LAMANTIIN
Tiit Randla

 

Mereveislaste hulka kuuluvaid imetajaid loomi on kolm sugukonda: manaatlased, dugonglased ja meriõhvlased. Meriõhve leidus veel XIII - XIX sajandini. Nüüdseks on need 10 meetri pikkused taimetoidulised hiiglased välja surnud. Manaatlasi on neli liiki, keda leidub Lääne - Aafrika rannavetes, Tshaadi järves, Lõuna - Ameerika troopikameredes ja Amazonase alamjooksul.

Kõige tuntum liik on lamantiinid, kes elunevad Ameerikas Florida rannavetes. Üldse on maailmameredes veel ainult 1000 või kõige rohkem 2000 lamantiini. Nad on kuni 3,3 m pikkused ja kuni 400 kg raskused loomad. Nende väliskuju vastab suurepäraselt veelisele eluviisile: keha on voolujooneline, nahk kuni 5 cm paksune ja väga elastne; esijäsemetest on saanud loivad, tagajäsemeid polegi - neid asendab turske labidakujuline saba. Loibadel leidub kolm küünist nagu nende kunagistel kuivamaa esivanemailgi. (Muide, lamantiinide kaugemateks sugulasteks on elevandid.) Lamantiinidel ei ole kaela, kõrvu ega suus esihambaid. Lühike ja hõre karvkate muutub näol harjasteks. Mokaharjaste ja loibade abil rapsivad need loomad suurema osa päevast oma suhu vetikaid ja mererohtu. Kui nad ei söö, siis puhkavad, lesides merepõhjas või pinna lähedal vees. Siiski tuleb lamantiinil iga 5 minuti järel oma hapnikuvarusid täiendada, välja- ja sissehingamiseks aga kulub vaid 4 sekundit. Kuid kohmakavõitu lamantiinid võivad ka küllalt väledad olla, ujudes kuni 30 km tunnis. Siis tuleb neil värsket õhku hingata iga minuti tagant.

Nägemine ja haistmine on lamantiinidel tagasihoidlikult arenenud. Üldiselt arglikena elavad nad tavaliselt üksikult. Peale inimese neil vaenlasi ei ole. Lamantiinid on võetud looduskaitse alla. Nad aitavad hävitada troopikavetes vohavaid vetikaid. Selleks on neid isegi poolkodustatuina kasutatud mitmetes kanalites ja nad on oma ülesandega hästi toime tulnud.

Pioneer nr. 5 / 1974.