TIBUKESE UNENÄGU
Ernst Enno

Kuu paistab, tähed säramas,

öö katab ilma, maad;

kukk õrrel juba tukkumas

ja kanad magavad.

 

Tipp, tillu siblisiivake,

und näeb üksinda -

ta lendab üles kõrgele,

kus särab tähtemaa.

 

Ta nipib, nopib teri sääl,

küll teri hiilgavaid,

ta siblib, sablib taeva pääl

küll pilvi liikuvaid.

 

Ta kõõrutab ja kõõrutab -

läeb pesa punuma,

kuu pääle selle paigutab

ja istub munema.

 

Kuid muna, oh sa munake,

see kukub veerema -

ki-kaa-kaa-kaak teeb kanake -

ja peab ärkama.

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: Perioodika, 1996. - Lk. 46 - 47.