Lehetäi - sipelga lehm I
Seda, et sipelgad lehetäisid
lüpsavad, teadis juba Karl Linne. Sellepärast andiski kuulus süstemaatik lehetäile
nimeks Formicarum vacca - sipelgalehm. Kuid alles sada aastat hiljem, 1861. aastal,
uuris ja kirjeldas saksa loodusteadlane Huber seda huvitavat liiki sümbioosi
põhjalikult.
Lehetäid, tsikaadile lähedased putukad,
on kuulsad oma sigivusega. On välja arvutatud, et ühe lehetäi järglaste hulk võib
vähem kui aastaga ulatuda astronoomilise arvuni - 17 000 000 000 000 000 000 000 000 000
000 ! Kogu maa oleks mattunud lehetäide paksu kihi alla. Seda ei juhtu ainult
sellepärast, et lehetäidel on palju aplaid vaenlasi.
Aga neil on ka sõbrad - sipelgad.
Lehetäid meelitavad sipelgaid oma tagakeha tipust eritavate
magusate ekskrementidega. Tegemist on ferment diastaasi mõjul suhkrusiirupiks muudetud
taimemahlaga, mida lehetäid imevad nii suurel hulgal, et ei jõua seda täies ulatuses
seedida ja omandada.
Aeg-ajalt jääb lehetäi tagakeha tipule rippuma magus tilgake.
Putukas heidab selle tagajalgadega endast eemale. Suhkrused tilgad langevad hulgaliselt
lehtedele ja vartele ning katavad neid kohati üleni magusa lakiga. Lehetäide eritisi
nimetatakse mesikasteks. Õhulõhede ummistamisega tekitab see taimedele suurt kahju.
Sellest "kastest" joovastuvadki sipelgad. Algul nad
ilmselt lakkusid seda lehtedelt, hiljem aga harjusid haarama otse lehetäide tagakehalt.
Pärastpoole muutusid sipelgate ja lehetäide suhted tihedamaks: kui läheduses leidub
sipelgaid, ei pritsi paljud lehetäiliigid oma eritisi laiali, vaid ootavad kannatlikult
sipelgate-varujate ilmumist ja annavad oma produktsiooni neile üle. Need lehetäid, kes
juba ammu elavad sümbioosis sipelgatega, on üldse unustanud "meepritsimise".
Sipelgas läheneb lehetäile ja puudutab teda tundlatega, just nagu "lüpsaks".
Lehetäi eritab magusa vedelikutilga, mille karjussipelgas kohe endale haarab.
"Meetilgaga" pugus jookseb ta tüve mööda alla, kuni kohtab kandjat-sipelgat.
Siis peatab ta viimase ja nad peavad omavahel millegi üle aru, vahetades tundlate
"käepigistusi". Lõpuks annab karjus kandjale oma magusa koorma üle ja tõttab
lehetäi juurde tagasi. Mida sagedamini lehetäid kõditatakse, seda rohkem magusat mahla
ta toodab. Teatavad lehetäid eritavad "lüpsmise" puhul tilga minutis. See aga
tähendab, et lehetäi on tegelikult muutunud elavaks pumbaks, mis pidevalt pumpab
taimemahla lehtedest sipelgate suhu. Pärnal elavad lehetäid valmistavad näiteks 25
milligrammi magusat siirupit iga isendi kohta päevas, seega oma kaalust mitu korda
rohkem.
Herzigi andmeil saab puumurelase koloonia, mis koosneb umbes 21
000 isendist, saja päeva jooksul 5,107 liitrit (6,454 kilogrammi) "piima"
lehetäilt Aphis fabae.
"Ka krokodillil on sõpru" I.Akimukin
|