RAAMATUSSE RAIUTUD, PABERILE PANDUD...
Krista Karm

Rasva, vere ja nõega

Inimestel on juba ammustest aegadest alates tarve kirjalikke ülestähendusi teha. Kõige vanemad märgid, mida inimkäsi on jätnud, pärinevad umbes 40 000 – 15 000. aastatest enne Kristust. Need on kaljujoonised ja koopamaalingud – kiviseina kraabitud või sellele maalitud loomafiguurid. Maalimiseks kasutas ürginimene rasva või verega segatud värvimuldasid ja nõge. Vanimad materjalid, millele inimene kirjamärke jättis, on kivid, puukoor, puupulgad, palmilehed ja looma abaluud.

Kirja arenedes vajas inimene mugavamaid materjale, millele kirjutada. Sumerid (muistse Lõuna – Babüloonia rahvad) vajutasid oma kirjamärgid (kiilkirja) pehmesse savipinda. Seejärel muudeti tahvel põletamise teel kõvaks ja vastupidavaks. Kirjutamiseks on kasutatud ka puu- ja vahatahvleid, metalli ja keraamikat.

Levinumaks materjaliks vanal ajal kujunes papüürus. Seda hakati valmistama Egiptuses üle 4000 aasta tagasi. Materjali saadi papüürusepõõsa kiududest. Taimest välja lõigatud sõrmelaiused ribad pandi kõrvuti, kaeti teise, risti asetatud ribade kihiga ja pressiti kokku. Kirjutada sai ainult ühele papüürusepoolele.

Kõige vanemad raamatud koosnevad ühestainsast, väga pikast (koguni 40 m) rulli keeratud papüüruselehest. Selliseid rulli keeratud raamatuid hoiti erilistes kapslites ja transporditi rihmadega selga kinnitatud korvis.

Vasikas raamatu kaasautoriks!

III sajandil enne Kristust võeti kasutusele pärgament. See on eriliselt töödeldud vasika-, lamba- või kitsenahk. Nahka töödeldi lubjaga ja hõõruti pimsskiviga. Kõige peenemat pärgamenti saadi vastündinud tallede nahast. Hinnalisemaid pärgamente värviti, neid kaunistati kuld- või hõbekirjadega. Pärgament oli vastupidavam kui papüürus ja kirjutada sai selle mõlemale poolele. Algul oli pärgamentraamat samuti rullikujuline. Kui kreeklased pärgamenti kasutama hakkasid, lõikasid nad sellel lehtedeks ja õmblesid lehed omavahel servast kokku. Varem olid kreeklased kasutanud kivitahvleid, mida nad siis omavahel rõngastega kahe-kolmekaupa ühendasid.

Meie raamatu sugulane

V sajandil tekkis tänapäevasele raamatule sarnane köitevorm – koodeks. Koodeks koosnes kaheks leheks kokku murtud poognatest, mis keskelt kokku köideti ja kaante vahele kinnitati. Kaaned tehti puust ja kaeti nahaga.

Nii papüürusele kui ka pärgamendile kirjutati tahmast, puukriidist ja liimiveest segatud tindiga, mida iga kirjutaja ise valmistas.

Kirjutamiseks kasutati roosulge. Varasel keskajal asendus see linnusulega. Pliiatsiks olid tina ja hõbepulgad. Idamaades kasutati kirjutamiseks pintslit.

Kirjutajad olid vanas Egiptuses, Hiinas ja teistes maades hinnatud mehed. Varasel keskajal oli raamatute ümberkirjutamine munkade töö. Sel ajal kirjutatud koodeksid on kaunistatud miniatuuride ja ornamentidega, raamatukaaned on rikkalikult kaetud kulla, hõbeda, elevandiluu või vääriskividega. Enamjagu raamatuist olid luksusesemed, mida said endale lubada vaid vähesed. Suurem osa neist seisis kindlalt kloostri, kiriku või valitseja raamatukogudes. Seetõttu oli ka kirjaoskus vähe levinud.

Vanas Hiinas kasutati kirjutusmaterjalina bambusribasid, puutahvleid ja siidi, millele kirjutati pintsli ja tušiga.

Kaltsud paberiks!

Paber leiutati Hiinas 105. aastal. Tõenäoliselt võidi seda valmistada varemgi, kuid on teada, et 105.a. soovitas valitsusametnik Cai Lun riidekaltsude, vanade kalavõrkude ja puukoore lisamisega parandada paberi kvaliteeti. Mitmeid sajandeid suutsid hiinlased paberi valmistamise kunsti saladuses hoida. Alles VIII saj alates hakkas paberi valmistamise oskus levima Kesk – Aasias ja Lääne – Idas. Sealt jõudis paberi tehnoloogia koos islami kultuuriga X saj lõpuks Euroopasse.

Kuni XIX saj kasutati paberi valmistamiseks kaltse, mida leotati ja jahvatati ning millele lisati mineraal- ja liimaineid. Seejärel lasti paberimassil sadestuda puitraamiga ümbritsetud sõelale. Saadud paberikihti pressiti, aurutati välja vesi ja viimistleti ning lõigati kindla suurusega tükkideks.

Tänapäeval on paberimassi peamiseks koostisosaks puidust saadav kiudaine – tselluloos. Paberimassis kasutatakse ka suures osas vanapaberit – sellega saab säästa metsa ja vähendada prügimäele viidavat jäätmete hulka ning ka paberi tootmine tuleb sellevõrra odavam.

Paberimasin võeti kasutusele XIX sajandil. See võimaldas paberit toota mitte üksikute lehtedena, vaid katkematu paberikangana.

Kuid kõige paremaid ja kallimaid paberisorte tehakse praegugi veel kaltsudest ja käsitsi. Neid kasutavad peamiselt kunstnikud.

Tänapäeval on paberiliike üle 200. Paber on muutunud meie elu lahutamatuks osaks: trükipaber, ajalehepaber, pakkepaber, rahapaber, kirjutuspaber, tualettpaber... Papp ja kartong on põhimõtteliselt samuti paberid, erinedes põhiliselt paksuse poolest. Mõnda paberiliiki – näiteks rahapaberit – varustatakse eriti suure vastupidavuse saavutamiseks ja võltsimise raskendamiseks metallniitidega, sellel kasutatakse ka vesimärke.

Trükikunsti leiutasid samuti hiinlased. Tõenäoliselt viisid neid trükkimise mõtteni templid, mida kasutati juba palju varem.

Euroopas leiutati trükikunst peaaegu samaaegselt – XV sajandil.

 

Hea Laps 9/ 1999. Lk. 12 – 13.