AJU JA MÄLU
Harri Jänes

 

Aju - mälu asukoht

Kedagi ei pane tänapäeval imestama, et inimene tungib aatomi saladustesse ja kosmoseavarustesse, muudab kõrbed viljakandvaks, võidab palju häda tekitanud haigused jne. Kõik see on inimese peaaju, mõtlemiselundi tegevuse tulemus.

Inimese aju on kõikidest elunditest kõige keerulisem.

Inimese ajus on umbes 14 miljardit (14 000 000 000) närvirakku ja 140 miljardit nn. gliiarakku, mis moodustavad närvirakkude “laoruumi” (nende kaudu saavad närvirakud toitu ja muud vajalikku). Närvirakkudel on harud, mis ühendavad neid omavahel ja viivad ajust korraldusi kõikidele elunditele ning kudedele. Kui kõik närvikiud ühendada üheks niidiks, siis ulatuks see Maalt Kuule.

Üheks aju imepäraseks omaduseks on mälu. See on võime salvestada, säilitada ja vajaduse korral taastada (meelde tuletada) kuuldut, nähtut ning kogetut. Mälu võimaldab meeles pidada, mis on sinu enda või su sõbra nimi, kus asub su koolimaja, mis juhtus eile tänaval või kodus jms. Tänu mälule omandab inimene kogemusi ja mäletab möödunut, saab tundma õppida ja kasutada kõike seda, mida eelmised põlvkonnad on looonud. Mälu võimaldab inimesel mõelda ja uut luua.

Ajus on teada rida piirkondi, millel on oma kindlad ülesanded. Teatava ajupiirkonna vigastamisel häiruvad inimese liigutused, teise koha vigastamisel nägemine või kuulmine, jne. Mälul niisugust kindlat asukohta ei ole. Ajuoperatsioonide ajal on tähele pandud, et mälu nõrgenemine ei sõltu sellest, milline peaaju osa ära lõigatakse, vaid eemaldatava osa suurusest. Seega on mälu asukohaks kogu peaaju.

Praegu ei ole veel teada, kuidas ajus hoitakse alles teadmisi ning kogemusi ja kuidas toimub nende meeldetuletamine. Arvatavasti on selle aluseks ajus toimuvad elektrilised nähtused ja keemilised reaktsioonid. Küllap tulevik toob siin selguse, sest aju uuritakse väga energiliselt.

 

Mälu maht.

“Mulle ei mahu pähe! Pea enam ei võta!” Nii räägime ise ja nii kuuleme tihti ka teiste suust. Kas tõesti mälu mahutab nii vähe, et see äkki täis saab ja mõni luuletus või reegel enam kuidagi meelde ei jää? Hoopiski mitte! Teadlased arvavad koguni vastupidist. Keskharidusega inimene kasutab ainult 4% närvirakkude hiigelhulgast.

Mälu mahutab väga palju, rohkem kui me harilikult arvame. Räägitakse, et Rooma keiser Julius Caesar ja Makedoonia keiser Aleksander olevat tundnud nägu- ja nimepidi kõiki oma sõjamehi. Aga neil mõlemal oli üle 30 000 sõduri! Vatikani raamatukoguhoidja Giuseppe Mezzofonti valdas 57 keelt. Niisuguseid näiteid võib tuua palju.

Teadlased on püüdnud selgitada, milline on inimese mälu maht, kui palju mahub sinna teadmisi. Ameerika matemaatik John Neimann arvutas, et inimene võib elu jooksul vastu võtta rohkem informatsiooni, kui leidub Moskva suurimas raamatukogus. Selle kogus on ainuüksi raamatuid ja ajakirju üle 20 miljoni köite. Kui iga raamatut lehitseda ühe tunni jooksul ja iga päev kulutada niisuguseks tegevusele 8 tundi, kuluks inimesel raamatukogu läbivaatamiseks peaaegu 7000 aastat!

Niisiis, väljend “Mu pea on tarkusi nii täis, et sinna enam midagi ei mahu!” ei vasta tõele. Sageli on niisuguse valearvamuse põhjuseks oskamatus mälu kasutada.

 

Mälu tüübid.

Kõikide inimeste mälu ei ole ühesugune. Et mälu oskuslikult kasutada, selleks on vaja teada, millist tüüpi ta on. Selle kindlakstegemine ei ole raske. Mälu võib olla nelja tüüpi.

Nägemismälu on niisugusel inimesel, kellele kõik jääb hästi meelde siis, kui ta ise loeb raamatut. Kui keegi teine talle ette loeb, läheb kõik “ühest kõrvast sisse, teisest välja”. Nägemismäluga inimene võib mälu järgi kergesti kirjeldada peaaegu kõike, mida ta nägi tee ääres.

Kui on nägemismälu, siis on kasulik õpetajat mitte ainult kuulata, vaid kuuldu ka vihikusse märkida. Õpikust tuleb lugeda ise ja tingimata vaikselt. Eriti tähelepanelikult on vaja vaadelda kõiki jooniseid ja pilte. Nägemismälupuhul on suur kasu õppefilmidest ja telekoolist, sest kõik nähtu jääb hästi meelde.

Et saada kunstnikuks, arhitektiks, geoloogiks või geograafiks, selleks peab olema hea nägemismälu.

Kuulmismälu on niisugune mälutüüp, mille puhul on kerge meenutada, mida õpetaja klassis räägib. Õpitav aine jääb paremini meelde siis, kui keegi seda ette loeb. Kuulmismäluga inimene loeb ka ise tihti valjusti, ilma et ta seda märkaks.

Kuulmismälu on hädavajalik muusikutele, lauljatele, näitlejatele. Kui 14-aastane austria helilooja Wolfgang Amadeus Mozart oli Roomas, kuulis ta kirikus üht ulatuslikku muusikateost, mille noote hoiti saladuses. Koju jõudnud, kirjutas Mozart mälu järgi veatult kogu muusikapala oma noodivihikusse ja kiriku saladus oligi avastatud!

Kuulmismälu omanikul on kasulik kuulata, mida teised räägivad õppetükkidest. Õppida tuleb valjusti - oma häält kuulates. Veel parem on, kui teised ette loevad. Kuulmismäluga õpilane peab õppima täiesti vaikses ruumis, sest kõrvalised hääled segavad teda rohkem kui nägemismäluga õpilast.

Liigutuslik mälu on sellel inimesel, kellele jääb hästi meelde see, mida ta ise on kirjutanud või oma kätega valmis teinud. Niisuguse mälutüübi korral peab õppimise ajal kogu aeg pliiats käes olema. Maateadust õppides on kasulik kaardile mitte ainult vaadata, vaid ka sõrmega vedada mööda riikide piire, jõgede ja mäestike kulgu.

Suurel osal inimestest on aga segatüüpi mälu. Sel juhul jääb ühteviisi meelde nii kuuldu, nähtu kui ka oma käega katsutu. Õppimise ajal on vaja lugeda nii omaette kui ka valjusti, lasta teistel jutustada jne. ühesõnaga tuleb kasutada kõiki võtteid, millest eespool juttu.

 

Mälu arendamine.

Kõiki võimeid ja omadusi saab inimene arendada. Halba mälu pole ühelegi normaalsele inimesele sündimisel kaasa antud. Halb mälu on arenemata, kasutamata mälu.

Mälu arendamise üheks eelduseks on tähelepanuvõime arendamine. Mida paremini õnnestub tähelepanu koondada õpitavale ainele, seda kergemini jääb see meelde. Huvitavale õppeainele on tähelepanu kergem koondada kui ebahuvitavale. Viimane nõuab tahtejõudu. Aga kes ei tahaks saada tugeva tahtejõuga inimeseks? Tahtejõudu aitab tugevdada väga lihtne võte - kunagi ei maksa pooleli jätta ühtegi alustatud tööd või ettevõtmist. Ka sel juhul mitte, kui see töö ei meeldi.

 

 

Aju ja mälu tulevik.

Aasta - aastalt peab inimene üha rohkem õppima. Nii on vaja, sest muidu ei saa omakorda uut luua. Fantastiliste romaanide autorid kujutavad mõnikord tuleviku - inimesi tohutu suurte peadega, see tähendab suurte ajudega abitute olevustena, kes kahekesi vaevu - vaevu jõuavad üht kanamuna kanda...

Teadlased jälgivad inimese arengut. Viimaste aastakümnete jooksul on lapsed ja noorukid hakanud kiiremini arenema. Praegused 13-aastased koolipoisid ja -tüdrukud on keskmiselt 6 - 7 cm pikemad kui nende eakaaslased 30 aastat tagasi. Ka paljud elundid arenevad kiiremini, kuid kolju mõõtmed on jäänud endiseks. Inimese aju ei ole muutunud suuremaks. Ega seda ole vajagi, sest aju tegevus võib täiustuda ka, ilma et ta suureneks. Pealegi on ilmne, et seni ei ole me suutnud kasutada kaugeltki kõiki neid võimalusi, mis ajus olemas. Aga me peame püüdma seda teha.

 

Pioneer nr. 9 / 1968.