Emakeelepäev
Sõnumileht, 97/03/14


Täna, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval, peame eesti keele ja kultuuri päeva.

Elus kipub paraku nõnda olema, et me ei oska igiomast tähele panna, väärtustada, hoida. Mõelgem kas või sellele, kui hoolimatult käitume teinekord kodustega ja kui püüdlikult püüame pahameelt võõramate eest peita.

Emakeel on ligimesest veel ligem. Laps õpib maailma mõistma ja mõtestama emakeele najal. Iga keele häälikutele iseloomulik mälupesade süsteem - hiljutine avastus meie õ-hääliku najal - annab arutust, et keel hakkab inimlast mõjutama veel ennegi, kui ta kõnet
õpib mõistma.

Emakeel sätib inimese oma rahvuse hulka ja keel on see, mis seob rahvuskultuuri ühte. Saati siis meie kiiresti vahelduvate ida- ja läänetuulte tallermaal.

Ometi oleme hoolimatud.

Nõnda hoolimatud, et praegu peame rääkima eesti keele risustamisest, võõrmõjude koormast, hävimisohustki.

Üks põhjusi on meie äkitselt muutunud maailm ja mõtteviis, millega keel peaks ühte jalga käima. Sujuvamalt arenenud ühiskonnas on olnud aega iga uus teadmine oma keele sõnadesse panna, vaielda, kokku leppida, lasta selgineda mõttel ja mõtteviisil.

Eesti, seevastu, "on keelt ahmiv imik, arenenud maailma lutipudel suus," kirjutas keeleteadlane Krista Kerge Eesti Päevalehes.

Teine asi ehk on ülipüüdlikkus, millega tollesse asisesse maailma tõttame. Tegemata vahet hea ja halva vahel. Kiirustamine muudab rabedaks inimsuhted, ja keelgi on suur tükk neist suhetest.

"Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus," kirjutas juba Carl Robert Jakobson. Vilets ja abitu eesti keel pole midagi muud kui küündimatu mõtlemine: harimatus, rumalus ja tuimus, kirjutab rohkem kui sada aastat hiljem Tõnu Õnnepalu
Sõnumilehes.

Lehetöö toob päevast päeva kinnituseks kirjanäiteid. Enda keelekasutuses ei vaevutagi kahtlema. Ometigi on viimastel aastatel ridamisi sõnastikke ilmunud. Kui neid osta ei jõua, siis ka vana hea ÕS on kaanest kaaneni keeletarkust täis.

Ehk teeksime emakeelepäeval algust, et end targa raamatuga võrrelda. Sellest võiks kena harjumus saada.

Ehk püüaksime vähemalt emakeelepäeval jälgida, mismoodi ütleme ja kirjutame. Küllap saaks nõnda selgemaks ka see, mismoodi mõtleme.