Transavangardism on avangardismile järgnenud ekspressiivne, figuratiivne 1970-ndate aastate lõpu ja 1980-ndate aastate alguse itaalia maalikunsti suund.

1979. aasta novembris tutvustab itaalia kunstikriitik Achille Bonito Oliva ajakirjas Flash Art terminit transavangardism (tuntud ka nimetuse all “New Image”. Transavangardism kujuneb 1970-ndate aastate ameerikaliku kontseptualismi ja minimalismi ülemvõimu taustal. Transavangard areneb “üleminekuühiskonnas”. Transavangardism avaldus nii maalikunstis kui ka skulptuuris.

Transavangardismi järgijad taotlevad kunstniku ülimat subjektiisust, kasutades mineviku kunstiloomingut, sellele vihjates või seda töödeldes. Nad taotlevad vaba, figuratiivset või kujutuslikku maali, tagasipöördumist individuaalsete väärtuste ja subjektiivsuse juurde, mis aitab kaasa kunstniku isiklikule loomingulisele õitsengule. Nad tunnevad rõõmu maalimisest ilma piiranguteta ning ilma renessansist võrsunud maalikunsti eitamata. Nad ilmutavad ka erilist huvi figuratiivse ja/või abstraktse ekspressionismi vastu. Transavangardismis loobuti abstraktsionismist ning ülevast utoopiast. Üldiseim teema on erootika, süžeid on laenatud kirjandusest ja mütoloogiast. See uus maalimislaad on esteetiline ja sotsioloogiline nähtus. 1980-ndate aastate alguses toimuvad muutused kogu kunstimaailmas. Pärast kontseptualismi algab uus etapp maalikunstis. 1982. aastal juurdlevad Euroopa ja USA kriitikud Oliva poolt kasutusele võetud termini “rahvusvaheline transavangardism” üle. Selle mõistega tähistatakse rahvusvahelisi voole, mille inspiratsiooniallikad ja teostus on väga erinevad, näiteks uusfovism või neoekspressionism (Saksamaa), bad painting (USA) ja itaalia transavangard.

Eesti kunstis on transavangardism olnud juhunähtus (näitus “Avangard ja transavangard” 1989. aastal EKM-is, R. Kurvitsa 1980-ndate aastate lõpu looming).

Transavangardism kuulutab “tagasipöördumist maalikunsti juurde”. Nagu klassikalise maali puhulgi, teevad kunstnikud suuremõõtmelisi õlimaale ning väikeseformaadilisi joonistusi. Tegemist on naasmisega indiviidi ja kohalike väärtuste ning klassikalise itaalia ikonograafi juurde. Kunstnikud kujutavad “poeetiliste, grotesksete ja müütiliste figuuride armeesid”, nagu ütleb kunstiajaloolane Catherine Millet. Nad maalivad realistlikke, kujutuslikke või allegoorilisi portreid, samuti mütoloogilisi, religioosseid ja narratiivseid, ajatuid ja metafoorseid pilte.

Itaalia transavangardistid taotlevad luua reaalsust. Figuur on nii kompositsiooni kui vormi osas inspireeritud ühest küljest futurismi ning metafüüsika ja De Chirico metafüüsilis-sürrealistliku kunsti ekspressiivsetest vormidest, teisest küljest aga renessansist ja sümbolistidest.

Enzo Cucchi kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika, metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist.

Nicolà De Maria läheneb laste vorminaiivsusele ning liitub 1950-ndate ning 1960-ndate aastate informatistliku traditsiooniga.