Kadripäeva kombed
Kadripäeva
25. novembril on peetud nii Martin Lutheri abikaasa Katariina kui ka keisrinna
Katariina nimepäevaks. Tegelikult seisab selle päeva taga varakristlik pühak
Aleksandria Katariina, kes olevat olnud Armeenia kuninga tütar. Ajaloolisi
tõendeid Katariina elust pole ja kultuse aluseks on 6. või 7. sajandist pärit
kreekakeelne pühakulugu.
Paljudes Euroopa maades on ühine tava, et
naispühakuile pühendatud päevadel on neiud ettevõtlikumad. See iseloomustab ka
eestlaste kadrikombestikku.
Kadripäev nagu mardipäevgi tähistab talve saabumist ja palju on ühist ka
nende kahe päeva kommetes – mõlema juurde kuulub sanditamine ja rohkete laulude
saatel andide kogumine, samuti pärastine pidu, kus noored lõbutsevad ja ühiselt
kogutud saaki söövad. Rahvasuus armastatakse neid kaht tähtpäeva vastandpaarina
võtta: mardipäev on meeste püha, kadripäev on naiste püha, mart põllu kaitsja,
kadri karja kaitsja, mardid on mehed, kadrid on naised, mardid on mustad ja
koledad, kadrid on valged ja ilusad.
Tartu-Maarjas arvati vanasti nii: Kadripäev on
tähtsam kui mardipäev. Käidi ka mõisahärra pool sees. See tuli sellest, et
keisrinna Katariinat austati enam, sest ta andis maa. Martin Luther andis aga
ainult usu. Katariina oli eestlane.(3)
Kadri vaatas aknast välja. Lumistel tänavatel kiirustasid inimesed.
Kadri piilus vanaema juurde kööki. Memmel oli valge põll ees ja rätik peas. Ta
küpsetas õunakooki. Õhtul, kui ema ja isa töölt tulevad, hakkavad nad kõik koos
kadripäevaks riideid õmblema ja maske meisterdama. Homme on kadripäeva eelõhtu,
24. november, ja siis läheb Kadri Mimmi ja Kädi juurde kadrisanti jooksma.
Vanaema on Kadrile rääkinud, et vanasti käisid kadrisandid talust
talusse, viisid karjaõnne, tegid lärmi ja helistasid kellasid. Seda
sellepärast, et kella helin ja kõva hääl ajavad kurjad vaimud eemale.
Kadrisandid on ikka ilusad ja valged. Maanaistel ei olnud uhkeid kübaraid ja
siidiseelikuid. Kadripäeval said nad end linnapreilide moodi pitsi ja satsidega
ehtida. Kübara asemel kõlbas ka õlgedest või heinast tehtud peakate, mida
kaunistati paelte ja lilledega. Kadrisandid sidusid valged linad ümber, panid
valged särgid selga ja pitsid-paelad külge. Jalas kandsid valgeid sukki ja käes
valgeid kindaid. Ainult nägu peideti, et naabrid ära ei tunneks. Pähe võis
panna maski või lihtsalt padjapüüri. Padjapüürile joonistati silmad, suu ja
nina ning lõigati augud sisse.
Tänapäeval ei käi kadrisandid enam karjaõnne pärast. Pigem toovad nad
perele ja lastele lihtsalt õnne. Vanasti vaatasid sandikesed toas ringi ja
noomisid lohakuse eest. Nüüd laulavad ja tantsivad, mängivad ja ennustavad.
Kadrigi lootis, et Taavi ja Mihkel temaga kaasa tulevad. Siis võiks lausa
kadripereks maskeeruda. Kadri paneb Kadriema riided selga ja võtab väikese
puuhalu riidenartsu sees kaasa. See on siis Kadrititt. Taavi võtab luuavarre ja
katab end valge linaga. Tema on kadrihani ja kontrollib, kas lapsed lugeda
oskavad. Kui ei, siis “nokib” ja näpistab. Mihkel oskab trummi mängida. Tema
teeb suurt kära. Kadri ja Taavi tantsivad ja laulavad. Selleks on nad juba paar
laulu pähe õppinud.
Enne, kui Kadrid sisse lastakse, peaksid nad määgima. Siis kutsutakse
sandikesed sisse, lausudes: “Kui ilus lammas tuli, ute-ute, tule sisse!”
Kui sandikesed tuppa astuvad, laulavad nad oma laulukest:
Laske sisse kadrisandid, kadri,
Kadril küüned külmetavad, kadri,
varbaotsad valutavad, kadri.
Laske sisse kadrisandid, kadri.
Siis tuleb laulda perenaisele:
Tere õhtust, perenaine,
minu kõht on ette vaene.
Palus natukene leiba,
ega see pole võlga.
Lõpuks tuleb kodu õnnistada:
Kadri toob lauta lambaõnne,
keset lauta kitseõnne,
kadri toob põllule põrsaõnne.
Või:
Ettenurka eideõnne
tahanurka taadiõnne
neljanurka neiu õnne.
Kadri teadis, et mardisantidele antakse toitu kaasa, sest nad toovad
põlluõnne. Kadrisandid toovad karjaõnne ja neile anti vanasti lõnga, kangast
või perenaise vana seelik. Kadri muheles selle peale. Huvitav, mida Mimmi talle
küll sanditamise eest annab?
Vanaema katkestas Kadri mõtisklused: “Tule mulle appi!” Kadri lippas
kööki. Memmel oli kama ja keefir laua peal. Kadripäeval söödi kama ja tehti
kamapalle.(2)
Kadripäev langeb oma kommete poolest mardipäevaga kokku.
Laiuse
Kadripäev külas oli harilik tööpäev. Kadripäeval ei olnud sauna
(köötud). See tähendab, et sel päeval saunas ei ole käidud.
Valjala
Karisillah peete õks praasnike alate kadõrna- või kadripääväh, nüüd om
ar jüripäävä pääle käänet, a õigõmp olõs õks kadõrnapäävä praasnikist nimetäda
ja naa’ mõlõmba’ päävä’ ommava’ ka ütstõõsõl lähkoh: kiikui täämbä olõse
kadõrnapäiv, sis hummõh om jüripäiv. No piäi’ imp kiäke kadõrnapäävast luku,
inne peivä’ timmä mõisniki’ suurõ au siseh – nüüd oma jo teistsugumanõ rahvas
ko inne ol’l.
Setu
Kadri oli karja kaitsja, see õhtu ei tohtinud tööd teha, see pidi
rikkuma karjaõnne.
Kadrina
Kui kadrinapääval tuleb võeras meesterahvas majasse, siis toovad lambad
see aasta oinad, kui naisterahvas, siis uted.
Simuna
Kadripäeval käidud eriti pikkadel külaskäikudel, kas või hobusega. Siis
pidanud pikad linad kasvama.
Põltsamaa
Kadrinapäival tandsitas kõrtsin, sis saab palju voonakesi.
Puhja
Kadrinapäevas meil ikka käidi sandist, aga mardipäev ei käidud.
Iisaku, Jõhvi
Kadriks käidi rohkem. Kadrid jooksid ikka alati.
Harju – Madise
Kui mardisandid pole käinud, ei lubata ka kadrisid sisse.
Mustjala
Kadri- ja mardipäeva pühitsemine ja sandilkäimine on sisemaalt sisse
rännanud komme Petserimaale. Sest kadri- ja mardipäevade lugupidamine on seotud
luteriusuga. Kuna Petseri eestlased on kõik kreeka – katoliku usku, sellega
pole ka tähtsust Petserimaal nende päevade kohta olnud. Hilisemal ajal aga
hakkasid ka setud jäljendama teisi eestlasi, hakates santimas käima. Teisi
mardi- ja kadripäeva kombeid siin ei tunta.
Setu
Kadripäeval käidi kadritamas. Laul oli sama, ainult “märdi” asemel
tarvitati sõna “kadri” ja naisterahvad olid heledamas riides. See komme oli
levinud laialt kuni 1917. a
revolutsioonini.
Pärnu
40 aastat tagasi näi neid tihti ja käisi ise kaasan. Pääle sõda jäi nee
kombe maha.
Otepää
Kadris käisid ikkagi ainult mehed. Kadripäeval olid nad naisterahva
riietes.
Pühalepa
Estet põlati, kui naisterahvas keis kadriks. Peet ulluks, kui tüdruk
poiste sega läks. Poisid olid kadrid. Külatüdrukud ehtisid kadrinoorikud välja.
Igal noorikul oli oma kavaler, karused kasukad selgas.
Jaani
Ennem käisid mardiks mehed, kadriks naised. Nüüd aga mõlemad segamini.
Rapla
Mardiks käisid ainult poisid, tüdrukud tegid kadri. Vahel poisid riietasid
ümber ja tegid ennast ka kadriks, aga tüdrukud mardiks ei käinud. Kadripäeva on
üldiselt vähem peetud kui mardipäeva.
Karuse
Kadris käisid naise, valges riides ja ehitud. Kui poisid oli kaasas,
siis need olid ka naisteriides.
Halliste
Igaüks, kuda tegi. Tüdrukud olivad poisteriides ja poisid jälle
tüdrukuteriides. Alati lasti sisse.
Maarja-Magdaleena
Ühed olid pulmakadrid (st korjasid kraami kadripulmade jaoks), teised
olid kerjajad kadrid. Vaesed inimesed käisid sügiseti kerjamas. Kadriajal käisid
ja mardiajal.
Kirbla
Kadriõhtul käisidvad valla vaesemad naesterahvad, s.o. vabadiku- ja
saunanaesed, perenaeste juures armuandisi ajamas, kus nad kadrilauluga tuppa
astusivad ja va kibeda pudel kadri karastava märjajoogiga pereeide ja taadi
pehmenduseks taskus, ja põlle all hea vitsakimp laste hirmutuseks, kes
vallatumed olivad ja ei tahtnud lugema õppida. Kadridele sai antud lambavillu,
linu ja ka toidukraami.
Märjamaa
Oli kuulda, et mõni üksik vanainimene käis üksi ka omale kadriajal
kraami kogumas.
Karuse
Kadrisandist käidi kua. Segi käisid, poisid, nuored mehed ja vanemadki.
Tüdrukud ikke kua. Ei sial vahet õlnud.
Iisaku
Nooremad käisid mardis ja kadris, ega vanemad käind.
Järva-Jaani
Kadrid õlid mehed-naised, kõik segamini, vahest 20 inimest kogus,
kandelega mängiti ja selle järgi tantsiti.
Jõhvi
Kadripäeval oli vahel 2 – 3 pilli, lõõtspilli. Tantsud olid polka,
masurka, valts ja labajalavalts.
Türi
Kadrianed panid pererahva ka tantsima, kes ei tantsin, see sai kadakaga
õige koosa.
Muhu
Kui talu juurde läksid, siis väljas tehti suur müra ikka. Tuas tantsisid
kadrid omakeskes.
Haljala
Kadrid ikka veidike laulsid kah uksetaga – ega muidu umbkaudselt ei tohi
ka sisse minna, inimesel peab ikka oma kordus olema.
Ridala
Ukse taga lauldi nii kadri- kui ka mardipäev ühte moodi algussõnadega,
ainult lõppsõnad olenesid päevast, kas mardi- või kadripäev. Nüüd, kui ust ei
avatud, põrutasid nad ukse taga nii mis hirmus ning ei annud ennem rahu, kui
uks avati. Helme
Enne peeti nõnnamoodi: kui kuhugi mindi – nad käisid enamasti kõik pered
läbi – siis lauldi enne ukse taga kas mardi- või kadrisandi laulusid “Laske
sisse mardisandid” (või “kadrisandid”). Siis laulis maja peremees või perenaine
tuast vastu, andis luba sisse tulla, tulti sisse, paluti söögikraami. Nüüd,
uuemal ajal, enam ei kerjata, vaid käidakse tantsimas. See pruuk hakkab ära
kaduma.
Torma
Harilikult tallu sisse minnes läksid ees vanaeideks ning –taadiks riietatud
mardi- ehk kadrisandid. Sisse astudes viskas vanataat pihuga herneid põrandale
laiale, mille järel siis ka teised sandid sisse tulid.
Tartu
Vitsad olid käes, peksid vastu akent.
Kaarma
Pikad sabad sai üles tõstetud, kui tee peal jooksid, saaks aga teisele
järele! Uksest sisse kõik ühes summas, kui esimene ju sees, siis teised kohe
järele. Ja jalgu trambiti kõvasti – “kadri varbad valutavad”. Laul oli seesama.
Pikemalt oli ka, aga kel see aega veel oli laulda ja naer tuli peale. Mõni
teadjam seal ees laulis, teised jorisesid ka, hõiskasid aga: “laske sisse!”.
Koer haugub omasoodu, vaata et tõmbab mõnel tüki lahti, seda pidi ka tõrjuma.
Väike-Maarja
Kadrisandid olid enamalt küll. Kotid seljas, räbalad üle. Igaüks andis,
mida tahtis neile. Tulivad sisse kolinal porise jalgadega. Siis olid alati kole
porised ajad sel ajal. Karasid sisse, sõkkusid su toad ära.
Põltsamaa
Kadri tuli kadakaga,
mart tuli madakaga,
lutsi luuaga
ja toomas tooripuuga.
Kärla
Kadriaegas käisid aned. Akna taga aned laulsid:
Kiik – kaak, kiik – kaak,
laske kadrid sisse tulla,
kadri küüned külmetavad,
kadri varbad valutavad.
See, kes läks sisse laskma, see sai sagida ukse vahelt kuuseokastega.
Tehti ikka “terveks, terveks, terveks”. Toasolijatele kõigele pandi
kuuseokastega pähe, tehti “terveks, terveks”.
Muhu
Kadriks käisid enamasti vanemad naised, lesednaised, vaesed,
vanatüdrukud. Vitsakimp oli kaasas, sel olid tutid küljes, sinised ja punased.
Toas lõi sellega noori ja vanu, ütels: “Tervist! Tervist!” Igaühele löödi kaks
– kolm patsu. Kellele ei löödud, see oli nagu alam teiste ulkas.
Kirbla
Kadriks käisid ka üksinda mõned vanad vaesed naisterahvad. Laulsid ukse
taga ja lõid sisse astudes vitsaga. Anniks anti neile ka villu. Lastele olid
niisugused kadrid alati vastumeelt külalised ja pugesid nende eest nurka.
Varbla
Kadriajal vana naisterahvas käis üksi, kadrivits ühes, tutid küljes:
Laske kadri tuppa tulla!
Tuli tuppa, akkas inimesi peksma. Kadrivitsa kardeti. Kadrivits pidan
aigust tekitama. Selle anti siis ka andid.
Karuse
Kadriemal oli vits kaasa, anti oma lastele ja ka külalistele.
Halliste
Laske sisse kadrisandi, kadri,
kadril küütse külmetava, kadri,
varbaotsa valutava, kadri.
Laske sisse kadrisandi, kadri.
Egas mi, sandi, siist ei ole, kadri,
mi ole sandi kauõst tullu, kadri.
Mi ei ole nälläsandi, kadri,
mi ole eesti nallasandi, kadri.
Läbi suu ja läbi raba, kadri,
läbi pika pilliruu, kadri.
Pilliruug see pistse silmä, kadri,
kanarbik võtt viisupaila, kadri.
Perenainõ tsirgukõnõ, kadri,
tulõ üles istmõ päält, kadri,
võta peoga pirdõ parsilt, kadri,
joosõ allalauda poolõ, kadri.
Lehm om tillu täku toonu, kadri,
hobu härgavasika, kadri,
lammas laudan mune lõi, kadri,
kana paari poigõ tõi, kadri.
Härja haukva, hanna sällän, kadri,
peni kündvä persiküllö, kadri.
Siin om täämbä härgä tapet, kadri,
härjä sarvõ saina pääl, kadri,
härjä händ om aia vahel, kadri,
kopsu, massa keresel, kadri.
Mi ei taha tsialiham kadri,
mi taha puhast pulliliha, kadri.
Laskõ sisse kadrisandim kadri,
kadril küütse külmetava, kadri,
varbaotsa valutava, kadri,
laske sisse kadrisandi, kadri.
Hargla
Kadripäeval käisivad jälle naesterahvas meestega seltsis kadrisi
mängimas, kusjuures ka andisi korjati. Siinpool oli see allseisev laul
sissepalumise lauluks.
Kadride ema laulab:
Kadrid tulnud kauge’elta,
üle soo, läbi libeda.
Kadri küined külmetavad,
kadri varbad valutavad,
sõrmeotsad sõitelevad.
Kadril kaskine hobune,
remmelgane reeke,
pihlakene piituskene.
Pereeit oli eidekene,
peretaat oli taadikene.
Keksi minna kelderisse,
kapsi minna kamberisse,
üle õue aitadesse.
Otsi natuke osada,
leika natuke lihada.
Kitku villa, katku villa,
katku linu karusida.
Kui ei täidu täita nuusti,
võta nuusti pooleeksi.
Kui ei täidu tervet leiba,
leika leiba pooleeksi.
Sisse minnes ja vilja külvates:
Lee ette linaõnne,
taha nurka takuõnne,
ukse kõrva odraõnne,
reie alla rukkiõnne,
parte alla parmaõnne.
Kui ei lasta sisse ega anta midagi, siis:
Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu su siad surema,
lambatalled kärvama,
kanapojad kukkuma.
Hunt see tulgu hooste hulka,
karu kõige karja hulka,
saagu lehmad verd lüpsema,
kana kiva munemamie,
sead saue sõtkumaie.
Harju – Jaani
Perenaine, linnukeine.
Valatage kadri pääle,
kas kadril silma teräne,
sis o te rüä teräste.
Valatage kadri pääle,
kas kadri pää kahare,
sis kasvas kaara kahare.
Valatage kadri pääle,
kas o kadril keeru keinaga,
sis teil keeruts kesvänurme.
Valatage kadri pääle,
kas o kadri ehteenna,
sis teie erne ehteenna.
Valatage kadri pääle,
kudas kadri üppänesse,
üpas teil ua ümäre.
Valatage kadri pääle,
kudas kadri karganesse,
ninda kasvas kartulida.
Pereneine, linnukeine,
sa teit kolme teoleiba.
Üte teit sa pöökleiba,
tõise teo nisuleiba,
kolmad kesvakaraskiida.
Otsi kadril osrtikesta,
katsu kadril karaskiida.
Kadri sunnib suurta õnne,
kadri pillup piimaõnne,
kadri kasvats karjaõnne,
hoiap ta hobesteõnne,
laotep ta lambaõnne.
Laut sull täisi lambeida,
kena oinas keskeelle,
kena oinas, keerut sarvet,
suurelt villa vilventeve.
Punt saab villu puusa päälta,
kümme nakla külle päälta,
sada nakla saba pääla,
muist saab munakoti pääla.
Katus saab kanuje täisi,
kik muret muneje täisi.
Kuk sääl kenä keskeelle,
kukk on kena keerusaba.
Karksi
Kaks nädalat pääle mardipäeva tuli kadripäev. Kadripäeva kombed on
üldiselt samad kui mardipäeva kombed, tantsimas ja laulmas käisid ainult noored
neiud.
Neiu laulis:
Tere õhtust, perenaine,
minu kõht on ette vaene.
Palus natukene leiba,
ega see pole võlga,
palus natukene piima,
ega ma ei võta viina,
palus natukene liha,
ega see pole viha.
Sul lehmad, lambad,
mul paljad hambad.
Sinu põllul oli vilja,
seda nägin mina hilja.
Mul paljad reied,
tuul puhub läbi,
et üsna häbi.
Audru
Siis pandi ka lapsed kadrile laulma ja lugema. Suured poisid laulsid
kadrile:
Kadri ette pandi katel,
katla sisse pandi süsi,
kadri süte peale kusi,
kadril anti sisse tina,
sest sai valmis paja nina.
Kaarma
Ube ja herneid visati igasse tuppa õnneseemneks.
Ettetuppa eide õnne,
tahatuppa taadi õnne,
lauda taha karjaõnne!
Martna
Kadri soovis head lambavilla, vasikaõnne, head kapakalja.
Võnnu
Kui me teile tagasi tuleme,
siis tuult me toome tuulajalle,
kültut põllukülvajalle,
jatku leivalõikajalle.
Teil siis tõusku tõmmud härjad,
tõmmud härjad, töntsud sarved,
punase peaga puulokest,
valge peaga vasikad,
sead teil siiraksed sigu,
lambad teil laastikus ladugu,
põrsad põhku pugegu.
Risti
Lammaste püha või ta küll olla, sest kadrisandile anti ikke villu ja
panti nende vitsakimp, mis nad vilade vastu andsivad, lambalauda lakke, mille
järele usuti, et lambad pidivad siis hästi siginema, kui “kadri kimp”
laudalaes, sest kadrisandid laulsivad ju:
Kadri toob lauta lambaõnne,
keset laua kitse õnne,
kadri toob põllen põrsaõnne.
Halliste
Kui kadripäeval tulid esimesena naissandid paaris, siis tulid lammastel
utetalled, kaksiktalled. Kui meessandid tulid esimesena, siis tulid
oinastalled, ja kui mees ja kaks naissanti, siis tuli lambale üks oinastall ja
üks paaris utetall. Vanaema rääkis seda, et meessandid toovad ossuõnne ja
naissandid uteõnne.
Torma
Kadrile pidid ikka midagi antama jah. Ma tean, et kus pole kadridele
midagi antud, su loomaõnne ju läheb ära. Ükskord oli niisugune juhus, et põle
kadrid sisse lastud ja järgmisel suvel lehm lõppes ära. Kadrid olid ütelnud:
“Ärgu olgu loomaõnne.” Naine ütels: “Näe nüid”, tema pole kadrisid sisse
lasknud.
Pühalepa
Kui palju andid anti, siis oli väega suur tänamine. Kõik loomad pidiva
kasuma. Kui es saa midagi: “Kadogu sul kõik, vaogu kõik maapõhja, et sul midagi
ei jää.”
Võnnu
Kui mardi- või kadrisantidele midagi ei antud, siis laususid:
Kivi otsa keksti,
hundi suhu lopsti!
Täh[endab]: Hunt söögu talled ära.
Palamuse
Anti otsre või kurrid, linu, villu. Kui ei antud mitte, sis ütlesid:
“Kadugu lambaõnned ja hävigu nad!” Kui anti, sis õnnistati: “Sigigu sead ja
lambad!”
Mihkli
Kui ei lastud sisse, siis vastati:
Sead sulgu suregu,
kanad kaevu munegu.
Kodavere
Kui ei anta:
Saagu, saagu, ma sajatan,
viletsus veiste peale,
tõbi naeste – laste peale,
ani surgu aidateele,
kana surgu kaevuteele,
lammas surgu laadassagi.
Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu sinu naene narritama,
langetõbi tulgu laste peale,
hooletus enese peale.
Peetri
Kui sisse ei lastud, siis laulti nõnna:
Kui ei lasõ, sõs mi lahu, katre – katsre,
kui ti piäti, sõs mi põrutami, katre – katre.
Meil om ligi lingisepä, katre – katre,
meil om kaasan katelsepä, katre – katre.
Süntkü teil puutsõ poja, katre – katre,
laastutsõ latse, katre – katre.
Susi sitku su pudupatta, katre – katre,
keskpaika pulmalauda, katre – katre.
Jäät sa kodu kopitama, katre – katre,
lavva alla hallitama, katre – katre,
piip suhu, pamp sälgä, katre – katre,
tubakukott turja pääle, katre – katre,
nõgõsõ kasugu nissu pääle, katre – katre
pojokõsõ p...i pääle, katre – katre.
Urvaste < Karula
Kui sisse ei lastud marti ega katri, siis pandi midagi ukse taha, et uks
kinni jääks. Kui marti ja katri sisse ei lastud, tuli halb vilja – aasta.
Pärnu – Jaagupi
Kui laulu peale sanditajaid sisse ei lastud, pandi väljaspoolt uks kinni
kas adra, vankri või vedruga. Mõnikord laoti suur puuriit trepile. Peremehel
polnud muud teha kui akna kaudu välja pääseda.
Põltsamaa
Kui es anda, sis aieva linaluid kaivu.
Rõuge
Tehakse vorstid, paksud kapsta lihaga ja natakse ka kadernasandile süüa.
Kus aga halvasti santisid vastu võetud on, siis soovitakse sääl peremehele ja
perenaisele kõige kõrratuma olekud, vanast tehtud ka sellega tihti paha, et
niisugumatsile kitsile peremehele lavu linaluid lastud ehk mõnd rege, saani õue
pääl kummuli käänetud või sigu laudast välja lastud.
Põlva
Kui sisse ie lastud kuhugile, tõsteti vanker üles puuriida peale.
Võnnu
Kui peremees kuri oli, veeretati kivihunnik aida ukse alla. Vahel
viisivad suured rehad katusele.
Äksi
Kui vahest mõnest talust ei antud, sealt minti siis kirudes minema, aga
ei jäetus millaski seda kätte tasumata. Seal pruugiti siis oma võimu, teati
vahes ära, kus kuked ja kanada magasivad, neist võeti mõned ära, kellest siis
pärast kõrtsi juures magusat suutäit valmistati.
Halliste
Pääle söögi anti veel kaasa ka midagi, näiteks toidukraami, raha jne.
Kui aga ei antud, siis haars üks santidest millegi kättejuhtuva asja ning viidi
ühes, jonniks perenaisele, et midagi annud.
Tartu
l.
Tarvastus mardi- kadripäeva ajal tapeti loom
ära. Anti värsket liha, verekäkke, tangu ja jahu. Kõike anti, villa ja lõngu.
Viljandi l.
Meil anti tapet kukk ja kaks karaksit.
Karksi
Mart tahab makki (vorsti), kader tahab käkki.
Pühalepa
Anti pallisi, vorsti, kelmi tehti ka. Pereema toond täistopitud seapõie
järgi, taariraba sees või mis seal oli. Ütles: “Ma tõi teile makki ka, es tohi
küll tuua.” Teised tiitsasti tänama.
Kärla
Vorsti tehti teistele. Seuke vorst sinna kõrva, et pihelgamarju sees.
Kostimees pidi küll valvam, aga ikka pandi.
Muhu
Kadridele anti jahupalle lihaga.
Kaarma
Kadrisantidele anti peoga ube, herneid, õunu.
Simuna
Nõnda kui mardipäeval, käivad ka nüüd kadripääval noored tüdrukud
kadrisandi moodi ümber uitamas. Mõnes kohas antakse neile ka süüa. Ka hernid
tuvasse matiga ehk muu riisataga neile ette.
Kadrina
Vanasti oldi ikka tettu karaskit mardidele ja kadridele. No ja andideks
anti õike: õunu, erneid, ube, kaalikaid, mis kellelgi oli.
Otepää
Minu ema küdsas saia või hääd vatska või hääd pirukat või hääd
odrakaraskit.
Sangaste
Mardi- ja kadriõhtal olid tapetud aned ja lammad. Kui muud peres ei
olnud pakku, siis reheahjus tehtud pirukat kapsalehe peal ja lammaliha oli
kausiga kerisel ja head koorst rõõska piima ka pakuti peale.
Vändra
Antakse kaalikaid, porgandeid, ehk mis kellegil on, ehk sepiku. Sandid
võtavad kõik vastu.
Iisaku
Antud enamasti õunu ja pähkleid.
Püha
Kadripäeval tüdrukud käisid villu saamas. Laulsid ise, et:
Kadri ei taha tallekest,
kadri tahab lambavillakest.
Nissi
(1)
Kadripäeva peetakse karjakasvatusega seotud tähtpäevaks, eriti just
lammaste päevaks. Võnnu Võnnu kirikukatsumise protokollis 1680. aastat on
kirjas, et meil Katariinat isegi kui lambajumalat on austatud ja teenitud.
Lambapühast on jäänud ka kadripäeval määgimas käimise komme, mis ei ole mingil
moel kadrisantidega seotud. Määgimas käidi kadripäeva hommikul ja mindi ikka
sinna, kus lambaid oli. Vanasti aga sellist talu polnudki, kus ühtki lammast
poleks olnud. Määgida oli vaja lammaste õnne, hea sigivuse ja paksu villa pärast.
Määgimas käisid nii vanad kui noored, hiljem oli see just laste lõbu.
Määgimise eest anti tavaliselt herneid ja ube. Kodaverest on päris kirjeldus: Kadrinapäeval
käidi mäimas. Kadrinapäeva loeti lambapäevaks. Kui keegi sel päeval läks teise
majja, siis teda ei lastud muidu sisse kui pidi mäima. Siis öeldi: “Voeh, kui
ilus lammas tuli, tä-tä-tä, la-ta-tu, tule sisse.” Tulejale anti keedetud
herneid (soolaga keedetud), ja panti rõõska piima kõrvale. Vahel anti ka kama.
See õli ka selle päeva toit. Uba anti, et lammas sööb, on seega terve, toob
õnne majja.
(3)
Lammastega on tihedalt seotud ka kadripäeva söögid. Mulgimaal oli vana
komme lambalaudas kana süüa ja pärast luud sõnnikusse matta. See on algselt
olnud ilmne ohvritoiming. 17. sajandist on ka mujal kirikuprotokollides
kirjeldatud söömaaegu lambalaudas, kus peale kehakinnitamise imiteeritakse
hüpeldes kariloomi. Lambalaudas söömise komme püsis pikka aega, aga roaks ei
pruukind sugugi ainult kana olla. Omamoodi ohvrisöök oli ka puder. Väike –
Maarjas viidi tangupuder vaagnaga lauta ja pandi kaks lõngakera alla, üks must
ja teine valge. Siis pidi lammas tooma kaksikud talled, ühe musta ja teise
valge. Mõnel pool sõid perenaine ja tüdruk lammaste sigivuse õnneks lambalaudas
keedetud mune.
Tormas on üles kirjutatud: Kadrinapäeval keedeti lammaste pudru.
Tangupudru veivad siis üksteisele. Kõhe suur pütt veedi – või õli suurelt sees.
Siis öeldi, et tulge nüid kõik sööma, see lammaste õnn.
Loomadest tapeti mõnel pool lammas või isegi siga ja siis sai verikäkki.
Oli aga lammas mihklipäevaks tapetud, siis sellest söödi kindlasti osa
kadripäeval. Kui suuremat looma ei tapetud, veristati kukk või kana. Nagu
mardipäeval, nii on ka kadripäeval hane söödud ja nimetatud seda siis
kadrihaneks.
Kapsasuppi ei tohtinud kadripäeval keeta, siis söövat kanad kapsad
ära.(3)
Kadri- ja mardipäeva kombed on enamjaolt sarnased, on vaid väikseid
erinevusi. Enamasti praegu neid vanu kombeid ei järgita, ainult mõningaid neist
kommetest kasutatakse ka tänapäeval. Tööd kirjutades tundusid paljud kombed,
ütlused ja tavad väga imelikud ning naljakad. Oli ka palju selliseid asju,
millest polnud kuulnudki. Kui praegu neid kombeid järgitaks, siis tunduks küll
kadripäev üks imelik tähtpäev.
1.
Hiiemäe, M.
Eesti rahvakalender VI. Tallinn, 1994
2.
Lään, C.
Rahvakalendri pühi. AS kirjastus Ilo, 2005
3.
Õunapuu, P.
Pühad ja kombed. Tänapäev, 2001