Teraspoiss

Jaanil oli isa juba siis ära surnud, kui tema alles väike poisike oli, kui aga ema ära suri, ei tahtnud ta sellega kuidagi leppida, pikka aega mõtles ta, et see on uni ja ta tõuseb peagi. Pikkamööda Jaan siiski leppis sellega, et ta ema on surnud. Ta korter anti käest ning Jaan elas kordamööda kojarahva juures ja aiamajas elava üliõpilase juures. Kojarahva juures elas Jaan rohkem. Ta aitas puid lõhkuda, vett tuua, pesu linna viia jne. Kui kojamees haigeks ja viletsaks jäi, hakkas Jaan endale jooksupoisi tööd otsima, kuid kahjuks need otsingud ebaõnnestusid. Samal ajal oli aga poepidaja kojanaise pehmeks rääkinud et mingu ta linnavalitsusse abiraha küsima, et saavad ka need, kellel mõlemad vanemad olemas, miks ei peaks nemad saama. Linnavalitsusse nad läksidki, oma loo ära rääkinud, otsustas linnavalitsus mõne päeva möödudes, et Jaan läheb varjupaika. Kuna üliõpilane oli samal ajal linnast ära ning ei saanud teda aidata, läkski Jaan varjupaika, kuid kirja jättis ta siiski üliõpilasele.

Varjupaiga juhataja ei meeldinud talle kohe alguses, kuid härra Jõgis meeldis talle. Varjupaika jõudes olid kõik poisid tööl ning Jaan uuris alguses varjupaika koos härra Jõgisega. Varjupaigas oli ka poiss, keda kõik kartsid ning hüüdsid Krõhvaks, tegelikult oli ta nimi Jüri Lilla. Jaan hakkas kohe esimesel õhtul Krõhvaga kaklema. Muidugi Jantsa võitis. Jantsa oli Krõhva poolt pandud Jaani hüüdnimi. Krõhva kiusas kõiki, kuid Jaani ta ei kiusanud, sest nägi, et tegemist on tugeva vastasega. Mõne aja pärast toodi ka suveks taludesse tööle võetud lapsi, sealhulgas toodi ka poiss, keda hüüti Tangiks. Tema oli samasugune nagu Krõhva või isegi hullem. Nendegagi tuli tal kaklemisi.

Üks päev tuli Jaani üliõpilane vaatama. Poiss oli selle üle väga õnnelik. Nad jalutasid kaua koos, kui aga Jaan tagasi teiste juurde läks, karjus poiss, keda hüüti Häireks. Jaan hakkas Häiret kaitsma ning lükkas Krõhva vastu ust, samal ajal aga uks avanes ja Krõhva jooksis otse juhatajale otsa. Krõhva sai küll õiendada, kuid Jaan pandi tunniks ajaks nurka. Seal ta ka seisis oma tunni ära. Õhtul voodis ütles talle voodinaaber Väino, et ta on teistsugune kui teised ja et ta on nagu terasest poiss.

Mõne aja pärast saadeti poistele kiti-madina teade, kõik arvasid, et see on Häirele. Jaan otsustas, et ta on kõik ööd üleval. Ja oligi. Kolmandal ööl nad tulidki, kuid ei teinud midagi, nad tahtsid teada, kas Jaan läheb ja kitub ära või ei. Paari päeva pärast läks Jaan juhataja juurde ning ütles, et lahkub. Seda ta tegigi.

Kõik olid õnnelikud et Jaan oma vanasse kodusse tagasi tuli. Nüüd hakkas Teras üliõpilase juures elama. Ülejärgmisel päeval läks Jaan kooli tagasi. Kõik teadsid seal, et ta oli varjupaigas ning sai oma hüüdnimeks seal Teraspoiss. Nii kutsuti teda ka nüüd vanas koolis.

Ühel päeval, kui Jaan koolis veidi ülemeelik oli ja oma klassijuhatajale vastu hakkas, otsustati, et ta saadetakse abikooli. Jaan oli selle üle väga õnnetu, kuid tegelikult polnudki seal nii halb. Seal koolis oli neli astet: neljas aste, kolmas aste, teine aste ja esimene aste. Esimene aste oli kõige parem. Ainuke, keda Teras uuest koolist teadis, oli Kodja (nad müüsid koos lehti). Jõulude ajal esineti ja siis sai ka Jaan kolmandasse astmesse. Talvel sai Jaan teada, et üks poiss nende klassist varastab teiste asju. Järgmisel päeval olidki ühe poisi raamatud kadunud. Jaan jooksis Nirgile järgi, et teise poisi raamatud ta omanikule tagastaks. Kuid see poiss avastas, et ta raamatud on kadunud ja ainukesed, kes on lahkunud, on Nirk ja Jaan. Juhataja tormas neile järele, ta viis poisid kooli ning tahtis mõlemale kaske anda (nii nimetati peksasaamist) - Jaan esimesena. Äkki aga haaras Nirk juhataja jalast kinni ning rääkis kogu loo ära, Teras sai automaatselt esimesse astmesse.

Nii käidi koolis kuni kevadeni. Kevadel olid spordivõistlused: võrkpallis küll kaotati, kuid rahvastepallis ja korvpallis tuldi esimesteks.