Tõde ja õigus: III osa

 

  1. peatükk

Indrek otsis endale tuba, kus elada ning peale mõningate kodude külastamist leidis selle ühe pere juures. Naine oli õmbleja ning mees endine vabrikutööline, kel polnud vasemat kätt. Nüüd tegeles viimane väheke kingsepa ametiga. Kaup sobis ning Indrek kolis sisse.

 

  1. peatükk

Indrek kukkus oma sisseastumiskatsetel ülikooli läbi. Mõtiskleb selle üle, kuidas ta ikka nii loll on ja elus aina eksib. Tänaval kohtub vana klassivenna Kustas Otstaavliga. See kutsub ta pühapäeval metsa suurele koosolekule. Hiljem selgub aga et see on mässajate kokkutulek, kuhu koguneb meeletult rahvast, Indrek otsustab huvi pärast siiski minna.

 

  1. peatükk

Indrek ning Kustas on jõudnud metsa. Kuulates kõnet, tuleb Indreku juurde kaks noormeest, kes ajavad nad Kustasega metsast minema, kuna viimased olevat nuhid. Ära nad siiski ei lähe ning kuulavad lõpuni. Samas näeb Indrek kokkutulekul ka oma majaperemeest.

Hiljem läheb mässuks, kus ka Indrek saab enda kaelale torkehaava. Talle tuleb appi üks neist samadest noormeestest ning nad lähevad järvekaldale haava puhastama.

 

  1. peatükk

Linna jõudes läheb Indrek sööma ning kuuleb pealt proua Kuusiku ja härra Bõstrõi vestlust. Vanahärra räägib sellest kuidas inimesi peab kartma ning tema on oma elu valesti elanud.

 

  1. peatükk

Indrek peab perenaisele kirjutama palveid, mida too saaks laiali saata. Indrekule hakkab see töö aga meeldima ning iga palvega improviseerib ta järjest rohkem. Õige pea leiab ta ühe oma palvetest avaldatud „Rahva sõbras“. Ta kutsuti toimetusse, et arutada tema „Orava“ loo avalikustamist, kuid tsensor pidi selle vastu olema ning see toiming jäi katki.

 

  1. peatükk

Peretütar Kristi on maalt koju jõudnud. Ta räägib isa ja emaga Ameerikasse sõidust, kuhu tal kunagi on plaanis minna, et vabaks saada. Mässudest eemale. Kristi tunnistab Indrekule, et käib salaja mässajate koosolekutel juba pool aastat ning kutsub Indreku kaasa. Kui minna kahekesi, siis ei pidavat nuhke sabas olema, sest kurameerijaid ei peeta kunagi mässajateks.

 

  1. peatükk

Kristi ning Indrek jõudsid koosolekule natuke hiljem kui pidi. Kõne oli juba alanud.  Kõne sisuks olid sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid ja anarhistid ning materdati kahte viimast.

Teine koosolek, kuhu nad läksid, toimus ühes rikkas perekonnas. Seal nuhke ega politseid ei kardetud, sest ametlikult olid kõik külalised kutsutud pidama mingit tähtpäeva. „Elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru.“ (Kristi sõnad)

 

  1. peatükk

Indrek käis Otstaavlil politseijaoskonnas külas. Viimane oli ta päästnud vallamaksust, öeldes et ei tea, kus ta elab. See aga Indrekule ei meeldinud, kuigi tal tõepoolest polnud raha, et seda maksta.

Äkitselt tuleb Indrekul nälg ning ta suundub söögikohta, kus ka ennist käidud. Seal kurdab proua Kuusik, et härra Bõstrõi ei käi enam tema juures söömas.

„Katsun, kas saan mööda, kui tahan. Kas saan tahta, kui tahan tahta. Kas olen vaba. Inimene peab oma vabadust alati proovima.“ (Bõstrõi selle kohta, miks ta enam söögikohas ei käi.)

Bõstrõi siiski tuli, kuid läks proua Kuusikuga tülli ning lahkus ja lubas enam mitte tagasi tulla. Indrek aga kiirustas Bõstrõi sõbra Viljasoo poole, kes oli kirjastaja ning vajas Indreku abi.

Viljasoo pakkus talle võimalust kirjastada oma lugusid, mida tsensor polnud lubanud ning käskis tal valida endale kirjanikunime. Raha selle kõige eest Indrek aga ei saaks, mis omakorda valmistas talle pettumuse.

 

  1. peatükk

Kristi tuli Indreku juurde palvega, et too sepistaks üleskutse proletariaadile ja kõigile teistele. See oli võistlus, kus kõige parem ülekutse läheb jagamisele. Parimat aga ei valitud, vaid pandi üks kokku kõigist esitatud töödest. Kristi hiilis salaja Indreku tuppa et nad saaksid koos seda üleskutset koostada. See tõepoolest jõudis kõigi inimeste kätte. Paljud aga arvasid, et kui see politseini jõuab, on süüdlased ja karistus kerged tulema.

 

  1. peatükk

Indrek satub „“Rahva Sõbra“ toimetusse. Kuuleb pealt kahe mehe vestlust tsensorist ning sellest, mida lubatakse kirjutada ning mida mitte. Vahepeal ilmub toimetusse ka Viljasoo. Viimane ajab korda selle, et kirjastataks ka Indreku „Orava“ välja annaks. Indrek otsustas jällegi oma vanasse söögikohta minna keha kergitama. Proua Kuusik tundis huvi ega Indrek pole härra Bõstrõid näinud, kuid vastus oli eitav. Indrek soovitab talle, et ta võiks härrale lõunasöögi koju viia.

„Raamat on pahe, millega tahetakse saavutada voorust, aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.“ /Viljasoo sõnad

 

  1. peatükk

Indrek käib poes, kus ta kuuleb pealt poodniku ning tema töölise vestlust. Kõik aina streigivad, seega kuulujuttude järgi pidi varsti mässuks minema. Seda kinnitas ka  Kristi, kes olevat seda kusagilt kokkutulekult kuulnud.

Õige pea hakkasid undama vabrikutorud ning kõik töölised tulid tänavaile, liikudes paigast paika ning lauldes.

Nõnda läksid ka Kristi ja Indrek öistele tänavatele koos teistega. Mässu käigus oli purustatud palju ning lõõmas tulekahju. Kõik inimesed olid justkui kohkunud, aga kõik tahtsid oma vabadust. Kristi ja Indrek hoidsid üksteisest kõvasti kinni ning hakkasid kodu poole sammuma.

 

  1. peatükk

Varahommikul tegeleti veel tänavate koristamisega. Inimesed olid tänavail ning arutasid eelmisel ööl juhtunud sündmuste üle.

Indrek kohtus kokkutulekul Bõstrõiga. Kokkutulek otsustati aga pidada vabas õhus nädala pärast, sest rahvast oli tulnud liiga palju. Indrek otsustas sinna Kristiga minna. Teel kohtus ta aga jällegi Bõstrõiga ning hilines seepärast kokkusaamisele Kristiga. Nad pidid kohtuma majast väljas, sest muidu oleks kõik tundunud liiga kahtlane.

 

  1. peatükk

Kristi ootas teda kokkulepitud kohas, lendlehed peos, silmis ootusärevus, et saaks neid juba levitada.

Nad kõndisid ning jõudsid linnaserva lagedale, kus olid ka teised inimesed. Lõpuks saabusid nad koosolekule. Kuulates ära kaks kõnelejat, lahkusid nad koosolekult ning Kristi viis Indreku sinna, kus ta varem elanud oli. Kodu poole kõndides nägi Indrek turuplatsil suurt rahvasumma ning tahtis vaatama minna , mis seal toimub. Seal jätkati koosolekut. Järsku ilmusid välja soldatid ning toimus tulistamine. Ümberringi oli palju verd, paljud olid haavata saanud. Indrek võttis Kristi sülle ning nad läksid koju.

 

  1. peatükk

Kogu linnas valitses lein, tänavad olid verised, ning inimesed otsisid oma omakseid. Peagi aga saabus ka üks rõõmusõnum: välja on kuulutatud nõutud vabadused ja õigused.

Kristi lamas oma haavadega voodis, kuid ta oli rahul, et käes on vabadus.

„Nüüd ma tean, mis on revolutsioon!“, ütles ta.

„Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.“ Ütles emand Lohk (Kristi ema) väljakuulutatud vabaduse kohta.

 

  1. peatükk

Toimus koosolek koosoleku otsa ning kõik seletasid aina vabadusest. Indrek otsustas aga minna härra Bõstrõi poole, nagu ta millalgi oli lubanud. Vanast söögikohast mööda minnes nägi ta uksel silti: „Leina pärast suletud“.

Bõstrõi korteri juurde jõudis tuli aga välja, et härra Bõstrõi on surnud.  Indrek suundus söögikohta, kus pidi olema Bõstrõi surnukeha. Ta luges Bõstrõile issameiet ning lahkus, ise meenutades oma päevi Vargamäel, kus samuti oli palju leinatud.

 

  1. peatükk

Täna oli langenute matusepäev. Ilm oli hilissügiselt tume, ähmane, räidinud ja rõske. Seoses leinamisega tuli Indrekule ikka ja jälle meelde Vargamäe ning seal toimunu. Talle tundus, et kogu selle linna kohta on leina siiski vähe, inimesed ei hoia kokku, ei toeta üksteist. Matuserong suundus läbi linna nii, et kui esimesed kirstud olid juba jõudnud agulirajoonidesse, siis viimased polnud veel liikumagi saanud. Samas tehti neid aina juurde. Õhtuks olid kõik maha maetud. Indrek oli jäänud Viljasooga kahekesi ning äkitselt kuulsid nad kellegi nuttu. Eemal põõsas oli ema koos kahe lapsega, kes nutsid. Indrek ja Viljasoo võtsid lapsed ning asusid koduteele. Kuna naisel mees surnud ja üürileping kohe-kohe lõppemas, oli Viljasoo nõus nad oma hoole alla võtma.

 

  1. peatükk

Koju jõudnud, oli Indrek rampväsinud ning suundus kohe magama.

Hommikul vestles ta Kristiga eelmisest õhtust.

Valitsus lubas hakata antud vabadusi lahti seletama, mistõttu kõigile tundus, et kõik jääb nii nagu oli siiani olnud.

„Vabadus pole enne sinu võimuses, kui oled ta virutanud selili ja surunud talle jala kõrile.“

Kröösus sõitis Indrekust mööda ning kutsus ta kaasa. Nad läksid poodniku juurde, kelle käest Kröösus küsis vabadusvõitluse jaoks parteile raha. Mõningase vaidluse peale sai ta lõpuks sada rubla ning lahkus. Edasi sõitis ta järgmise äri ette, kus kordus seesama ikka ja jälle. Ainult viimane ärimees keeldus kategooriliselt maksmast. Edasi Indrek koos Kröösusega ei sõitnud.

Indrek hakkas koju Vargamäele saatma „Rahva Sõpra“ ning Viljasoo kirjutisi. Üldse hakkas ta kodustele rohkem kirjutama. Isa kodus polnud sellest kõigest aga huvitatud, küsis vaid Indreku venna Andrese järele.

Kristi on uuesti otsustanud, et tahab siiski Ameerikasse minna, peale vestlust Indrekuga. Viimane ütles et tema arm on ilus ning Kristi arvas, et Indrek naerab ta üle.

 

  1. peatükk

Kristi isa hoiatab teda Indrekuga suhtlemise eest. Aga isa hoiatusel oli otse vastupidine mõju. Indrek ja Kristi vestlevad nuhkidest ning Kristi arvates on need kõige jubedamad olevused maa peal. Indrek üritab teda ümber veenda, kuid asjatult.

 

  1. peatükk

Indrek sattus külla Viljasoole ning selle uuele naisele Mariele, keda ta lubas üleval pidada. Nad küll ei teadnud, kas nad ka kokku jäävad, kuid Viljasoo lubas igati abiks olla.

„Inimene on pagana õnnetu loom vanajumala tõpratallis.“ (Viljasoo sõnad)

Viljasoo kirub inimesi, kelle süda läheb haledaks nagu temal tol õhtul, kui nad lapsed koos emaga leidsid. Ta tunnistab Indrekule, et toidab neid lapsi Bõstrõi rahaga, kes oli talle enne surma võlgu andnud. Et aga mitte seda raha Bõstrõi sugulastele anda, otsustas ta selle kasulikult ära kasutada. Ise nimetas ta seda puhtaks äritehinguks, mitte kaastundeks.

 

  1. peatükk

Indrek kohtas „Rahva Sõbra“ toimetuses sõdurit(Timofei), kel oli hädasti raha vaja. Teised pidasid teda nuhiks ning seega raha ei saanud. Indrek aga andis talle selle raha ise. Sõdurid saadeti maale talupoegade kallale. Ka Indreku pere elas maal ning seega ta seletas sõdurile natuke olukorda. Sõdur vandus, et ei tee neile ning nende omastele midagi ja räägib seda ka teistele edasi. Nad jätsid hüvasti ning Indrekut valdas ääretu rahulolu, et ta oli saanud aidata inimest suures hädas.

 

  1. peatükk

Mõne päeva pärast taheti Indrekult raha, sedasama mis ta välja laenas, sest see oli tegelikult võõras raha. Tal polnud seda tagasi maksta ja õnnestus kokku ajada vaid üle poole. Ka Otstaavel polnud nõus talle midagi laenuks andma.

„Aita keda aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle.“

„Kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha.“ (Otstaavli sõnad)

Ka tänaval kohatud koolivend Viidik ei saanud Indrekut rahaküsimuses aidata.

Viljasoo juurde minnes vastas see, et tema kulutab vaid naiste ja viina peale.

Indrek sai raha muretsemiseks uue tähtaja, kuid ka see ei aidanud. Ta pidi ilmuma Kröösuse palge ette. Peale pikka loengut sellest, kuidas ta revolutsiooni raha ära kulutas, suundus ta edasi koeramamma söögikohta. Mamma aga ei tahtnud Indrekut kurvana näha ning andis ise talle selle raha. Indreku tuju paranes sellest piisavalt, et edasi astuda sisse „Rahva Sõbra“ toimetusse.

 

  1. peatükk

Ta astus sisse just hetkel kui Joosual ja Sillamäel oli äge vaidlus selle üle, et Indrek revolutsioonikassast raha võttis. Toimetusse oli tulnud Indrekule kiri, kus seisis, et ta ema on raskesti haige. Indrek pidi linnast muretsema paremat ning kangemat rohtu, mis võtaks valugi ära. Indrek pidi uurima, mis rohtu täpsemalt vaja on, aga kuna algas postiteenijate streik, jäigi tal vastus saamata.

Valitsus ja rahvas olid jällegi võitlusrindel.

Toimetusse tuli Indrekule külla sõdur Timofei. Ta rääkis oma loo, kuidas oli kaitsenud Indreku omakseid ja teisi maainimesi. Nad jätsid Timofeiga liigutavalt hüvasti. Indrekul oli oma heateo pärast rõõmus ning läks seda ka Viljasoole rääkima. Viljasoo oli aga ärevil, sest oli leidnud Marie juurest võõra mehe. Ta lubas et ei anna neile enam sentigi ning maksab Bõstrõi raha tagasi tema pärijatele. Tegelikult oli võõras mees alati Mariet hirmutanud ning kui Viljasoo mehe peale väikest kaklust majast välja viskas, otsustas ta siiski Mariega kooselu jätkata.

 

  1. peatükk

Kõik valmistusid ülemaalisele kongressile. Emand Lohk ootas viimsetpäeva.

Indrek sattus kord Kristiga koos koju minema, kui viimane tahtis kuulda kõike Indreku rahalaenamisest ning sõdurist. Nad rääkisid veel õndsusest ja õndsakssaamisest. Indrek ütles, et revolutsiooniajal ei tohiks kedagi uskuda ega usaldada.

 

  1. peatükk

Ülemaaline kongress oli nüüd toimunud. Loodeti, et nüüd hakatakse tegutsema.

Indrek läks tormisel ööl koju ning kuna torm oli tõesti tugev, sai ta pihta ka mõne möödalendava asjaga. Lohk saabus koju natuke peale teda.

Indrek valetas kõigile, et läheb Vargamäele ema vaatama, Kristi tuli talle teel järele, sest ei uskunud Indreku minekut.  Lõpuks nad siiski kallistasid ning Indrek läks, Kristi jäi veel kuulatama ta samme. Mõne aja pärast aga jooksis Indrekule uuesti järele, sest tahtis teda veelkord näha. Peale seda läksid nende teed erinevates suundades.

 

  1. peatükk

Indrek sai linnaservas kokku teistega, kes samuti sakstega sõtta läksid. Nad pidi minema rüüstama, et saada kokku piisavalt raha ja varandust sõjariistade tarvis.  Esmalt rünnati viinapoodi, kus peksti puru kõik , mis vähegi ette jäi. Tuld siiski otsa ei pandud, järgmiseks külastati valitsejat. Sealt ei saanud nad aga midagi. Purustamine ja rüüstamine ning raha kogumine aina jätkus. Lõpuks taipas Indrek, mida nad terve see aeg teinud olid. Nad hävitasid inimeste vara, mida nood võib-olla aastasadu kogunud olid. Ja ta tundis tõsiseid süümepiinu.

 

  1. peatükk

Jõuti kokkutulekule, kus pidas ka Indrek oma esimese kõne. Ta rääkis sellest, et oma rüüstamistega ei tohiks siiski liiale minna ning kui vara koguda, siis tõesti ainult sel eesmärgil, et relvi osta. Teised vaidlesid talle aga vastu, sest nad arvasid et mõisahärradele pole seda kõike toredust vaja, kui lihtinimesel seda nagunii pole. Paaritunnise arutluse järel asuti teele mõisa poole, kust aga omanikud olid ammu jalga lasknud, teades et vabadusekuulutajad tulevad. Ükskõik kuhu nad ka ei läinud, ikka olid ees ainult lapsed ja naised, kellelt midagi nõuda ei saanud. Selle peale süütasid nad järjest maju ja hooneid. Inimesed haarasid põlevatest majadest kaasa kõike, mis pihku jäi. Nad muudkui läksid aga edasi ja rüüstasid uusi maju ning mõisaid. Üks vanahärra lubas suisa lahkelt oma mõisa tühjaks teha. Vanahärra võeti aga pärast pantvangiks ning selle peale Indrek vihastas ja jäi teistest maha.

 

  1. peatükk

Indrek istus ning avastas, et kõik oli läinud tema plaanide vastaselt. Tema arvates ei pidanud vabadus tulema selliste rüüstamiste ja põletamistega. Samal ajal vaatas ta põlevat mõisahoonet ning ei saanud enam aru, mis mõte sel kõigel on. Ta hakkas astuma, jõudes puruväsinuna raudteejaama. Ta jõudis täpselt rongile, mis tuli linna poolt.

 

  1. peatükk

Hämarikus jõudis Indrek Vargamäele. Liine(tema õde) oli väga üllatunud kui Indrekut nägi. Rääkis talle kui haige ema on ning et ta jääb iga päevaga järjest väetimaks, oigab aina oma valudes. Peale vestlust isaga läks Indrek ka ema vaatama. Ta sai aru, et ema on tõesti vaevas olnud, sest ta oli tundmatuseni muutunud. Ema väitis, et valud on tal sellest kivist, mis Indrek lapsena viskas ning millega ta pihta sai. Ema rääkis talle oma esimesest mehest Jussist, kes enne enda ülespoomist oli tahtnud Indreku isa Andrest tappa. Juss maeti aia taha ning ka ema tahtis oma matmispaika sinna. Indrek lubas teda aidata.

 

  1. peatükk

Indrek läks tagasi eeskambrisse. Ta rääkis isaga ning lubas emale linnast mõnda kangemat rohtu tuua, mis natukenegi valusid leevendaks. Siis käis ta läbi kõik laudad ja vaatas üle loomad. Ants tuli Indrekut vaksalisse saatma, et see saaks öise rongiga linna tagasi minna. Ants läks tagasi koju, Indrek jäi rongi ootama. Rong aga ei tulnud, sest oli toimunud mingi õnnetus. Rong tuli alles järgmise päeva pealelõunal ning Indrek jõudis siiski õhtuks linna. Koju jõudes polnud seal kedagi. Vanemad olid läinud Kristit laevale saatma. Indrek jooksis sadamasse ning kuulis, et keegi oli laevalt vette hüpanud. See oli Kristi.

 

  1. peatükk

Indrek ei saanud terve öö magada. Hommikul hakkas Indrek asju pakkima, et Lohkude perest lahkuda. Emand Lohk tuli temaga veel rääkima. Kristi oli arvanud, et Indrek on surnud. Ta oli õnnetu, et Indrek valetas talle, et läheb Vargamäele. See talle saatuslikuks saigi.

Indrek läks endale uut ulualust otsima ning läks Otstaavlilt abi paluma. Järgmisel päeval sai ta Viidiku käest ka rohud. Viljasooga kohtus ta hiljem tänaval. Tolle käest sai ta teada et Lohk oli nuhk ning Kristi üks enesetapu põhjus oli ka arvatavasti isa amet.

Indrek aga ei pääsenud nii kiiresti linnast kui ta lootis. Veel mõne päeva pidi ta endale pelgupaika otsima. Selle leidis ta proua Kuusiku juures.

 

  1. peatükk

Lõpuks sai Indrek rongile, et maale sõita. Lõpuks Vargamäele jõudes tabas Indrekut üllatus: soldatid olevat isa ja Antsu ära viinud, kuhu ega kauaks polnud kellelegi teada. Nad otsisid ka Indrekut, leidmata aga võtsid kaasa kõik kirjad, mis majast leidsid. Indrek läks ema juurde ning andis talle toodud rohtu. Paariks tunniks oli küll rahu, kuid siis algasid oigamised uuesti. Nii jätkas Indrek õhtuni. Täna oli jõuluõhtu. Teise jõulupüha õhtul tuli isa koju. Ants lamas reel teki all. Ta oli tapetud.

 

  1. peatükk

Isa rääkis, kuidas Ants surma sai. Antsu olevat süüdistatud Vargamäe Vabariigi loomises, mis oli tegelikult lastel nalja pärast kirja pandud. Isa aga sai selle eest peksa. Õhtul rääkis isa Indrekule oma elust ja selle ebaõnnestumistest, kuidas Jumala palumine pole tegelikult kunagi aidanud ning paganad elavad siiski paremini. Öösel valvas Indrek ema. Ning ema palus Indrekult rohtu, nii palju, et enam polekski vaja anda. Nad küll vaidlesid, kuid Indrek jäi lõpuks nõusse, sest armastas oma ema väga ning ei tahtnud teda enam piinlemas näha. Ja ema võttis talt rohu vastu.

 

Tegelastest:

 

Indrek on maapoiss, kes tuleb linna, et edasi õppida. Kooli ta aga sisse ei saa. Asub elama Lohkude perre. Ta hakkab suhtlema mässajate, revolutsionääridega. Käib järjest enam nende kokkutulekutel ning satub sellest mingil määral sõltuvusse. Ta on oma loomult rahulik, tahab ainult vabadust ning kõige vähem kellelegi liiga teha. Armub ära Kristisse. Nad hoolivad üksteisest väga ning ei laseks iial teineteisega midagi juhtuda.

 

Kristi on 17-aastane tüdruk, kelle unistus on minna Ameerikasse onu juurde elama, et pääseda revolutsioonist. Ta käib aga salaja koosolekutel ning hakkab kogu sellest mässust väga huvituma. Hiljem hakkab ta seal käima koos Indrekuga. Tema jaoks on see lihtsalt üks põnev sündmus, sest pidevalt on tegevust ja on mille eest võidelda. Kui ta kord haavata saab, on see tema jaoks parim asi, mis elus juhtunud. Ta armastab Indrekut, nad elavad koos läbi üsna raskeid hetki. Vahepeal ta isegi loobub mõttes Ameerikasse minna. Lõpuks teeb enesetapu, sest arvab Indreku surnud olevat.

 

Emand Lohk on sügavalt usklik inimene, kes hoiab heaga eemale mässudest ja kõigest, mis puudutab revolutsiooni. Ta on tõeliselt hea inimene ning vahel on kurb, et tema tütar nii mässumeelne on. Seepärast üritab ta Kristit sellest kõigest ka eemale saada, niisamuti nagu oma meest, kes kunagi kaotas mässus oma käe.

 

Lohk on salapärane inimene. Ta ei puudu üheltki koosolekult ning ta teab alati, mis mässajate seas toimub. Indrekule tundus ta algusest peale kahtlane. Hiljem tuleb välja, et ta on olnud nuhk.

 

Bõstrõi on vanamees, kes kunagi palus Proua Kuusiku kätt. Saades eitava vastuse oli üksik kuni vanaduspäevini. Ta arvas, et elu mõte on panna inimesed ennast kartma. Bõstrõi hukkus mässu käigus, kui teda tulistati revolutsionääri asemel.

 

Proua Kuusik ehk koeramamma pidas linnas söögikohta, kus härra Bõstrõi iga päev aastast-aastasse söömas käis. Ta kahetses, et kunagi Bõstrõi abieluettepanekule eitavalt vastas, sest tegelikult armastas teda rohkem kui oma elu.