KÖÖGIS
Holger Pukk

 

Köögis ootas neid juba vanaema. Ta seisis oma tooli taga püsti ja hoidis selle korjust kinni. Ema on küll mitu korda öelnud, et memm istugu kohe söögilauda, mis ta teisi ootab. Aga vanaemaga on selle koha pealt rake vaielda. Tema vastus on ikka niisugune: “Söögilauda istub kogu pere ühekorraga. Ei mina veel nii vilets ja väeti ole, et peaksin enne teisi hakkama toolipõhja soojendama!”

“Tere hommikust!” tegi Valli ja Volli vanaema poole kerge kummarduse.

Toolid nihutas igaüks laua äärest eemale nii, et need põrandat ei kraabiks.

Ema ootas, kuni vanaema oli istet võtnud ja istus siis ise. Lapsed istusid kõige viimastena. Varem olid nii Valli kui ka Volli tihti tõrelda saanud, et nad ei kärsi oodata, kuni vanemad inimesed on oma koha sisse võtnud.

Pahandusi tuli ette seetõttugi, et lapsed enne teisi sööma hakkasid. Ema ja eriti veel vanaema, kindel nõue on: söömist võib alustada alles siis, kui kõigil on söögikraam taldrikul. Ühesõnaga: söömist alustab kogu laudkond ühekorraga. Pole ju sünnis isukalt kõhtu täita, kui su naaber ei ole jõudnud endale suutäitki ette tõsta ja peab sinu einetamist vesise suuga pealt vaatama. Viimasel ajal pole tõrelemisi ja pahandamisi enam vaja läinud.

Hommikueineks oli muna, kaerahelbepuder piimaga ja lõpuks võileib ning tee.

Niisugune menüü meeldis iseäranis Vallile. Volli kirtsutas kaerahelveste peale küll nina, aga tegi seda rohkem mõttes. Toitude üle nende peres ei virisetud. Söödi kõike, mis lauale oli pandud. Et ühel või teisel on oma lemmiktoit, see on arusaadav. Ent on ka arusaadav, et iga päev ei sa meelisrooga nosida. Inimese toit peab olema hästi mitmekesine. Nii omandab meie keha kõiki vajaminevaid aineid. Ja kui sa päevast päeva üksnes oma lemmikrooga sööd, oled varsti sellest niivõrd tüdinud, et ei või seda enam silmaotsaski sallida.

Söögilauas seisis iga tooli kohal vasakut kätt väike leivataldrik ja otse ees munahoidja munaga. Nende taga oli laual tilluke lusikas, mis lebas kumerusega allapoole (õõnsusega ülespoole) ja varrega paremale. See lusikas oli muna söömiseks. Väikese lusika paarimeheks oli teine, suurem lusikas pudru jaoks. Ka sellel vaatas õõnsus ülespoole ja vars paremale.

Kahel pool leivataldrikut asetsesid nuga ja kahvel. Nuga paremal, teraga taldriku poole; kahvel vasakul, kumerus vastu lauda, teravad otsad ülespoole. Noa-kahvli kohus oli aidata sööjaid võileibade tegemisel.

Otse vastas, lusikate ja munahoidja kohal, seisis piimaklaas.

Volli tõstis keskelt suure leivataldriku ja hakkas leiba pakkuma. Esmalt vanaemale, siis emale ja Vallile. Viimasena võttis ta endale tüki ja asetas selle väikesele leivataldrikule.

Igaüks oli leivaviilu võttes öelnud Vollile aitäh. Ja igaüks võttis leiba tingimata käega, mitte kahvliga nagu mõned, kes arvavad, et niiviisi õngitseda on väga peen. Muuseas: käega võetakse peale leiva-saia veel küpsiseid ja puuvilja.

Suure leivataldriku tagasi lauale pannud, küünitas Volli kohe käe võitoosi poole. Kuna ta hästi ei ulatanud, siis puutus väljasirutatud käsivars vastu munahoidjat. Väike sööginõu ei pidanud rünnakule vastu ja vajus küljeli. Muna veeres üle laua otse vanaemale sülle.

“Näed nüüd! Kui ise ei ulata, tuleb paluda, et keegi sind aitaks!” tõreles ema. “Muidu võid mõne sööginõu ümber ajada. Samuti pole viisakas kätt üle lauakaaslaste taldrikute nende ja nende näo eest läbi upitada.”

Vanaema tõstis muna sülest, hoidis veidi aega nagu midagi oodates käes ja sõnas siis rahulikult: “Aitüma! Nüüd on minul kaks muna.”

Volli ei saanud aru kas, vanamemm teeb nalja või räägib tõsiselt.

Oli ka toos einetajate käes ringi rännanud ja igaüks sellest tubli noaotsatäie oma leivataldriku servale pannud, hakati võid leivale määrima.

Seda tehti nõnda: vasaku käega hoiti leivatükk taldrikul paigal, parema käega võeti taldriku servalt noaotsaga pisut võid ja määriti leivaviilule laiali. Pärast seda pandi nuga leivataldriku välimisele servale peaga paremale ja teraga taldriku poole. Lauale panna ei tohtinud nuga sellepärast, et see oli veidi võiga koos ja oleks laudlina kindlasti ära määrinud.

Seejärel võeti laualt väiksem lusikas ja löödi sellega tasakesi vastu muna otsa. Koor pragunes. Nüüd pandi lusikas lauale munahoidja kõrvale ja hakati muna koorima. Kooretükikesed asetati ümmargusse kausikesse, mis moodustas munahoidja jala. Kui mõnel munahoidjal seesugust jalga ei ole, võib kooretükid leivataldrikusse poetada.

Koorimisega olid ametis kõik, välja arvatud Volli. Temal ei olnud ju muna! Tema muna seisis vanaema taldriku kõrval ja vaatas kena punnispõselise näoga üsna ükskõikselt Vollile otsa.

Poiss neelatas ja kiikas Valli poole. Õel oli muna umbes ühe kolmandiku võrra kooritud. Pilku tõstes ütles munaomanik emale: “Memm, palun soola!”

Ema ulatas soolatoosi. Valli ütles seda vast võttes: “Aitäh!”

Toosis oleva pisikese lusikaga tõstis õde väikese soolakuhila leivataldriku äärde, võiportsu kõrvale.

“Palun, luba mulle ka,” sõnas vanaema

“Ole hea!” ulatas Valli toosi edasi.

Nüüd võttis ta lusika, lõikas selle servaga munalt tipu ära ja pistis suhu. Järgmise suutäie jaoks aga riputas veidi soola muna tömbile otsale, kuhu see kenasti pidama jäi.

Volli neelatas jälle ja vaatas imestunult vanaemale otsa.

Miks ta ometi muna tagasi ei anna? Kas kavatseb tõesti ise ära süüa?

Äkki tuli Vollile hea mõte. See pühkis nõutuse.

“Palun vabandust, et ma pahandust tegin,” ütles ta ema poole vaadates. Emal oli parajasti toidupala suus. Seepärast ei saanud ta vastata, ainult noogutas. Aga aitas sellestki. Noogutus oli niisama hea, kui oleks öelnud: “Pole viga! Teinekord juhtub…”

Nüüd sõnas Volli vanaemale: “Palun ulata mulle mu muna.”

“Ole hea!”

Nii jõudiski minemaveerenud muna oma hoidjasse tagasi. Nobedasti tegutsedes lõpetas Volli munasöömise koos teistega.

Lauasolijad panid munalusikad leivataldrikule noa lähedusse. Munahoidjasse tühja koore sisse neid jätta oleks olnud hädaohtlik. Seal võib lusikas hoidja ümber kallutada.

Munad söödud, tõusis Valli lauast ja tõstis igaühele suure kulbitäie auravat putru. Taldrik uue roaga asetati otse enda ette lauale. Munahoidjad oli Valli enne kokku kogunud ja kraanikaussi pesemise ootele viinud.

Ringkäiku alustas laua keskel istunud kõhukas kann. Sellest valas igamees endale klaasi piima.

Kõik need toimetused läksid libedasti, välja arvatud üks pisike äpardus. Volli klaas sai päris triiki täis. Nii oli seda hädaohtlik tõsta. Volli siiski proovis. Näe, eks loksunudki piima äsja pestud laudlinale.

“Vaata kus ahnepäits,” ütles vanaema naljaga pooleks. “Meie Volli ei viitsi kaks korda piima kallata ja valab klaasile kuhja peale.”

Teejoomise algul rändasid Volli mõtted söögilaua äärest korraks võimlasse. Eilsel maadlustreeningul pidi ta jälle imestama: küll see Mihkel on ikka sitke ja osav poiss! Tema, Volli, treenib juba teist kuud. Mihkel astus eile esimest korda matile. Aga eks katsu ta selga prügiseks teha…

Rohkem Volli meenutada ei jõudnud. Juba ütles ema: “Poiss, mis kella sina lööd! Ja kus su küünarnukk on?”

Volli justkui ärkas. Imelik jah, kuidas see küünarnukk lauale ronis! Ometi teab Volli väga hästi, et käed tohivad söömise ajal lauale toetuda ainult randme juurest. Aga see käsi, mis parajasti lusikat teetassis liigutab, ei tohi üldse lauaserva puudutada. Jah-ja, lusikas käis tal suhkru sulatamise ajal tõesti vastu tassikülgi nagu kellatila. Ikka kill-kõll ja kill-kõll. Ometi on ema ja isa oh-kui-palju kordi kinnitanud, et söögilauas ei käratseta ega hõigelda, ei kilistata ega kolistata.

Suhkur sulanud, tõstis Volli lusika tassist ja asetas alustassile.

Tuli hakata võileiba meisterdama. Jälle hankis Volli lähemale palutud võitoosist noaotsatäie võid ja asetas selle leivataldriku äärele. Sealt noaga võttes määris ta kahele leivatükile paraja paksusega võikorra.

Volli palve peale ulatas ema vorstitaldriku. Volli õngitses kahvliga kaks vorstilõiku: kummalegi leivaviilule ühe.

Järgmine “operatsioon” oli muidugi võileibade hävitamine. Vasak käsi viis suu juurde leiva, parem teetassi.

Luristama juhtus Volli ainult üksainus kord. Ta ütles kohe: “Palun vabandust!” Edaspidi püüdis ta hoolega, et rüüpamine läheks ilma igasuguste helideta. Poiss teadis omast käest, kui vastik on istuda niisuguse kaaslase kõrval, kes suppi, piima või teed lurinal suhu tõmbab, süües matsutab, teevee viimase lonksuga hambaid loputab, pärast söömist röhatab. Need häälitsused ei kõlba inimeste söögilaua äärde.

Esimesena lõpetas söömise ema. Siis Volli, tema järel Valli. Lauast nad siiski enne ei tõusnud, kui vanaema oma võileivaga oli toime tulnud.

Üle tasase kahina, mis tekkis toolide nihutamisest, kostis kõrvu: “Aitäh!”

“Suur tänu!”

“Aitüma!”

Lapsed loputasid suu kraani all toiduraasudest puhtaks. Ka käed käisid veejoa alt läbi, et vihikutele-raamatutele näpujälgi ei jääks.

Pukk, H.Kuidas toimid sina?, Tln.: Perioodika, 1994, lk.7-14.