ONU TOMI ONNIKE Harriet Beecher-Stowe

 

Harriet Beecher-Stowe pärines sügavalt usklikust Uus-Inglismaa jutlustajaperekonnast, tema isa Lyman Beecher oli kuulus presbüteri vaimulik. Harriet Beecherist sai õpetaja ja ta abiellus teoloogi ja piibliteaduse professori Calvin E. Stowe´ga. Ta sünnitas seitse last, kirjutas nii palju, kui aeg võimaldas, hingekosutavaid jutukesi ja oli sügavalt nördinud mustanahalise elanikkonna kohtlemise üle.

Harriet Beecher-Stowe kirjutas 550-leheküljelise “Onu Tomi onnikese” vähem kui aastaga ja sellest sai 19. sajandi Ameerika ilmselt kõige kurvem ja tagajärjekam romaan. Algselt pidi ajakirjas “National Era” ilmuma kõigest lõdvalt seotud järjejutt. Aga elust võetud tegelaskujud – heasüdamlik onu Tom, kelle tema tegelikult lahke isand rahapuudusel lurjusest orjakauplejale edasi müüb; ilus Eliza, kes põgeneb koos väikese pojaga, kui see tahetakse orjaturule saata – võtsid võimust ja sundisid kõike üksikasjalikult jutustama: kuidas Tom istanduses rügama peab ja lõpuks hukkub; kuidas Eliza tänu suuremeelsetele abistajatele, kes eiravad väljaandmisseadust, Kanadasse jõuab; kuidas orjakaubitsejad, -püüdjad ja –pidajad perekondi lahutavad ja hävitavad inimesi, kes ei ole nende jaoks muud kui oksjonikaup; kuidas mõned kristlased, elagu nad siis põhjas või lõunas, jälitatuile ja piinatuile ikka ja jälle abi pakuvad ja kuidas ka Lõunaosariikides formeerub orjandusliku korra vastane poliitiline opositsioon.

Kõik selle kirjutas vapper vaimulikutütar mõne kuuga oma hingelt ära. Kui kirjastaja tegi ettepaneku avaldada järjejutt raamatuna, kõhkles ta algul, aga jäi siis nõusse.

“Onu Tomi onnike” ilmus 1852. aastal ja kogu maa lõi kihama. Põneva jälitusloo, poliitilise agitatsiooni ja moraalse üleskutse segu tabas täpselt Ameerika valupunkti. Raamatut loeti kas vaimustatud nõusoleku või vimma ja ängistusega. Ühed tundsid meeleheitel olles Tomile, Elizale, Topsyle ja teistele mustanahalistele kangelastele kaasa, teised needsid autori maapõhja, sest tema kirjeldused inimvääritust elust orjaturgudel ja puuvillaistandustes olid nii tõepärased. Oli tunda kodusõja lähenemist. Ilmusid “Onu Tomi onnikesele” vastanduvad romaanid, kuid need ei leidnud vastukaja. Harriet Beecher-Stowe ei kahetsenud midagi. Ta tunnistas, et jumal ise juhtis tema kätt. Raamatut müüdi miljoneid eksemplare, see erutas Ameerika meeli ja kujundas kodusõja vastasleerid. Lisaks sellele aitas teos rahahädast välja suure lastearvu tõttu pidevalt kitsikuses elava Stowe´de perekonna.

Kui Ameerika kodanikuõiguste eest võitlejad 100 aastat pärast orjuse formaalset kaotamist maailmale selgeks tegid, mil määral mustanahalisi ikka veel diskrimineeriti, ei mänginud “Onu Tomi onnike” liikumises enam mingit rolli. Raamatut küll trükiti ja loeti, aga 1960. aastatel ei soovinud protesteerivad mustanahalised end selle teosega enam samastada.

Stowe kirjeldab oma läbinisti armastusväärseid mustanahalisi kui täiskasvanud lapsi, kellele tehakse ülekohut ja kellele suuremeelsetel ja avarapilgulistel valgetel tuleb vabadus kinkida. Läbilöögivõime, iseteadvus ja tahe ennast kaitsta ei olnud autori silmis kõige olulisemad inimlikud omadused. Sügavalt uskliku naisena hindas ta kõrgemalt headust, loobumisvalmidust ja südamesoojust, ja sellise õilsa ja vankumatu iseloomu andis ta nii onu Tomile kui ka paljudele mustanahalistele kõrvaltegelastele. Juhituna tundlikust instinktist elu põhiväärtuste suhtes kirjeldab ta ikka ja jälle stseene, kus ärihimulised ja pealiskaudsed valged isandad tunnetavad mustade orjade inimlikku üleolekut ja neid kättemaksuhimust alandavad, piinavad või koguni tapavad.

Kui “Onu Tomi onnike” moest läks, hinnati alla ka selle kirjanduslik väärtus. See olevat kitš. Kuigi teos sisaldab sentimentaalseid lõike, annab see ka tunnistust särtsakast jutustajatemperamendist, kindlast käest loo ülesehitamisel ja dramaatilise ja poliitiliselt vastuolulise sündmustiku tundliku psühholoogia heast tunnetuses. Juba esimene stseen väitab, et Stowe oskab lugejat köita. Kaks härrat istuvad veiniklaasi taga… Tehakse kaupa ja vaieldakse Tomi ja Eliza viieaastase poja hinna üle. Veel enne, kui loo kangelasi tundma õpitakse, võib aimata, mis nendega juhtub. Pinge on tekkinud ja see püsib kuni lõpuni.

 

Nii on Onu Tomi onnike eelkõige religioosne raamat, see vaatleb orjapidamist   evangeeliumi valguses, aga astub välja ka iseseisvusdeklaratsiooni põhimõtete eest. Orjapidamise koledusi, millest maailmal olid siiani ainult üldised ja abstraktsed ettekujutused, kujutatakse siin käegakatsutava selgusega. Harriet Stowe mõjutab arusaamist ja kõlbelisi tundeid mitte tarkade ütluste, vaid kujutlusvõimet köitvate elavate piltide reaga.

                                                                           Charles Edward Stowe, kirjaniku poeg

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”

*H. Beecher-Stowe “Onu Tomi onnike”