PUNARIND

Paljud linnusõbrad peavad punarinda kõige armsamaks linnuks. Ta on varblasest veidi väiksem, üsna kõrgete jalgadega. Tal on mustjaspruunid ilmekad silmad. Ülapool on pruunikas, kõhualune valge, rind, puguala, laup ja põsed oranzpunased. Isa- ja emalinnud on ühesugused.
Punarind tegutseb maapinnal, madalail põõsail ja puudel. Maas liigub ta kiirete hüpetega, nõksutab keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Uudishimu tõttu satub ta kergesti igasugustesse püünistesse, sageli leiab aga sealt ka väljapääsu. Inimesse suhtus on punarind ettevaatlik, kuid usaldav. Kui inimene teda tähele ei pane, askeldab punarind temast mõne sammu kaugusel.
Toit.
Toiduks tarvitab punarind maas elutsevaid putukaid, röövikuid, limukaid, suve lõpul ja sügisel ka marju.
Laul.
Punarinnu laulu kuulates tundub, otsekui viiuldaks keegi imekiirelt peenimal keelel. Laul algab ja lõpeb järsult, kestab 2-3 sekundit, videvikus aga pikeneb 6-8 sekundini.
Punarinnu laulu peetakse raskemeelseks. Näib nagu väljendaks ta ahastust ja südamevalu. Tegelikult teatab ta liigikaaslastele oma valmisolekust võitluseks.
Laulev punarind istub tavaliselt liikumatult paigal, tiivad kergelt ripakil, suled õige pisut turris. Enamasti laulab ta puuvõras, aga võib laulda ka maapinnal.
Punarind on videvikulaulik, sest kõige tugevamini kõlab tema laul koidu ja eha ajal. Hommikul alustab ta laulmist ühe esimese linnuna. Õhtul, umbes poolteist tundi enne päikese loojangut hakkab laul uuesti elavnema.
Punarinnu laulu kuuleme saabumisest peale kuni juuli keskpaigani.
Kutsehüüd on "tsik". Pesa juures on tavaline hoiatushüüd ülipeen venitatud "tsii".
Saabumine.
Punarind saabub meile tavaliselt aprilli algul. Läbiränne võib kesta aprilli lõpuni.
Elupaik.
Punarind elutseb tiheda alusvõsaga metsades ja puisniitudel, samuti suurtes parkides ja kalmistutel. Varakevadel tuleb toidupuuduse korral tihti ka maaelamute juurde, kus otsib toitu puukuurides, prügi- ja sõnnikuhunnikutel.
Esimestena saabuvad isalinnud, kes hõivavad sobivates paikades pesitsusala. Emalind otsib kohale jõudes üles laulva isalinnu, lendab tema juurde puuoksale ja vahel isegi vastab tema laulule. Isalind hakkab emalindu jälitama ja moodustub paar.
Mäng.
Mäng puudub punarinnal peaaegu täiesti. Selle aset täidab emalinnu toitmine isalinnu poolt. Eesmärgiks pole muidugi nälja kustutamine, sest vahel on emalinnul endal suu putukaid täis. Ometi hakkab ta isalinnu lähenedes tiibu väristama ning manguvalt häälitsema, nagu teevad seda laululindude täiskasvanud pojad vanematelt toitu küsides.
Pesa.
Pesa ehitab emalind. See paikneb samblas või maapinnas olevas koopakeses, aga ka maapinnast kõrgemal asuvais poollahtistes õõnsustes.
Pesa on kaunis hästi varjatud ja raskesti leitav. Ta on võrdlemisi kohev ja massiivne ehitis sügava lohuga, koosneb samblast, kuivanud lehtedest ja kõrtest. Sisevooderdises leidub peeni kõrsi, taimevilla, karvu ja väheseid sulgi.
Suve jooksul muneb punarind tavaliselt kaks kurna.
Munakurn.
Täiskurn koosneb 4-8 munast. Täiskurni on leitud mai algusest juuli lõpuni. Munad on heleroosakad või kreemjad, tuhmide roostjate ja kollakate pisilaikudega. Haub ainult emalind, keda isalind sel ajal toidab. Haudumine kestab 12-15 päeva.
Pojad.
Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Toiduks on eranditult putukad ja teised selgrootud. Pesa juures käivad vanalinnud ettevaatlikult, ei reeda selle asukohta. Tavaliselt eemalduvad nad vaikselt ja häälitsevad kaugemal "tsiii" või tiksutavad kiiresti "tiktiktiks....", pidades rahurikkujat teraselt silmas.
Pojad lahkuvad pesast juba enne lennuvõimeliseks saamist, 12.-15. elupäeval. Seejärel on pesakond veel umbes 3 nädalat koos.
Lahkumine.
Punarind on öörändur. Sügisene lahkumine ja ja läbiränne kestavad augusti teisest poolest oktoobri teise pooleni. Üksikud linnud jäävad ka talveks kohale, eeskätt Eesti läänesaartel ja rannikualadel. Üldiselt aga rändab suurem osa põhjapoolsemas Euroopas pesitsevaid punarindu talveks läänepoolseisse Vahemeremaadesse.

L. Rootsmäe, H.Veroman. Eesti laululinnud. - Tallinn: VALGUS, 1974. - Lk. 166-170.