HEINAMAARJAPÄEV
Kustas Põldmaa

 

JAAN TULI VIKATIGA,

MAARJA REHAGA JÄREL...

RAHVASUUST

 

Juulikuu teisel päeval on heinamaarjapäev. Veel heledamini säravad sel päeval puude lehed, veel tugevamini lõhnavad mee järele õitsevad pärnad, veel õnnistavamalt pillub päike rukkinurmele kiiri ja kuivatab heinamaal heina kui kaunitel juunikuu päevadel. Põllu kohal hõljub rappelennul elav helikopter - tuuletallaja. Ka pääsukesed saalivad, kui ilm selleks soodne, hommikust saadik rukkipõllu kohal nagu suudleksid nad lennul olles õitsevaid viljapäid. Viljapõllu servas naeratab aga päikesele lapike lumivalgeid lilli - seal leegitseb heinamaarjapäeva-aegne kesalillede valge tuli. Ümberringi on aga mesilaste sumin, rohutirtsude siristamine ning tungib ninna põllupeenardel küpsenud maasikate aroom. Aga nurme kohal on võluvalt sinine taevas.

Vanasti oli heinamaarjapäev suur püha, oli puhkepäev ja niidetud heinal lasti kuivada. Hilisemal ajal muutus see päev poolpühaks, aga tänapäeval ei teata sellest päevast enam midagi.

Üldine oli aga rahva uskumus: kui seda päeva ei pühitsetud, pidid igasugused hädad ja õnnetused hakkama inimesi tülitama ja kiusama.

Abjas ja Hallistes oli see päev käesoleva sajandi algul ja 20-ndate aastate paiku veel poolpüha. Mäletan seda Abjas töötamise ajast. Hommikupoolikul tööd ei tehtud, õhtupoolikul aga siiski. Kuhja ei tohtinud teha, sest pikne pidi selle põlema lööma. Samuti oli see ka Abja lähedal Saarde kihelkonnas, Jäärjal ja Kilingis.

Tavaliselt põletati heinamaarjapäeva õhtul maarjatuld ning külanoored mängisid ja tantsisid tule juures. Raplas ja Märjamaal põlesid kinkudel lõkked, kiiguti kiigemäel, tantsiti ja lauldi. Ka Kullamaal ja Vigalas oli see kombeks. Kolga-Jaanis tehti maarjatuld ainult seal peres, kus oli Maarja- või Mari-nimeline neiu.

Põllu ääres heinamaarjapäeva õhtul tehtud tuli pidi hoidma sügisel rukkiorast rukkiussi eest. Kui tulekuma heinamale paistis, andis see rohukasvule tublisti jõudu juurde, hein ei kahanenud kuivamisel ja loomad sõid seda hea meelega, suure isuga.

Läänemaal kutsuti seda päeva veel piksepäevaks, sest heinamaarjapäeval sadas tihti äikesevihma valju raksumise ja piksetule saatel. Üldse oli Läänemaal minu poisikesepõlves palju äikest, sageli oli taevas kõuemürinat ja piksetuld täis ja sadas vihma kui oavarrest ja üle kodutalu liikunud pilve taustal sai tihti näha vikerkaare toredat värvikangast Tikamäe kuusiku kohal.

Matsalus, Puises ja mujal põletasid läänlased heinamaarjapäeval püüniste jäänuseid ja vanu mõrravaiu ning küpsetasid tulel merest püütud kalu, mis kogu pere koosviibimisel lõkketule ääres ära söödi. Merele kalastama sel päeval ei mindud, sest veeloha ehk veesabas võis kalamehe sel päeval üles pilvedesse tõmmata.

Heinamaarjapäeval võttis isa mesilastelt esimest korda mett. Lastele oli see päev tore päev - lubati mett süüa nii palju, kui soovisid. Teine meevõtmine tuli jaagupipäeval (25. juulil) ja kolmas lauritsapäeval (10. augustil).

Ema küpsetas heinamaarjapäeval tingimata leiba, et aasta jooksul ei tuleks leivast puudu. Ja kui talus oli Mari- või Maarja-nimeline neiu, ei lastud teda öösel vastu heinamaarjapäeva magada, siis pidi temast saama virk ja hoolas taluperenaine. Sellised olid kombed.

Käol oli heinamaarjapäeval juba odraokas kurgus ja ta ei kukkunud enam. Ja kui ta siiski veel kukkus, pidi tulema soe ja pikk sügis.

Heinamaarjapäeva-aegne vihm päästis veel suvevilja põua küüsist. Tavaliselt lööb tuul juulikuu algul ilmale vihmatuurid sisse ja hakkab sadama, mis põua jäljed põldudelt kaotab, aga heinatööd takistab. Ja kui ilmad on veel soojad, tuleb sel sügisel siiski veel korralik lõikus. Nii oli see vanasti ja on ka tänapäeval.

Heinatöö oli heinamaarjapäeva ajal kodutalus täies hoos. Pool heina pidi tingimata tehtud olema. Kui see tegemata oli, siis küsiti, mis see mees siia maale tegi, kas ta magas või pidi kõhu all kivi kinni hoidma? Heinakasv oli nüüd täis, raudnael läks rohusse ja seda oli raske niita. Kes aga siiski varem heinamaale ei läinud, pidi nüüd minema, aga jäi tavaliselt jänni, sest nüüd algasid sagedasemad vihmasajud - Maarja hakkas nagu nutma, et ilus rohi ja lilled maha niideti.

Meie kandis läksid poisid ja tüdrukud heinamaarjapäeval Sõerumetsa - nii kutsuti küla puisniitu - saunavihtu ja ahjuluudi tegema. Pärast loeti vihad ja luuad üle, palju keegi teinud oli. See neiu, kellel oli paaris arv vihtu, pidi veel sel aastal mehele saama. Ahjuluuaga pühiti ahju põrand enne leiva- või saiaküpsetamist hoolega puhtaks, aga heinamaarjapäeval tehtud vihaga vihtlemisel pidi kaduma ihu sügelemine, kaduma sügelised, kaduma jooksvahaigus ning kondivalu, eriti veel siis, kui viheldi vanakuu laupäeva õhtul.

Ka korjasid neiud - noorikud heinamaarjapäeval taimi, millega lõngu keedeti ja värviti, nagu naistepuna, värvmadara juured ja teised. Naistepunast ja värvmadarast saadi kollast ja punast värvi.

Heinamaarjapäeva hommikul pesid neiud - noorikud mõnel poole oma nägu seebilille juurte vahuga, et päevitus nende näolt kaoks. Nägu pidi muutuma valgeks ja klaariks. Seda peeti vanasti ilusaks. Suvepäikeses päevitunud nägu häbeneti. Tänapäeval on moodne just päikeses pruunistunud nägu. Selles särab ilu ja tervis.

Pärast heinamaarjapäeva läks isa põllule ja tõi sealt igast viljast (oder, kaer, rukis, nisu) ühe pea koju, viis viljaaita ja pistis need laetala vahele, kus need järgmise aastani seisma pidid. Siis toodi uued pead ja vanad võeti maha. Viljapeade juurde salve pidi sügisel jõudma põllusaak, inimese töö ja vaeva õnnistus. Ning põllul ei tohtinud ükski viljapea kaduma minna. Need korjati sealt hoolega kokku ja toodi koju.

Ja nüüd heinamaarjapäeval mäletan ma seda kõike ja leian ennast kodunurmelt, kus rääksub rukkirääk ja kuulutab kodurahvale sooja ja viljarikast sügist.

 

Kustas Põldmaa. Nurmelt ja Niidult. - Tallinn: Valgus, 1976. - Lk. 96 - 98.