RAHVARÕIVAD

Rahvarõivad olid eelkõige pidulikud talupojarõivad. Praegu kantakse rahvarõivaid rahvuslikel üritustel (laulupeod, rahvakunstiõhtud jt. rahvakultuurisündmused).

Eesti seisusliku kõrgkihi esindajad olid enamasti teise rahvuse esindajad, mistõttu nemad eesti rahvarõivaid ei kandnud.

Eesti rahvarõivad jagunesid paikkondliku erinevuse järgi neljaks suuremaks rühmaks:

Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.

Paikkondlikud erisused kujunesid välja ja säilisid talurahva sunnismaisuse tõttu.

Põlvamaa kihelkonnad kuulusid Lõuna-Eesti rühma.

Naiste rõivaste põhiosad olid siin särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel põll, peakate (tanu) ja mitmesugused ülevisked (sõba, pallapool, ka palakas). Üleriidena kasutati pikk-kuube, talvel lambanahkset kasukat, millele pandi sajuse ilmaga peale pikk-kuub, et kasukas märjaks ei saaks.

Külmaga pandi tanule peale talvemüts või rätik.

Meeste rõivaste põhiosad on särk, püksid, kuub (pikk-kuub), vöö, vest. Peakatteks kõrge vildist kaapkübar, mida kanti pidulikel puhkudel.

Rahvarõivaste juurde kuulusid ka sukad.

Jalanõudeks olid pargitud nahast pastlad, hilisemal ajal kingad või saapad.

Varasema aja rõivad erinesid tunduvalt praegustest, sest ka rahvarõivast on mõjutanud moemuutused. Suuremad muutused leidsid aset 19.sajandil, mil rõivaste komplekt täienes uute osade, tikandite ja ehetega.

Põlva kihelkonna rahvarõivaid ja nende valmistamist tutvustab käsitööõpetaja Heli Raidla koostatud raamat "Kanepi, Põlva ja Räpina naise rahvarõivad" 2002.

Põlva kihelkonna rahvarõivaid vaata värvifotodelt: Põlva kihelkonna rahvarõivad