RAIMOND KAUGVER ( 25. II 1926 – 24. I 1992)

Sündis Rakveres. Käis Rakvere Gümnaasiumis, põgenes Soome, sattus sõtta, saadeti poliitvangina Siberisse. Edasi kutseline kirjanik.

Nagu mitmed teised 1950-ndail aastail alustanud prosaistid, sai ka R. Kaugver esimese tunnustuse kirjandusvõistlustel. Novelli "Doktor Kollom" eest sai ta auhinna.

Kaugveri varased novellid paistsid silma korrektse žanrilise teostusega. Leidlikult esitas ta dramaatilisi, sageli erakordseid konfliktolukordi ning tõstatas aktuaalseid eetilisi probleeme.

Kaugveri esimesed ilmunud romaanid kujutavad kaasaegset töölis-miljööd.("Keskpäevavalgus",1962; "Igapäevane leib",1964). Tähelepanu keskpunktis on neis noored mehed, kes tahavad ja suudavad hästi tööd teha, kelles on optimismi ja julget pealehakkamist. Tõsisemalt probleemse elunägemise ja veenvama inimesekujutuse juurde jõudis kirjanik romaanis "Nelikümmend küünalt" (1966). Teos on esitatud peategelase pihtimusliku meenutusena oma neljakümnendal sünnipäeval. "Nelikümmend küünalt" äratas huvi uudse ainestikuga. Romaan rõhutab inimese vastutust oma ühiskondliku valiku ja tegevuse eest.

Peategelase tagasivaatena oma allakäiguteele on kirjutatud ka romaan "Jumalat ei ole kodus" (1971). Viinaravil kirjanikust peategelane püüab endale meenutamisi selgeks teha, mis temaga on toimunud.

Kaugveri hilisema loomingu paremaks saavutuseks on peetud romaani "Vana mees tahab koju" (1983). Peategelase, vana kaevuri Artur Simmo lugu algab haiglas, kus tal amputeeritakse mõlemad jalad. Simmo haiglasoleku ajal selgub tema tütre ja väimehe plaan müüa oma elu korraldamise huvides isa ehitatud maja. Tekkinud olukorra läbiarutamine muutub romaanis keskseks. Maja müüakse. Simmo sureb invaliididekodus. Vana kaevuri elulõpu jälgimise kõrval on raamatus teinegi liin sündmusi ja konflikte. Selles jutustatakse Simmo haiglakaaslase Valteri perekonnasisestest pingetest ja nende lahenemistest.

Viljakalt ja mitmekülgselt on Kaugver töötanud näitekirjanduses. Kõige laiemalt levis Kaugveri näidenditest "Oma saar" (1970). Kaugveri draamaloomingu kaalukaim saavutus on näidend "Rong väljub hommikul". 1980-ndate aastate lõpupoolel sai Kaugveril võimalikuks tulla avalikkuse ette vangilaagri-aineliste teostega, nagu näidend "Saturnuse lapsed" ja memuaarne lühiproosakogu "Kirjad laagrist" (1989).