KUIDAS LOOMAD ENDALE SABAD SAID
Aafrika muinasjutt

Oli päev, mil loomade valitseja otsustas kõigile loomadele sabad välja anda. Kuni selle päevani loomadel sabasid polnud. Ei hobusel ega lehmal polnud millegagi kärbseid vehkida. Ja oravgi ei saanud nii osavasti puult puule, oksalt oksale hüpata kui praegu.

Heakene küll. Kutsus peremees kädistajad harakad ja ütles: "Teie, kädistajad harakad, lennake üle mägede, orgude, metsade, luhtade, kutsuge kokku kõik loomad! Sel- ja- sel päeval, niipea kui päike tõuseb, sel- ja- sel kohal antakse sabad välja."

Harakad lendasid igasse külge, võtsid suured pasunad ja hüüdsid: "Teie, loomad metsas, põllul, luhal, vees, tulge päikesetõusul sel- ja-sel päeval suurte tammede juude sabasid saama!"

Kõik lõid kihama: "Aga mis asjad on sabad? Milleks nad on? Mis nendega teha?"

Rebane aga ütles: "Kui antakse, vaja võtta - eks pärast arutame, mis nendega teha!"

Heakene küll. Määratud päeval loomad voorisid - kes roomates, kes joostes, kes hüpates, kes lennates - kõik lagendiku poole metsa ääres, kus sabasid pidi välja antama.

Väike jänkuke puhastas oma vati, pesi käpakestega silmad, seadis ka end sabakese järgi minema. Pistis pea urust välja, aga vihmapiisad kukkusid talle tilk- tilk- tilk otse nina peale. Jänku ehmatas: "Vihm peksab!" ja puges uuesti urgu. Istub ja kuuleb: mütt- mütt- mütt! Puud praksuvad, rohi sahiseb. Nähtavasti läheb mesikäpp. Nii see ongi.

"Karuätt," palub jänku, "kui saad endale saba, küsi ka mulle mingisugune!"

"Hea küll, kui ma ei unusta." Ta on vana, mõtleb jänku, küllap unustab ära. Vaja veel kedagi paluda. Kuuleb: põnt- põnt- põnt ! Madal võsa pragiseb. Nähtavasti jookseb kriimsilm. Nii see ongi.

"Hundi- onu, kui saad endale saba, too ka mulle mingisugune!"

"Hea küll,kui üle jääb."

"Hunt on ahne, mõtleb jänku, kui toobki, küllap jätab endale. Vaja veel kedagi paluda. Kuuleb: vut- vut- vutt! Vaevalt rohi kahiseb - rebane jookseb.

"Reinuke- vaderike, muretse mulle sabake!"

"Sabake, missugust sa tahad?"

"Kui mingisugusegi saaks!"

"Noh, hea küll, valin sulle välja kasuka karva järgi." Kuigi rebane läks kõigist hiljem, jõudis ta pärale kõigist varem, sest ta teadis kõige lühemaid radasid.

Sabasid oli mustmiljon: rippus neid seal karvaseid ja paljaid ja tutiga ja ilma ja nagu köiejuppe ja nagu vihmaussikesi ja kohev - kuldseid ja valgeid ja musti ja kõveraid ja niisuguseid ja naasuguseid.

Kõigil loomadel hakkas pea ringi käima. Esimeseks toibus rebane. Valis endale saba - koheva, kuldse, pehme.

"Mina tahan vaat seda!" näitas ta.

Loomade valitseja võttis saba maha ja kasvatas rebasele selle kohe külge, ja sinna kuhu vaja - selle ajani loomad ju ei teadnudki, kus saba kasvab. Rebane kõndis, keerutas sabaga, edvistas…

Tamp- tamp- tamp traavis hobune juurde. Valis endale saba nagu luua. "Vaat kus alles saba! Kuni ninaotsani küünib vehkima - nüüd, kärbsed, hoidke alt!" ja läks ära, üliväga rahul. Ka lehmal on hea saba ja hundilgi pole paha: on kohev ja kindel ja jäme. Aga orav sai niisuguse, mis käib ka tüüri pähe, kui ta hüppab, ja teki pähe, kui magab. Elevant sammus, tammus, tallas kõigil käpad ära, aga kui ligi pääses, oli sabadest järele ainult - köiejupp harjastega. Elevant polnud rahul, laskis nina norgu ja nii käib tänapäevanigi - lont alaspidi. Karu jäi hiljaks. Teel sattus mesipuu peale, tahtis mett süüa, aga mesilased pistsid nõelama! Neid tuli tagasi tõrjuda ja nii jäigi ta ilma heast sabast, sai vaid lapikese villaga ülekasvanud nahka. Aga asi seegi.

"Noh, kas kõik?" küsis valitseja.

"Ei, ei! Mina pole veel saanud," röhkis siga.

Oli aelenud, püherdanud kusagil soos ja sabad unustanud. Alles põrsad tuletasid meelde - kui panid vinguma kõik kaksteist korraga: "Sabad unustasid ära, tahame sabasid!"

Tulidki sabade järele. Aga nüüd olid ainult veel ussikesetaolised sabad järel, kõik päris peenikesed, ainult üks raasuke jämedam. Põrsad panid vinguma, niipea kui neid nägid: "Ei taha niisuguseid sabasid, ei taha!"

Aga mis sai siga parata - teisi enam ei olnud. Ta võttis needsamad sabad, keeras nad üksteise järel rõngasse.

"Vaadake, meie omad saavad veel kõigist paremad!" Sellest ajast peale ongi kõigil põrsastel sabad rõngas.

Aga jänku istus põllul oma urus ja ootas, millal loomad tagasi tulevad ja toovad temalegi sabakese. Kuuleb: karu läheb, nii et maa põrub.

"Karuätt! Kas tõid mulle sabakese?"

"Jäta! Mis veel sinust - endalegi, näe, missugune räbal sattus…" Ja läks minema.

Ootas jänku edasi. Hunt jooksis mööda. "Hundi - onu! Kas tõid mulle sabakese?"

"Kuidas, mis seal veel sinust! Endalegi poolvägisi haarasin, näe, jämedama ja karvasema…" Ja läks minema.

Noh, rebane juba kindlasti ei peta, mõtles jänku. Jooksis mööda rebane. "Reinuke - vaderike! Kas tõid mulle sabakese?"

"Mis seal veel sinust! Mul ei tulnud meeldegi! Sa vaata, missuguse ma endale sain: pehme ja koheva ja kuldse…"

Ja hakkas oma sabaga jänku nina ees keerutama. Aga jänku puhkes meelehärmist lausa nutma. - Kõik olid unustanud! Lamas, pea käppade vahel. Äkki kuuleb: "Auhh- auhh- auhh!" - "Primm- pvhh!"

Vaatas välja, seal kisklesid kass ja koer. Koer kiitis oma saba, kass enda oma, ja olidki riius. Koer nii kui haaras kassil sabast, nii hammustaski ära viimase otsakese. Kass kargas puu otsa - krauhh! ja sellest ajast peale ta koeraga enam ei sõbrusta.

Aga see kassi saba ärahammustatud otsake veeres jänku uru juurde. Jänku haaras ta kinni ja kasvatas selle koha külge, kuhu vaja.

Nii jäi ka jänku omaga rahule: kuigi väike, aga ikkagi saba!