JUMALAD
ALLMAAILM

Surnute riiki valitses üks kaheteistkümnest suurest olümlasest, Hades oma naise kuninganna Persephonega. Allilma nimetatakse sageli Hadese nime järgi. See paikneb, nagu "Iliases" mainitakse, maa salapaikades. "Odüsseia" järgi läheb tee sinna üle maa serva teisele poole Okeanost. Hilisemate poeetide lugudes kirjeldatakse mitmesuguseid teisi teid maa pealt surnute riiki - küll koopaid ja sügavaid järvi.

Tartaros ja Erebos on mõnede müütide järgi allilma osad; Tartaros on sügavam osa, Maa poegade vangla; Erebos on paik, kuhu saabuvad surnud kohe pärast hingeheitmist. Sagedamini aga ei tehta nende kahe osa vahel mingit vahet ning nende all (eriti Tartarose all) mõeldakse kõige sügavamaid maa- aluseid regioone.

Homerose järgi on allilm hämar, varjuline paik, varjude riik. Seal pole midagi reaalset. Vaimude eksistents - kui üldse nii võib nimetada - sarnaneb hägusa unenäoga. Hilisemad poeedid kujutavad üha veendunumalt surnute riiki kui paika, kus halbu karistatakse ja häid hüvitatakse. Rooma poeet Vergilius kujutab seda üksikasjalisemalt kui mistahes kreeka autor. Pikalt- laialt kirjeldab ta ühtede piinu ja teiste rõõme. Vergilius on samuti ainuke poeet, kes kujutab selgesati allilma geograafiat. Tee sinna alla algab sealt, kus Acheron, hädade jõgi, suubub Kokytosesse (Cocytus), hädakisa jõkke. Vana paadimees nimega Charon toimetab surnute hingi üle vee teisele kaldale, kus asub Tartaose (seda nime eelistab Vergilius) teemante värav. Charon võtab oma paati ainult need hinged, kelle hammaste vahele on pandud teeraha ja kelle ihu on nagu kord ja kohus maha maetud.

Väravat valvab Kerberos, kolme pea ja draakonisabaga koer, kes laseb sisse kõik hinged, kuid välja mitte kedagi. Pärast sisenemist tuleb igaühel minna kolme kohtuniku ette, kelleks on Rhadamanthys, Minos ja Aiakos; kohtunikud otsustavad, ja halvad hinged läkitatakse igavesse piina ning head hinged õndsuse paika, mida kutsutakse Elysioni väljadeks.

Peale Acheroni ja Kokytose eraldavad allilma maast veel kolm jõge: Phlegethon, tulejõgi; Styx, jumalate murdumatu tõotuse jõgi; Lethe, unustusejõgi.

Kuskil allilmas asetseb Hadese palee, mille kohta pole teada muud, kui et see oli paljude väravatega ja tulvil loendamatuid külalisi, ükski autor seda lähemalt ei kirjelda. Ümber selle laiuvad tühjad alad, lagedad ja külmad; aasad õndsateriigi närbumatute lilledega - need on imelikud, kahvatud, viirastuslikud õied. Rohkem me neist ei tea. Poeetidele ei meeldinud viibida tolles sünges paigas.

Erinnüsed (fuuriad) paigutab Vergilius allilma, kus nad karistasid kurjategijaid. Kreeka poeedid mõtlesid nende all peamiselt patuste nuhtlejaid maa peal. Erinnüsed olid halastamatud, kuid õiglased. Herakleitos ütleb: "Kuigi päike ei kaldu kõrvale oma orbiidist, on siiski erinnüsed, õigluse teenijad, temast järjekindlamad." Erinnüsed esinevad tavaliselt kolmikuna: Tisiphone, Megaira ja Alekto.

Uni (Hypnos) oma venna Surmaga (Thanatos) elas samuti allilmas. Ka unenäod käisid siit inimesi külastamas. Nad läbisid kaks väravat, millest üks oli sarvest, mille kaudu väljusid tõsielulised unenäod, teine elevandiluust, mille kaudu tulid maa peale võltsid moonutatud unenäod.