SÕSTAR KUI PÕHJAMAADE VIINAMARI
Erich Mägi

Sõstraid on mitut liiki. Marjakultuurina kasvatatakse kõige enam punast, valget ja musta sõstart, harvemini kuldsõstart. Punane ja valge sõstar pärinevad Lääne- ja Lõuna - Euroopast, must sõstar on tuntud kogu Euroopas, Kaukaasias, Siberis ja Kesk - Aasias. Kuld - sõstar pärineb Põhja - Ameerikast.

Juba sajandivahetusel kirjutas Jaan Spuhl - Rotalia sõstarde kohta nii: “Sõstar kui põhjamaade viinamari, on just see marjapuu, mida suureviisiliseks kasvatamiseks küllalt ei jõua kiita, iseäranis meie kodumaa põhjapoolsetes kohtades, mis peenemat sorti õunade, pirnide, kirsside ja ploomide kasvatamisel mitmesuguste raskustega võidelda on. Pääle selle on sõstrapõõsa istutamine ja hoolitsemine hõlpus ning kasvamine nii kerge asi, et sellega igaüks hakkama saab.”

Ei ole aeda, kus puuduks sõstrapõõsas. Punane sõstar on väga hea mahlamari, valge sõstar ka toorelt maitsev, aga kõige väärtuslikum on must sõstar. Tema marjad sisaldavad rohkesti vitamiine, eriti C-vitamiini. Kuldsõstra marjad üllatavad meeldiva maitse ja ilusa välimusega. Need marjad võivad olla oranzist kuni punakaspruuni värvi või mustadki.

Kevadel puhkevad sõstrapungad hästi varakult. Istutustöö ajal võivad nad aga kergesti murduda ja põõsas jääb põdema. Kui põõsaid istutatakse suuremal arvul, peab maa olema hästi haritud.

Punane sõstar on küllalt pikaealine. Kui teda korralikult hooldada, siis võib ta samal kasvukohal olla 20 - 25 aastat järjest. Must sõstar on lühema eaga, 10 - 12 aastat.

Sõstraid võib kasvatada igasugusel mullal. Siiski eelistab punane ja valge sõstar kergemat ja kuivemat maad, must sõstar aga savikat ja raskemat pinnast. Korraliku hoolitsuse juures kasvavad nad hästi nii päikesepaistel kui nõrgas varjus. Päikesepaistel kasvavad muidugi magusamad marjad.

Sõstrad armastavad puhast ja haritud, mitte rohtunud maad. Põhiline kasvuaeg on põõsastel kevadsuvel ja kestab 1 - 1,5 kuud. Sel ajal peab hoidma mulla umbrohuvaba ja kobe.

 

PUNASE SÕSTRA SORDID

“Hollandi punane” on vana Hollandi sort, mida tunti juba 17. Sajandil. On meil kõige levinum sort. Põõsas on tugev, mari suur, helepunane. Kobar on pikk, tihedalt marju täis. Sort on hilisevõitu.

“Jonkheer van Tets” on uuem Hollandi sort, mille põõsas on keskmise kasvuga, saagikas. Marjad on suured ja tumepunased, maitselt magushapud, valmivad 3 nädalat varem kui “Hollandi punasel”.

“Vierlandi esmik” on Saksa sort, tuntud juba sajandivahetusest. Tugev püstine põõsas, marjad keskmised, säravpunased, pikas kobaras ja hapukasmagusad. Valmimisaeg keskvarajane.

 

VALGE SÕSTRA SORDID

“Jüterbogi valge” on Saksa sort, tuntud sajandi algusest. Põõsas on kaunis tugeva kasvuga, vastupidav ja saagikas. Keskmise suurusega marjad asuvad pikas kobaras, mis on keskvarajase valmimisega. Helekreemid marjad on magushapud.

“Suure valge” päritolu on teadmata, kuid see on ammu tuntud sort, mille põõsas keskmist kasvu ja laiuv. Kollakasvalged, läbipaistva kestaga marjad on kaunis suured ja hapukasmagusad. Sort on keskvarane. Marjad asetsevad üsna pikas kobaras suhteliselt hõredalt.

 

MUSTA SÕSTRA SORDID

“Öiebyn” on Rootsi sort ning peaaegu kõige hinnatavam ja saagikam. Põõsas on keskmise suurusega ja püstine. Samuti on ta talve- ja haiguskindel ning hästi kohane masinkorjeks. Marjad valmivad kobaras ühtlaselt, on keskmise suurusega, kuid hapumad. Sort on keskvarajane.

“Bogatõr” on Vene sort, mille põõsas keskmist kasvu, püstjas ja varaviljakas. Oksad on jämedad ja tugevad. Marjad on keskvarajase valmimisega, suured ja hapukasmagusa meeldiva maitsega. Talve- ja haiguskindlus on sellel sordil rahuldav.

“Sejanets golubki” on Siberis aretatud sort, mis on olnud sordikatsetes 1973. Aastast. Põõsas keskmist kasvu, püstine ja varaviljakas. Marjadki valmivad vara, sageli maasikatega ühel ajal. Marjad on magushapud ja keskmise suurusega.

“Albos” on Pollis aretatud sort. Põõsas on keskmist kasvu, aga laiuv. Ta on talvekindel ja saagikas. Marjad on keskvalmivad, kaunis suured ja hea hapukasmagusa maitsega.

 

SÕSTARDE KAHJURID JA HAIGUSED

Sõstra-klaastiib on levinum punase sõstra kahjur. Okstele munetud munadest koorunud tõugud puurivad ennast oksa sisse ja liiguvad mööda oksasüdamikku allapoole. Nad talvituvad oksas ja kahjustavad seda veel järgmiselgi suvel. Kevadel väljuvad läbipaistvate tiibadega sääsesuurused liblikad, kes uuesti munema hakkavad. Kahjustatud oksad kuivavad. Mõnikord juhtub see kesksuvel, kui oks on marjakobaraid täis. Tõrjeks peab kuivama hakanud oksad kuni terve osani ära lõikama ning põletama.

Sõstra - pahklest on musta sõstra ohtlikem kahjur. Massilise leviku korral on peaaegu kõik pungad kahjustatud, mida näitab nende ülepaisutatud suurus. Tegelikult ei arene neist õiepungi ja põõsas muutub viljatuks. Kerge kahjustuse puhul võib üksikud suurenenud pungad ära noppida, suure kahjustuse vastu ei aita muu kui põõsa väljakaevamine ja põletamine.

Karusmarja-jahukaste kahjustab karusmarjale lisaks veel musta ja punast sõstart, rikkudes võrseid, lehti ja vilju. Haigustunnuseks on valge või helehall jahune kirme, mis suve keskel tiheneb ja tumeneb. Tõrjeks tuleb põõsaid pritsida 0,5% kaltsineeritud sooda ja rohelise seebi lahusega. Viimast lisatakse, et lahus oleks kleepuv. Talvel külvata põõsastele puutuhka. Hästi aitab jahukaste vastu ka põõsaste ülevalamine virtsaga.

Erich Mägi. Viljapuu- ja marjaaed. - Tallinn: Maalehe Raamat, 1996. - Lk. 38 - 43.