Miks lammastel on paksud kasukad

Elasid kord lambad. Nad olid täiesti paljad, see tähendab neil ei olnud kasukat seljas. Nad olid koondunud suurteks karjadeks ja pidasid end kõige ilusamateks loomadeks. Lambad muudkui jalutasid karjaga teistest, karvastest loomadest mööda ja määgisid põlastavalt. Kõik karvakandjad olid lammaste määgimisest ja tänitamisest tüdinenud. Ühel õhtul, kui lambakari oli uinunud, paistis taevast ere valgus. See oli taevaisa, kes tuli ja hoiatas:” Kui te teiste loomade narrimist ei lõpeta, teen ma nii, et te ise muutute karvaseks. Ja hästi karvaseks, lausa villaseks.”

Lambad muidugi ei uskunud teda. Nad olid eluaeg olnud ilusad siledad nagu nende esivanemadki. Peale selle, et nad ei uskunud taevaisa, nad ka sosistasid omavahel: ”Vaata kui naljakas tüüp - pea nii paksult karvu täis!” Keegi väikene hiireke kuulis seda juttu ja rääkis järgmine päev selle ka taevaisale edasi. Nüüd vast taevaisa pahandas. Ta lausus:” Homme hommikul olete üleni paksu villaga kaetud. Vaatame, kuidas teile meeldib palaval suvepäeval nii paksus kasukas olla.” Ülbed lambad vaid määgisid.

Järgmisel hommikul märkasid nad kohkumisega, et neid katab tihe villavaip. Nad jooksid jõe äärde ja vaatasid end veepeeglist. Oh õudust! - nad olid tõelised karvakerad! Ja hirmus palav oli neil ka. Pisike hiir jooksis mööda ja lausus:” Paras teile, lambapead. Kui te käituda ei oska, siis kandke oma karistust.”

Nii saidki lambad endale paksu kasuka.
Lambaid karistades tegi taevaisa aga inimestele suure teene - kust me muidu pehmet villast lõnga oleksime saanud. Iga asi on millekski hea.

Jorma Piir 4 a klass
Tartu Mart Reiniku Gümnaasium