Imikala

      Ma räägin imikalast vaid sellepärast, et ta on väga huvitav olend. Lisaks lindude püüdmisele dresseeritud lindude abil võib kalu püüda kala abil.
     Imikala ongi püüdjakala. Juba Kolumbus nägi 1494. aastal, kui ta Kuuba rannikul ankru heitis, kuidas siin imikalaga "merejahti" peetakse. Meie päevil on seda haruldast kalastamisviisi kirjeldanud paljud uurijad. Teda kasutavad Torrese väina, Lõuna-Hiina.,Venetsueela, Kuuba ja Sansibari kalurid.
      Imikalaga püütakse igasuguseid kalu, isegi haisid, peamiselt aga merikilpkonni. Austraalia põlisealnikud kütivad imikalaga isegi dugonge - hülgetaolisi, kuid põlvnemiselt elevantidele lähedasi hiiglasuuri meriveiseid.
      Professor Heddon Cambridge’ist on üksikasjalikul kirjeldanud püüki imikala abil; ta vaatles seda Torrese väinas. Kõigepealt püütakse merest imikala. Siis tehakse talle nõelaga sabasse auk. August pistetakse läbi peenike ja väga pikk nöör ning seotakse see kõvasti ümber saba. Teine, peeneb nöör tõmmatakse läbi suu ja lõpuste.
      Imikala heidetakse merre, nöörid aga ei lase tal minema ujuda. Nii veetakse teda kahel "vaieril" paadi parda ääres.
      Kilpkonna nähes vallandatakse lühike "vaierinöör" ja tõmmatakse see kala suust välja, pikk sabanöör aga keritakse kogu pikkuses lahti. Imikala sööstab edasi, jõuab kilpkonnale järele ja imeb end tema külge! Kaluritele annab sellest teada nööri pingusus. Ettevaatlikult kerivad nad nööri tagasi. Paat jõuab kilpkonnale ikka lähemale ja lähemale. Nüüd üks kaluritest sukeldub ja seob kilpkonna külge (kui see on väga suur) veel ühe nööri, mille abil ta paati tõmmatakse. Kui aga kilpkonn kaalub alla 30 kilogrammi, võib teda veest välja tirida ainuüksi imikala abil. Poolteisenaelane imikala võib, kui teda sabast tõmmata, veest välja tõsta kilpkonna kaaluga ligi 29 kilogrammi. Harilikult kasutatakse kilpkonnapüügil aga suuremaid imikalu, mõnikord isegi mitut imikala ühe nööri otsas. Üheskoos võivad nad kinni pidada suurimagi kilpkonna.
      Heddon jutustab, et põliselanikud Torrese väina rannikul suhtuvad imikalasse väga lugupidavalt.
     "Jah, härra, see on saatan ise, aga mitte kala,’" veensid nad teda.
       Imikala on inimesest targem - selline on nende arvamus. Kui imikala ei eemaldu paadist kaugele ega taha end millegi elusa külge imeda, siis räägivad nad, et päev on õnnetu, jahti ei tule ja pöörduvad tagasi koju. Kui imikala ei uju sinna, kuhu soovivad kalurid, ei sega nad teda, vaid järgnevad kalale ja peaaegu kunagi ei kahetse seda. Saak tuleb igatahes korralik, sest see elus püünis tunneb oma asja suurepäraselt.
      Oma jutustuse lõpetab Heddon hoopis ootamatult. Õhtu eel, pärast õnnestunud püüki... . söövad kalurid imikala ära.
      Selline on inimese tänulikkus.

"Ka krokodillil on sõpru"   I.Akimuðkin