Ülesanne: loe läbi kokkuvõte muinasjutu kohta ning leia kõik muinasjutule iseloomulik kas Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutust „Vägev vähk ja täitmatu naine” või José Martí muinasjutust „Nõiutud krevett”. Valikülesandena võid koostada tabeli pealkirja all „Ühist ja erinevat”, võrreldes muinasjutte paralleelselt. Ülesanne kirjuta vihikusse. Kodus: selgeks õppida töölehelt muinasjutt.

Muinasjutt

Muinasjutt on rahvajutu peamine liik. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud jutustus, mis räägib vastu loogikale, loodusseadustele ja ei hooli kindlast ajaloolisest keskkonnast. Muinasjutu abil pole mõeldudki kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika. Kui müüti peeti tõeseks, siis muinasjutt on tegelikult kõik see, mis müüdist (kui uskumuste kohaselt tõepärasest) üle jäi.

Muinasjuttudel on omad seadused:

Kindlasti on kõigile tuntud järgmise muinasjutu algus: “See oli kord kesktalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Mustast eebenipuust raamidega akna juures istus kuninganna ja õmbles. Kui ta seal õmbles ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja kuna punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: “Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega, nagu on aknaraami puu!”

Muinasjutu “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” (vennad Grimm) algusest võime leida päris mitu muinasjutule iseloomulikku tunnust:

1) kindel algus: “See oli kord…”

2) vastandus: “Mustast eebenipuust raamidega akna juures…” ►◄ “Ja kuna punane…”◄► “on valgel lumel…”

3) ime (sest me kõik teame, et ime sünnib, kui kuninganna seda soovib): “Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega, nagu on aknaraami puu!”

Muinasjuttude tegelased on tavaliselt vastandlike omadustega: rikas–vaene, ilus–inetu, hea–kuri, tark–rumal, upsakas–alandlik, noor–vana jne).

Tavaliselt lõppevad muinasjutud õnnelikult – on ju muinasjutu põhisüþeegi nõrga või vaese, aga tubli ja abivalmis tegelase võit tugeva või rikka, aga halva (rumala, õela jne) vastase üle. Seeega: kuri saab karistada, vaene saab rikkaks, töökas tütarlaps saab kuningapojale mehele või kuri nõid jookseb metsa, noored aga elavad õnnelikult siiani, kui nad veel surnud ei ole. Tegelikult ei saagi neid lõppe läbinisti õnnelikeks nimetada, sest kellelegi toovad nad ikkagi kannatusi. Ometi on oluline mõte, et kuskil on headust, ja kui pikalt vaeva näha, siis saab vaevanägija ka teenitud tasu.

Muinasjutud jagunevad liikide kaupa:

Loomamuinasjuttude tegelasteks on isikustatud loomad, iga loom on teatud iseloomu või tegelase sümbol. Eesti loomamuinasjuttudes sagedamini esinevad tegelased: rebane – salakaval, kaval, nutikas; hunt – tölp, rumal, ahne; karu – tugev; jänes – kaval, kiire.Eesti loomamuinasjuttudes esineb mitmeid linde (just eesti muinasjuttudes!): kaaren, ronk, harakas, vares jt.

Loomamuinasjutt on väga palju mõjutanud Euroopa kirjandust, näiteks 17. sajandil tekkis loomamuinasjuttude põhjal valm (kui mitte arvestada antiikaja suuri valmimeistreid). Ka valmis (nagu muinasjutuski) on tähtis loomade kaudu edastatud “iva”; valm on aga lastele raskesti mõistetav, sest seda peab selgitama, muinasjutu sõnum on seevastu läbipaistev.

Imemuinasjuttude tegelaskond omab imelisi, üleloomulikke võimeid. Kasutatakse esemeid, millel on imettegevad võimed. Eesti folklooris on imetegelasteks puugid, kratid, koerakoonlased, pisuhännad (kõik need on negatiivsed kangelased); haldjad, merinäkid, murueided ja nende tütred (positiivsed kangelased). Siinkohal peab küll lisama, et näkk esindab nii negatiivset kui positiivset poolt.

Imemuinasjuttude kõrvalliik on legendid. Iseloomulik on nende pärinemine Piiblist; sellest ka valdavalt õpetlik toon.

Novellilaadsetest muinasjuttudest on üks osa nn mõistatusmuinasjutud, mis koosnevad kahest poolest: 1) jutustus, jutt ise; 2) mõistatus, ülesande andmine ja selle lahendamine.

Palju on terava mõistuse motiivi – targem võidab, targem/nutikam paneb üleloomulikud jõud liikuma.

Reeglina lõppevad need muinasjutud õnnelikult, hästi; lisandub kasusaamise moment.

Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste "Tuhat üks ööd".

Eesti muinasjutusüþeed on enamasti laenatud venelastelt või sakslastelt ja kohandatud siinsete oludega. Muinasjuttude kogujatest ja töötlejatest võiks nimetada Juhan Kunderit, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (tema „Eesti rahva ennemuistsed jutud” on ehe näide romantismiaja muinasjuttudest, milles põimuvad rahvusvahelised motiivid eesti kohaliku folklooriga). Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad.

20. sajandi algusaastatest hakkas Eestis arenema stiliseeritud muinasjutt: Ansomardi (P. A. Pitka pseudonüüm) – looduskirjelduse stiilis; Juhan Jaik – atmosfääri, miljöö kujutamise stiliseering.

Eestis hakati kunstmuinasjuttu viljelema u 1920, kui ilmus Oskar Lutsu „Nukitsamees”. Kunstmuinasjutt on muinasjutt, millel olemas autor; tegemist on muinasjutu kirjandusliku imiteerimisega.

1970ndate aastate eesti kunstmuinasjuttude tippteosed on Eno Raua „Naksitrallid” ja Aino Perviku „Kunksmoor”.