Tugi- ja liikumiselundkond

 

Kõrvaloleval joonisel on kujutatud linnu toes. Linnul on kolju (1); kämblaluud (2); küünarvarreluud (3); abaluu (4); sabalülid (5); õndraluu (6); vaagnaluud (7); reieluu (8); sääreluu (9); varbaluud (10); jookse (11); rinnak rinnakukiiluga (12); kaarnaluu (13); rangluu (14); kaelalülid (15); alalõualuu (16); õlavarreluu (17) ja rinnakorvi moodustavad ning rinnalülidele kinnituvad roided (18). Linnu luud on seest õhulised ja omavähel rohkem kokku kasvanud kui mistahes teisel loomarühmal. See soodustab lendamist. Linnu kõige tugevamad lihased on kas rinnalihased (eriti hea lennuvõimega lindudel) või reielihased (lennuvõimetutel, mööda maad kulgevatel liikidel).
Sellel joonisel on võrreldud kotka (lind) ja inimese (imetaja) luid. Numbritega on tähistatud sõrmeluud (1); vaagnaluu (2); õlavarreluu (3); küünarvarreluud (4); randmeosa luud (5); reieluu (6); sääre luud (7); kannaluu (8), mis lindudel puudub. Inimese päkaluudele vastab lindude jooksmeluu (9). Näidatud on ka varbaluud (10).

Erinevate luude nimetused võivad inimesel ja linnud olla erinevad, näiteks on inimesel nii küünarvarres kui ka sääres kaks luud - vastavalt küünarluu ja kodarluu käes ning sääreluu ja pindluu jalas.

Imetajate luustik sarnaneb roomajate omaga ja koosneb peaaegu sarnastest osadest. Toese osad on tänu kõõlustele ja liigestele üksteise suhtes üpris liikuvad, andes ka loomale suure painduvuse ja liikuvuse. Imetajatel on alati seitse kaelalüli. Toesele kinnituv lihastik moodustub paljudest üksikutest lihastest. Kõige paremini on arenenud liikumise ja toidu purustamisega seotud lihased. Kõige keerulisemad, ehkki mõõtmetelt teistest väiksemad, on pealihased. Peas on tähtsamad mälumislihased ja kõrvaliigutajalihased. Ahvidel ja inimesel on näol miimilised lihased.