Lehetäi - sipelga lehm I

     Seda, et sipelgad lehetäisid lüpsavad, teadis juba Karl Linne. Sellepärast andiski kuulus süstemaatik lehetäile nimeks Formicarum vacca - sipelgalehm. Kuid alles sada aastat hiljem, 1861. aastal, uuris ja kirjeldas saksa loodusteadlane Huber seda huvitavat liiki sümbioosi põhjalikult.

     Lehetäid, tsikaadile lähedased putukad, on kuulsad oma sigivusega. On välja arvutatud, et ühe lehetäi järglaste hulk võib vähem kui aastaga ulatuda astronoomilise arvuni - 17 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 ! Kogu maa oleks mattunud lehetäide paksu kihi alla. Seda ei juhtu ainult sellepärast, et lehetäidel on palju aplaid vaenlasi.
     Aga neil on ka sõbrad - sipelgad.
     Lehetäid meelitavad sipelgaid oma tagakeha tipust eritavate magusate ekskrementidega. Tegemist on ferment diastaasi mõjul suhkrusiirupiks muudetud taimemahlaga, mida lehetäid imevad nii suurel hulgal, et ei jõua seda täies ulatuses seedida ja omandada.
     Aeg-ajalt jääb lehetäi tagakeha tipule rippuma magus tilgake. Putukas heidab selle tagajalgadega endast eemale. Suhkrused tilgad langevad hulgaliselt lehtedele ja vartele ning katavad neid kohati üleni magusa lakiga. Lehetäide eritisi nimetatakse mesikasteks. Õhulõhede ummistamisega tekitab see taimedele suurt kahju.
     Sellest "kastest" joovastuvadki sipelgad. Algul nad ilmselt lakkusid seda lehtedelt, hiljem aga harjusid haarama otse lehetäide tagakehalt. Pärastpoole muutusid sipelgate ja lehetäide suhted tihedamaks: kui läheduses leidub sipelgaid, ei pritsi paljud lehetäiliigid oma eritisi laiali, vaid ootavad kannatlikult sipelgate-varujate ilmumist ja annavad oma produktsiooni neile üle. Need lehetäid, kes juba ammu elavad sümbioosis sipelgatega, on üldse unustanud "meepritsimise". Sipelgas läheneb lehetäile ja puudutab teda tundlatega, just nagu "lüpsaks". Lehetäi eritab magusa vedelikutilga, mille karjussipelgas kohe endale haarab. "Meetilgaga" pugus jookseb ta tüve mööda alla, kuni kohtab kandjat-sipelgat. Siis peatab ta viimase ja nad peavad omavahel millegi üle aru, vahetades tundlate "käepigistusi". Lõpuks annab karjus kandjale oma magusa koorma üle ja tõttab lehetäi juurde tagasi. Mida sagedamini lehetäid kõditatakse, seda rohkem magusat mahla ta toodab. Teatavad lehetäid eritavad "lüpsmise" puhul tilga minutis. See aga tähendab, et lehetäi on tegelikult muutunud elavaks pumbaks, mis pidevalt pumpab taimemahla lehtedest sipelgate suhu. Pärnal elavad lehetäid valmistavad näiteks 25 milligrammi magusat siirupit iga isendi kohta päevas, seega oma kaalust mitu korda rohkem.
     Herzigi andmeil saab puumurelase koloonia, mis koosneb umbes 21 000 isendist, saja päeva jooksul 5,107 liitrit (6,454 kilogrammi) "piima" lehetäilt Aphis fabae.

"Ka krokodillil on sõpru"   I.Akimuškin