II KLASS

 

Õpetajale määratud tekstid (sissejuhatus ja riigi nõuded; teemalehed)

 

Häälikud jaotuvad täis- ja kaashäälikuteks; kaashäälikud omakorda sulghäälikuteks ja suluta kaashäälikuteks. Täis- ja kaashäälikud esinevad sõnades lihthäälikutena (mõlema rühma häälikud ühekaupa vaheldumisi) või häälikuühenditena (kõrvuti kaks või mitu sama häälikurühma häälikut: täishäälikuühendid ja kaashäälikuühendid). Häälikute kirjas märkimise reeglid sõltuvad sellest, kas häälik esineb antud sõnas lihthäälikuna või häälikuühendisse kuuluvana, nn ühendihäälikuna.

 

Kõige lihtsamad on häälikute kirjas märkimise reeglid ühendihäälikute tarbeks – need märgitakse alati ühe tähega (erandeid on vaid mõni: marss, valss, simss, seanss, morss, …).

Lihthäälikuid märgitakse erinevalt: kui need kõlavad lühidalt – märgitakse ühe tähega, kui aga kõlavad pikemalt (senise määratluse järgi pikalt või ülipikalt) – märgitakse kahe ühesuguse tähega.

 

Seega EI OLE VAJA JÄLGIDA sõnas iga hääliku kõlamise pikkust, vaid ainult iga lihthääliku kõlamise pikkust.

 

Et lihthäälikud ära tunda, peab olema automatiseerunud häälikute määratlemine liht- või  ühendihäälikuteks. Häälikupikkuse määratlemisel on siis võimalik tähelepanu alt välja jätta ühendihäälikud, st häälikuühendid.

 

Väikest last abistab selles visuaalne emotsioon.

Rahvusvaheliselt kasutatakse häälikurühmade määratlemisel punast ja sinist värvust. Täishäälikut tähistatakse punasega ja kaashäälikut sinisega. Eesti keele õigekirja jaoks on oluline veel sulghäälikute eristamine teistest kaashäälikutest, seepärast tuleb sinisele värvusele lisada ka roheline kui teine kaashääliku värvus, mis tähistab nii kaashäälikute rühma kuuluvust kui ka  sulghäälikut.

 

Õigekirja seisukohalt on veaohtlik koht osasõnade piir liitsõnas. Teatavasti esinevad liitsõnas õigekirjutusel osasõnad nagu iseseisvad sõnad. Nii tuleb neid ka vaadata, s.t, et liitsõna on vaja lihtsalt ära tunda ja kirjutamisel tunnetada alati osasõnade piire, kuna õigekirja jaoks moodustuvad häälikuühendid ainult osasõna siseselt, sõnade liitumispiire ületamata.

 

Esimese kooliastme lapsele on kõige eakohasemad mängulised harjutused, kuna tekitavad emotsioone. Lapse tahteline tähelepanu ja seega teadliku omandamise võime on veel väga lühiajaline. Tegevusest saadud emotsioonid lülitavad sisse tahtmatu tähelepanu ja suurendavad meeldejäämise mahtu – seega on emotsioonid lapsele selles vanuses meeldejäämise põhiline tegur.

 

Nii on ka liitsõnade olemasolu, nende “lahtivõtmine” ja “kokkupanemine”  suhteliselt kerge muuta huvipakkuvate mängude sisuks.

 

Kaks eelnimetatud valdkonda:

·        hääliku esinemine sõnades lihthääliku  või ühendihääliku positsioonis;

·        häälikuühendite esinemine liitsõnade puhul vaid osasõnades

        need ongi võtmekohad eesti keele õigekirja aluste omandamise lihtsustamisel juba põhikooli esimesel astmel.

 

Senise käsitluse kohaselt õpetatakse lapsele, et lühike häälik märgitakse kirjas ühe tähega, pikk ja ülipikk häälik kahe tähega; sulghäälik pannakse kirja kahe erineva tähega, millest üks on nõrga (lühikese) sulghääliku jaoks, teine tugeva (pika) sulghääliku jaoks ühe ja ainult ülipika sulghääliku jaoks kahe tähega.

Umbes aasta-paari pärast selgub, et selleks ajaks juba kinnistunud teadmisest tuleb lahti öelda, sest häälikuühendites märgitakse ka kõik ülipikad häälikud ühe tähega. (Kontrollitud andmete kohaselt on häälikuühenditega sõnu  koos mõningate lühendatud sõnadega – ma, sul, kui, kas …  – umbes kaks kolmandikku kõigist ülipikkade häälikutega eesti keele sõnadest.)

 

Kirjastuse “Koolibri” poolt välja antud ja sellel (2006/2007.) õppeaastal koolidesse jõudnud esimese kolme klassi eesti keele õppekomplektid “Ilus emakeel” on lähtunud eelpool kirjeldatust, mis on toonud kaasa ainekäsitluse uue järjekorra.

Sõna koosneb häälikutest. Leiame need. Abistab häälimine.

Miks häälikud kõlavad erinevalt? Uurime ja avastame.

·        Kuidas hääl saab tekkida? – Õhk väljub suust koos häälikuga. (Võrdlus ja proovimine mängupasunaga.)

·        Õhk toob hääle välja. Suu asend annab erinevuse (nagu pasuna nupud annavad õhule pasuna sees uue tee.)

*Kui õhk pääseb suust otse ja takistuseta – on see täishäälik

            Häälik on kõlav, seda saab venitada nii kaua, kuni õhku jätkub (a, e, i …)

*Kui õhk ei pääse suust otse ja takistuseta – on see kaashäälik

            Hääl ei ole nii kõlav, selle häälikuga pole mõtet hüüda, kaugele ei kosta.

            Miks? Õhul on takistus ees (kas keele asend takistab või on suu kinni ja õhk pääseb vaid nina kaudu:  l, m, s, …)

·        Uurime edasi kaashäälikuid.  Neid on mitmesuguseid.

  häält polegi, õhk on sulu taga kinni, sulg avaneb,

    kostab   plaks, venitada häälikut ei saa.

                                                    Need on – sulghäälikud,

 

        häält polegi, ainult sosin või kahin, aga venitada saab (s, h);

        hääl on, kuigi ei ole nii  kõlav küll kui täishäälik, aga venitada saab (l, m, r, n, v);

Need on – suluta kaashäälikud.

 

Kui on jõutud tutvuda kõigi sulghäälikute ja nende tähtedega, tuleks uuesti võtta uurimisele sulghäälikud, kuna igal neist (k, p, t) on hääliku jaoks kaks erinevat tähte.

·        Sulghäälik kõlab mõnes sõnas nõrgalt (vibu) – huuled vaevalt puudutavad teineteist, (rida) – keel suulage, (nagi) – keel paneb õhule sulu kurgus.

Igal nõrgal sulghäälikul on oma täht – ilus, ümar ja pehme nagu huuled (B), suulagi (D) või kurk (G).

Need on nõrgad sulghäälikud.

 

·        Mõnes sõnas kõlab sulghäälik tugevalt, pingega, siis on plaks ka tugevam ja paremini kuulda (Pipi, võti, aken), tähtki sirgem, tugevam (P – huulte vahet pole enam näha; T, K).                                       

Need on tugevad sulghäälikud.

 

Miks on selline lähenemine otstarbekam? Lihthäälik võib sõnas olla lühike või pikk. Nõrk sulghäälik on alati lühike.

Tugev sulghäälik võib olla ajaliselt ju sama lühike (vibu, Pipi; rida, ratas; nägu, aken), ainult plaks on tugevam. Tugev sulghäälik võib olla ka pikk, kui huuled (sulg) on nii tugevalt koos, et lahtiminek võtab kauem aega (hüppas, võttis, lükkas), sama kaua kui pikkadel täis- ja suluta kaashäälikutel.

 

Nendes koolides, kus pole üle mindud uuele õigekirja-aluste kujundamise teele, seega nendes klassides, kus kasutatakse seniseid kirjastuse „Avita“ õppekomplekte, toimub töö endisel viisil. Emakeele töölehtedes on märgitud kindlalt ühe või teise käsitlusega seotud harjutused vastavate tingmärkidega (“Koolibri” komplekti „Ilus emakeel“ kasutajatele *IE; senise tööviisiga sobivatele **). Harjutused, mis on kasutatavad mõlemal puhul, on ilma tingmärkideta. Märgistatud harjutused algavad II teemast („Kodu ja perekond“),  mille esimese alateema puhul on see veel kord praktiliselt ära seletatud.