TÕSTA LIPP!
Gustav Suits

Tõsta lipp! Las aja käänul
lehvib tõotus tuulte väänul
üle mandri, üle vee:
tund on tulnud vannet vandu,
ei iial enam andu
ikke alla rahvas see!

 

Tõsta lipp! Et teiste tuluks
merel siin ei elu kuluks,
oma plagu kannaks laev;
teist et rahvast see ei orjaks,
et ta ise tõuseks, korjaks,
mida oma loonud vaev.

 

Tõsta lipp! Kesk vaenurägu
kerki nagu unenägu,
Eesti oma trikoloor!
Vaata, vastu ristisõitjaid,
uusi maade, vete võitjaid
astub vägi, vapper, noor.

 

Tõsta lipp! See lühendagu
lahukaugust, ühendagu
peremeheks kandimeest,
kaua võõrandatud hõimu,
pühendagu punast lõimu
maa ja vabaduse eest.

 

Tõsta lipp! Mis kaitsnud isad,
matnud muistsed sõjakisad,
näitku, täitku meie põlv:
omaks maa see saatus juba,
tööle määramiseks luba,
harijale nurmenõlv!
Tõsta lipp! See vestku, vestku
tõotusest, mis kestku, kestku,
sinisega viiratud.
Musta mulla põimuline,
lehvi, valge võimuline,
tormatud ja piiratud!

 

Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule. - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 74-75.