Vallakoolid

Pärast uue koolikorralduse kehtestamist ei määranud kooliasju enam kihelkonna koolikomisjon, vaid kuraatori väljasaadetud eeskirjad. Esimesed korraldused saabusid koolidess 1887. a. sügisel. Peatähelepanu pöörati usuõpetuse ja vene keele õpetamisele. Teatati, et vene keel tuleb vallakoolides õppekeeleks võtta kahe aasta pärast. Selle aja jooksul pidid koolmeistrid vajalikud teadmised omandama ja igas kooli 6 tundi nädalas vene keelt õpetama.

Vähesed kooliõpetajad tundsid vene keelt. Teadmisi täiendati iseõppimisega, kuid agaramad korraldasid ka kursusi.

1891. a. sügisel järgnesid uued überkorraldused, mille tulemusena ühtlustati õppetöö, pikendati õppeaastat ja suurendti koolitundide arvu õppenädalas. Uue õppeplaani alusel pidi koolitöö kestma 15. oktoobrist 15. aprillini ja nädalas pidi olema 30-33 tundi.

Vallakooli õppeplaan

Õppeaine

noorem jagu

keskmine jagu

vanem jagu

Vene keel

8

7

7

Eesti keel

8

5

5

Aritmeetika

6

6

6

Geoograafia

2

2

Laulmine

3

3

3

Kalligraafia

2

2

Võimlemine (poistele)

2

2

2

Käsitöö (tüdrukutele)

2

2

2

Usuõpetus

6

6

6

Kokku:

33

33

30

 Peatähelepanu pöörati vene keelele, piibliloo ja aritmeetika õpetamisele. Emakeele tunde vähendati vene keele kasuks, geograafiat õpetati teise ja kolmanda jao lastele. Kalligraafiatunnid tuli jaotada võrdselt eesti ja vene keele vahel, laulutundides pidi õpitama ilmalikke ja vaimulikke laule. Käsitööd võis õpetada ainult siis kui oli olemas vastavate võimetega inimene.

1893. a. saadeti kõikidesse koolidesse tüüptunniplaanid. Õppetöö algas kell 9 hommikul. Koolipäev lõppes kell 16. Kaugemal elavad lapsed jäid kooli ja õhtupoolikul võeti läbi üles antud õppetunnid. Hilissügisel ja talvel ööbisid ka lähemate külade lapsed koolimajas, sest teed olid porised ja talvel kinni tuisanud, lastel aga polnud korralikke jalatseid. Esmaspäeva hommikul toodi lapsed hobustega kooli, kaasas leivapäts, lihakild, vitsikuga kartuli- või jahuputru ning lähkriga piim. Leivakotid seisid sahvris, söödi küma ja kuiva toitu.

Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud. Laialisaadetud nimekirjad näitasid, milliseid õpikuid võis kasutada. Eestikeelsetest õpikutest jäeti käibele katekismus, piiblilood, laulik, C. R. Jakobsoni “Kooli Lugemise Raamat” ja H. Eineri “Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele”. 

Suur osa ajast pühendati vallakoolis vene keele õppimisele. Alustati tähtede lugemisest ja kirjutamisest, järgnes sõnade ning lausete päheõppimine ning ärakirjutamine. Hiljem kirjutati ka diktaate. Enamasti jäid vene keele õppimistulemused kesiseks, sest kas ei tundnud õpetaja keelt või ei suudetud äratada huvi õppimise vastu. Vene keelt läks aga vaja edasiõppimiseks, ametlikuks asjaajamiseks ja keeleoskus tõi kergendust ka kroonuteenistuses.

19. saj. lõpul algas laialdasem kooliaedade rajamine ja aiatöö õpetamine. Eesrindlikumad õpetajad tegid ekskursioone ja õppekäike. 1896. aastal keelati koolides kehaline karistus ja õppetöö kontrollimiseks võeti kasutusele klassipäevikud.

1906. a. anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks. Loodi haridusseltse, kus organiseeriti näitemänge ja laulukoore, loengute korraldamist ja raamatukogusid.

1914. a. puhkenud Esimene maailmasõda viis koolidest nooremad meesõpetajad, suurenes naiste osakaal.

1915. a. kehtestati koolikroonika kirjutamise nõue. Iga koolijuhataja pidi välja uurima oma kooli arenguloo ja selle kirja panema kroonika alguspeatükina.