EMADEPÄEV EESTIS
Liivi Soova

 

Emadepäeva idee sündis Ameerikas selle sajandi algupoolel. Ajalugu teab nimetada ka konkreetset algatajat - õpetajanna Ann Jarvis’t, kes oma ema teisel surma - aastapäeval (1907. a.) kutsus lähikondseid tähistama emade mälestuspäeva Memorial Mothers’ Day Meeting. Õigupoolest tegeles Ann Jarvise ema emadepäeva liikumise ettevalmistamisega, emade ühenduse (Mother’s Work Organisation) kokkukutsumisega. Tollase organisatsiooni peamiseks eesmärgiks oli “paremaid emasid, paremaid kodusid, paremaid mehi ja naisi”.

Esialgne emade mälestuspäev sai juba järgmisel aastal laiema tähenduse ja levis kiiresti üle Ameerika. 1914. aastal määras Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. Emadepäev võeti omaks paljudes maades, ja erinevate organisatsioonide poolt juhituna jõudis see päev kodudeni veel selle sajandi teisel - kolmandal kümnendil.

Eestis oli emadepäeva mõtte algatajaks, idee propageerijaks ja tegelikeks juhtideks naiste karskusliikumise juhtivad tegelased. 1906. aastal asutatud Eesti Karskusliidu juurde loodi 1923. a. naiste Karskusliit, kelle “otstarve oli olla alkoholismi vastu võitlevate naisorganisatsioonide, osakondade, toimkondade, rühmade ja asutuste ühendjaks Eestis ning liidu pääsihiks oli karskusteadmiste levitamine ja süvendamine naiste hulgas.”

Naiste Karskusliit tõi Eestisse kodukasvatusliikumise mõiste ja pühendus perekonnaõpetuse arendamisele. Eriti laienes vastav suund 30-ndatel aastatel, mil tolleaegne mõiste “kodukasvatus” sai ametliku ideoloogia lahutamatuks koostisosaks.

 

Nii nagu kunagi Ameerikas, oli ka Eestis emadepäeval väga konkreetne algus - juba 1922. a. korraldati Uderna koolimajas esimene emadepäeva koosviibimine. See oli tegelikult katseks, kas sellise päeva korraldamine sobib eestlaste tagasihoidliku loomuga. Udernal oli naiste karskusliikumise ühe tulevase liidri Helmi Mäelo lapsepõlvekodu. Organiseerijate lootused said igati ületatud - emadepäev võeti kohe vastu: “üllatuslikult avanesid inimeste peidetud tunded ja nähtus tahe nende üksteisega jagamiseks”.

1923. a. ühinenud naiskarskuslased võtsid üheks oma töösuunaks emadepäeva laiaulatusliku propageerimise. Emadepäeva sügavamaks ülesandeks seati koduse kasvatuse põhimõtete selgitamine karskes ja kristlikus vaimus, kuid tema suurimaks tähiseks oli emade enesetunde tõstmine.

Esimese üle - eestilise emadepäeva korraldamiseks pöördus Naiste Karskusliit 1923. a. nii oma liikmete kui teiste naisorganisatsioonide poole. Üleskutse leidis vastukaja ning karskusliidu andmeil tähistati 3. juunil emadepäeva ligikaudu 20 kohas.

Tiivustatuna edust annab teise ülemaalise emadepäeva (1924. a.) eel Naiste Karskusliit välja kava - vihiku, kus on täpselt kirjas juhised ja eesmärk: “Emadepäeva korraldamise siht on laste ja vanemate vahekorra ligendamine, iseäranis aga tähelepanelikkuse ja austamistunde kasvatamine oma emade vastu, kes seda oma “suure tööga” võrreldes väga vähe tunda saavad. Mujal maades, nagu Ameerikas, Soomes jne. on eri kodukasvatusühingud ja liidud, kes emadepäeva korraldavad, Eesti korraldab selle Naiste Karskusliit ja teeb ettepaneku kõikidele koolidele, naisorganisatsioonidele ja Eesti Karskusliidu liikmetele selle kohapäälseks läbiviimiseks.

Emadepäeva mõiste katsutagu iseäranis koolides õpilastele selgeks teha, et nad sel päeval oma kodudes emade vastu iseäralist armastust ja tähelepanelikkust katsuksid üles näidata ja kui see võimalik ja jõu kohane, nende kohustusedki sel päeval täita. Emadepäev peab olema noorte tööpäev.”

18. mail (seekord kolmandal pühapäeval) korraldatud emadepäeval oligi kõlapind hoopis suurem: karskusliidule laekunud ankeetlehtede põhjal peeti rohkem kui 150 emadepäeva koosviibimist või aktust, keskmiseks osavõtjate arvuks loeti 200 - 500 inimest. Organiseerijate arvamust mööda oli emadepäev igati korda läinud.

1924. a. ilmuma hakanud Naiste Karskusühingu häälekandjast “Eesti Naine” saabki emadepäeva idee üks põhilisi propageerijaid - esimesest numbrist alates kujuneb ajakirja maikuu number emadepäevale pühendatuks. Naiste Karskusliit kutsub emadepäeva tähistama ka kirikuid. Paljudes kohtades mindi sellega kohe kaasa ja emadepäeva tuletati kirikus meelde ka siis, kui mujal see päev maha vaikiti.

 

1928. a. tähistati kuuendat emadepäeva maikuu teisel pühapäeval, kusjuures põhjenduseks toodi koolide varasemat lõppemist. Jälle leidis kinnitust mõte, et emadepäeval tuleb eelkõige mõelda oma kodule, oma emale. “Lõppsihiks pole üldse pidustused, vaid see, et terve päev hommikust õhtuni pühendatakse emale ja et pidupäevaks oleks esmajoones ema enese valdkond, kodu. Sel päeval olgu teiste perekonnaliikmete auasjaks olla jalul enne ema, seada kodu pidurüüsse ja äratada ema lauluga. Siis teevad teised ema töö selle järele, kuidas keegi jaksab. Ema võib kordki aastas end lasta teenida, kuna muidu aina teisi teenib. Ka kodust eemal olevad lapsed tulevad seks päevaks koju, kui see võimalik, vastasel korral tuletavad vähemalt sooja kirja, telegrammi, kingi või lilledega teda meelde. Emadepäev on mõeldud ka neile emadele, kelle süda lakanud tuksumast. Nende haudadele viivad siis omaste teed, ja lillekimp kalmukünkal jutustab unustamata armastusest ja tänumeelest, mis veel elab laste ja abikaasa südameis.”

1937. a. hakkas ilmuma “Emadepäevaleht”, mis oli mõeldud selleks, et inimestel ka kodus oleks lugeda emadepäeva mõtteid. Lehte võis enne emadepäeva osta koolidest või seltside kaudu tellida. Kindlasti oli leht müügil emadepäeva aktusel.

 

Seitsmeteistkümnenda emadepäevaga 1939. a. oli seotud kauaoodatud sündmus - Elva järve ääres asuva emade puhkekodu sisseõnnistamine ja pidulik avaaktus. Tegelik avamine toimus küll juba 1. mail.

“Emade puhkekodusse pääsevad kõik emad nii linnadest, maalt, kui ka alevitest... Puhkekodus võib viibida üks kuu korraga; kui ruum võimaldab, ka pikemat aega. Kuid sageli on juba küllalt mõnepäevasest puhkamisest, et väsinud emale anda uut jõudu.

Kahjuks ei ole väsinud emadel võimalik esialgu kaasa võtta lapsi, sest ruumid ei võimalda seda. Tulevikukavas on ehitada samale ilusale metsaalusele uus ja kõigi nõuete kohane maja, kus ajutiselt leiaksid hoolitsemist ka väiksemad lapsed, kuni emad vajavad puhkust.”

Kahjuks ei andnud keeruliseks kujunenud ajaloosündmused puhkuseks kauaks võimalusi...

1940. a. võime ajalehtedest lugeda veel emadepäevale pühendatud artikleid, peakomitee poolt anti välja endiselt soovitusi ja repertuaari tutvustav kava - vihik ning “Estonia” kontserdisaalis oli endiselt tähtpäevakontsert.

1941. a. jäi aga emadepäev juba riiklikult tähistamata. Järgnenud sõja - aastatel olid emadepäevatervitused ajakirjanduses täis lohutust ja elutahte sisendamist. Siis sai traditsiooniks langenud sõjameeste kalmudel käimine.

Nõukogude perioodil oli emadepäev maha vaikitud ja paljudes kodudeski erinevatel põhjustel unustusehõlma vajunud. Uus aeg tõi kaasa hea vana ning koos sellega saame taas kosutust emadepäeva ilusast traditsioonist.

Väike emadepäevaraamat. - Tallinn: Perioodika, 1994. - Lk. 4 - 15.