjaveri. Kostüümid olid kindlaks määratud. Jeesusel pidi olema kuldne habe ja kuldses juuksed. Jumalaema kandis helesinist, apostel Juudas kollast ja teised apostlid ning pühad mehed valget riietust.
Müsteeriumid olid stiililt väga vastuolulised. Paljud kohad olid sügavalt usklikud ja katolikule kirikule meelepärased ning teised jällegi puht rahvalikud ja kohati isegi matslikud.
Lavastaja kõndis etenduse ajal mööda lava ja ütles vajadusel teksti ette. Samuti esitas ta proloogi ning esitas tänusõnad raele ja kirikule.
Lavakujundus oli rikkalik. Paradiis oli sisustatud kaunite vaipade, puude, põõsaste ja kalli mööbliga. Põrgus oli suur katel, piinariistad ja draakonilõuad. Tihti aeti läbi ka tinglike dekoratsioonidega. Nt. Linnanimi tähistas tervet linna.
Aja jooksul kasvasid välja ka elukutselised näitlejad. Ka tänapäeval võib näha keskaegseid müsteeriume.

Gooti arhitektuur

Löövid jaotati endiselt teravkaarteks ja need kaeti ristvõlviga. Taas olid roided ja nende vahed kaeti väga õhukese materjaliga. Võlvi kaal vähenes ja raskus kandus vaid löövi 4 nurka. Ehitati tugevad tugipiilarid. Ehitised on kõrged! Piilarite tasakaalustamiseks ehitati kiriku välisseina nurkade kohale tugikaared. Kokkuvõttes muutus gooti katedraal hiigellooma skeletiks. Põhiplaaniks ladina rist. Transept liitus nüüd rohkem põhihoonega ja pikihoone oli kas 3 või 5 lööviline basiilikaline hoone. Tänu uuele laekonstruktsioonile sai ehitada laiema kesklöövi. Transept jätkus peale kooriosa moodustades nn. kooori ümbruskäigu. Koori taha jäid mitmed kabelid moodustades kabelipärja. Selline ruumide jaotus sidus kogu ruumi ühtseks tervikuks. Ruumi oli rohkem.

Sisevaates pöörati tähelepanu üles, et oleks ilusam ja veelgi kergem mulje kaunistati piilareid poolsammastega. Kõik detailid olid suunatud üles. Nüüd tehti suuremad aknad ja see andis lisa valgust.

Välisvaates valitses jälle vertikaalne suunitlus. Piilarite raskust varjasid nende tippudes olevad tornikesed e. fiaalid. Palju kasutati raiddetaile. Tavaliselt oli sissekäigu juures 2suurt torni ja üks nelitise kohal. Kasutati palju perspektiiv portaali. Keskmise portaali kohal oli ümmargune roosaken ja üle kogu fassaadi oli skulptuure nn. kuningate galerii. Iga maa tõi sisse ka oma muudatused.

Elu oli toll ajal raske ja otsiti abi kirikust. Levisid müütilised õpetused. Kunst sai sealt mõjutusi. Vähenes loogika kasutamine konstruktsioonides. Fassaad muutus väga keeruliseks. Kaitseehitistel olid paksud müürid ja linna majad uhked kivist ehitised.

KESKAJA TEATER. ERINEVUSED ANTIIKTEATRIGA

Draama saavutas kõrgtaseme XIV –XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.

Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süžeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).

Omaette koomiline žanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.

Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta.

Lingid