ALLEAA

Seekord käis lapsur külas kunstnik Siima Skopil. Võibolla on sullegi tuttavad paljud raamatud, mille kujundajaks oli Siima Skop: D. Normeti “Une - Mati rannakülas”, M. M. Dodge’i “Hõbeuisud”, A. Tsehhovi “Kastanka”... Ja kui su ema on oma lapsepõlveraamatuid hästi hoidnud, siis küllap oled imetlenud S. Skopi imeilusaid muinasjututüdrukuid - Lumivalgekest ja Pöial - Liisit.

Lapsur astus kunstniku juurde sisse parajasti sel hetkel, kui suur kollane kass volksas aknalauale ja näitas pahaselt rusikat teispool klaasi patseerivale kajakale.

See kajakas paistab end siin tundvat nagu kodus?

Seda küll, ilmselt elab ta kusagil siin Vabaduse platsil: iga päev käib ta aknalaual patseerimas. Kajaka nimi on, muide, Vambola, ja kui vaja, siis võin temast mälu järgi iga hetk pildi teha. Viimasel ajal joonistan loomi - linde hea meelega. Lapsena joonistasin rohkem inimesi: mu koolivihikutes oli vist rohkem nõidu ja printsesse kui harjutusi...

Kas lapsena unistasid kunstnikuks saamisest?

Oh ei - tahtsin saada näitlejaks - filmitäheks... Lõikasin moeajakirjadest välja peente daamide pilte - pabernukud olidki mu põhilised mänguasjad. Hiljem hakkasin neid ise joonistama. Vanem õde, kes tegi käsitööd, oli mulle ema eest - emal oli väga palju tööd ja vähe aega. Õde jutustaski mulle esimesed muinasjutud Pöial - Liisist ja Lumivalgekesest, ja nendes lugudes ma siis elasin. Kui 1938. aastal kooli lõpetasin, siis arvas kogu pere, et minust saab õmbleja - sedagi tööd ma oskasin. Kuid läksin hoopiski juuksuriametit õppima - kerge see polnud, sest algul peeti mind rohkem jooksupoisiks. Aga lõpuks leidsin oma õige ala - kunstnikuameti.

Kas raamatute illustratsioonides on sul selle tegelased silme ees?

Uurin alati väga põhjalikult ajastut ja maad, millest raamat jutustab, ja teen palju visandeid. Kui kujundasin Majakovski värsiraamatut “Kelleks saada?” käisin lasteaedades lapsi joonistamas. Ka oma ja sõprade lapsi joonistasin pidevalt. Mul on kaks last ja kuus lapselast... Neid raamatuid, mida olen kujundanud, pole ma kunagi kokku lugenud. Aga palju tööd olen teinud kõigi käsikirjadega - eriti raske on minu meelest illustreerida kooliõpikuid: lugemikus on palju erinevaid lugusid, aga üldmulje peab kujunema ühtlaseks.

Tammsaare “Tähtsat päeva” illustreerides käisin kunstnik A. Viidalepa talus - olen ju linnalaps ja taluelusse sisse elamine ei läinud kergelt. “Hõbeuiske” kujundades uurisin kaua Amsterdami vaateid - Hollandis pole ma ju käinud. Fantaseerisin valmis “oma Amsterdami” - kitsad majad, sillad, kanalid... Tuttavad, kes seal on viibinud, ütlesid: kõik on õige!

Aga oma Lumivalgukese leidsin trammist. Olin tükk aega mõelnud tüdrukule, kes on valge nagu lumi, punane nagu veri ja must nagu eebenipuu - ja äkki nägin teda oma ema ja tädi seltsis turule minemas! Jälitasin neid veidi aega, siis võtsin südame rindu ja küsisin, kas tütarlaps oleks nõus mulle poseerima. Kuid tema elas hoopis Tartus ja pidi järgmisel päeval koju sõitma. Tuttav piltnik tegi siis tüdrukust fotod, kuid hiljem tuli neiu mulle siiski ka poseerima. Lumivalgekese nimi oli Nieves Redi, ja ta käis Vanemuise teatri balletistuudios, hiljem sai temast näitleja.

Aga nõiamoori jaoks polnud prototüüpi vaja?

Oh ei, olen neid maalinud ju lapsest saati! Muide, kunagi saatsid Viljandi koolilapsed mulle omatehtud raamatuid, ja paljude viienda - kuuenda klassi tüdrukute raamatud jutustasid nõidadest - mina joonistasin väikesest peast just samasuguseid pilte.

Kas joonistad ka Heale Lapsele tulevikus mõne nõia?

Hea meelega! Teen seda õige peatselt - kui ainult lugejad kartma ei hakka!

Hea Laps. Sügis 1994.