MÕIS JA TALUPOEG II

 2. Pärast Põhjasõda – Vene aeg

Uuesti halvenes talupoegade elu pärast Põhjasõda. Pikaaegne sõda ja selle järel talupoegadele kehtestatud koormised muutsid talupoja elu talumatuks.

Kohaliku baltisaksa aadlike toetuse  tagamiseks kehtestas Venemaa balti erikorra, millega tsaarivalitsus andis riigistatud mõisad aadlikele tagasi, taastas nende endised õigused talupoegade üle. Balti aadlil ja linnadel säilis Vene impeeriumi koosseisus laialdane omavalitsus. Rüütelkondade võim tugevnes.

Talupoeg muutus uuesti õigusteta pärisorjaks, keda võidi müüa, vahetada ja pärandada nagu muud mõisa vara.

 Et tõsta teotöö intensiivsust, hakati teolistelt nõudma tükitööd. 17.sajandi lõpus oli ühe rakmeteolise tööjõudluse keskmiseks normiks 8 riia vakka e. 4 tündrit mõisa taliviljakülvi. Sellest normist lähtuti ka 18.sajandil.

 VAKK - liivlaste vakk oli nõu, mille põhja diameeter oli 18 sõrme ja kõrgus 18 sõrme

SÕRM - tähendab tolli, mis naturaalmõõduna tuleneb sõrme laiusest. Hiljem riia toll, 1/24 küünart, võrdus umbes 2 1/4 sm.

Vaka maht oli ca 52 liitrit.

Kõige laiemalt oli levinud riia vakk, mida nimetatakse juba 1272.aastast, mis valitses kogu Liivimaal. 18.sajandi etalonide järgi oli riia vakk ca 69 (70) liitrit.

Maal olid maavakad, mis harilikult olid 1½ riia vakka e. 9 külimittu.

KÜLIMIT - pärineb muinasajast.

riia külimit = 1/6 riia vakka, umbes 11,2 liitrit

tartu vakk = 4 külimittu ca 19 ½ liitrit

Lõuna-Eestis mahutas külimit 9 või 18 toopi (ca 11-24 l)

 Soodsad võimalused viljakaubanduseks suurendasid mõisate sissetulekuid. Viljast põletatud viina müük andis rohkesti tulu. Laienes ja arenes mõisate tootmistegevus.

18.sajandil hakati talupoegade tööjõu paremaks ärakasutamiseks rajama abimõisaid.

Laienes karjakasvatus, mille tulemusel hakkasid põllud andma paremat saaki.

Heade rohumaade ärakasutamiseks rajati 18.-19.sajandil rohkesti karjamõisaid.

 18.sajandi II poolel kehtestati ka Eesti- ja Liivimaal ühtne pearahamaks, nagu see oli kehtiv Venemaal. Maksualuse elanikkonna arvelevõtmiseks viidi läbi hingeloendusi.

 Seoses pearahamaksuga leidsid Eestis aset ulatuslikud talurahvarahutused, sest talupojad tõlgendasid pearahamaksu kui mõisakoormistest vabastamist. Ulatuslikum neist oli Puuaiasõda Räpina mõisas 1784.aastal. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad.

 Euroopas viidi 18.sajandil läbi mitmed reformid, mis parandasid sealset elujärge ka põllumajanduses. Eesti mõisnikud aga soovisid paremale järjele jõuda talupoegade koormisi tõstes. Teadlikumad ja eesrindlikumad mõisnikud leidsid, et nii ei välju mõisamajandus kriisist. Lahendust nägid nad talurahva olukorra parandamises.

Baltikumi talurahva halb olukord halvendas Euroopa silmis ka Venemaa mainet. Nii  oli Keiser Aleksander I, kes tuli võimule 1801.aastal, nõus asuma reformidega parandama Baltimaade sotsiaalmajanduslikke olusid.

Siit algas talurahvaseaduste väljatöötamise periood ja pärisorjusliku korra lõpp.