9. klassi kirjanduse mõisteid
- Aforism - mõttetera; napisõnaline vaimukas
ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid
põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus
lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca)
- Algriim - alliteratsioonil või assonantsil
põhinev kokkukõla. Näiteks:
Härrad jäid härisemaie,
mölderid mörisemaie,
tohterid torisemaie.
(Rahvalaul)
- Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga
(puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süžee
ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates
ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süžeed tavaliselt muutumatuks,
miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides.
Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild,
tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm
rahvust, tšuktšid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Brežnev),
isikutest (Juku, Tšapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant,
lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest,
politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid,
Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud
“Oi-oi , Juku” (1995). Näiteks: “Aitäh, tädi, kingituse eest!”, “Pole tänu
väärt, Juku!”, “Seda arvan minagi, aga ema käskis ikka tänada!”
- Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob
vastandussuhe. Näiteks madal – sügav, alustama – lõpetama, vähe – palju.
- Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja
kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste
kõne ja sündmuste iseloomustamisel. Et sellega märkida ajaloolist
koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib
risustab teose stiili. Näiteks: “Isepäinis ilus on sõit Stalheimist
Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda
et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel.”
(F.Tuglas)
- Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu.
Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma
elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) “Autobiograafia”.
- Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval
lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või
heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse
vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt
ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja
keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui žanri arengut on kõige enam mõjutanud
18. sajandi šoti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud
ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud
ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805),
Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane
Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puškin (1799 -1837), Mihhail
Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) “Orjakivi”, Jaan
Bergmann (1856 -1916) “Ustav Ülo”, Jaan Kärner (1891 -1958) “Kaarnamäe
ballaad”, Marie Under (1883 -1980) valimik “Kolmteist ballaadi”.
- Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi
all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese
kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid
samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus).
- Draama - üldmõistena näidend, kitsamas
tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga
näidend. Žanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713
-1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on
ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi
äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas
toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel
võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli
leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai
näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad
draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August
Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tšehhov (1860 -1904), sakslane
Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) “Tabamata
ime”, August Kitzberg (1855 -1927) “Tuulte pöörises”, Anton Hansen
Tammsaare (1878 -1940) “Kuningal on külm”, Juhan Smuul (1922 -1971) “Lea”,
Enn Vetemaa (1936) “Õhtusöök viiele”.
- Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises
ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid
sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud
arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik
ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub
enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks.
Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell,
lühijutt, valm, anekdoot jt.
- Eepos - Näiteks sumeri eepos “Gilgameš”,
india “Mahabharata” ja “Ramajana”, prantsuse “Rolandi laul”, saksa
“Nibelungide laul”, skandinaavia “Vanem Edda”, vene “Lugu Igori
sõjaretkest”, anglosaksi “Beowulf”, armeenia “Sassuuni Davith”, hispaania
“Laul minu Cidist”, soome “Kalevala”, läti “Laćplesis”.
- Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline
poeem. Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning elu mitmekülgselt
kujutav) mitmeosaline eepiline teos, romaanisari. Näiteks Anton Hansen
Tammsaare (1878 -1940) “Tõde ja õigus I-V. Vt ka romaan.
- Essee - mahupiiranguteta vabas vormis arutlus
mingil kindlal teemal; isiklikust vaatepunktist lähtuv teadusliku või
kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas
sõnastus.
- Faabula - teose sündmuste loogiline
ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii,
nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla
ajalispõhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest
kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost
tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused.
- Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjandusžanr,
mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda
iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton
keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja
vaimukas. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit
(1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse
traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste,
Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), August Kitzberg (1855
-1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt.
- Haiku - jaapani väike looduluuletus, mis koosneb
kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab
aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied – kevad, kägu – suvi,
krüsanteemid – sügis, härmatis – talv). Haiku sünniajaks peetakse 16.
sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Basho
(1644 -1694). Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Barbarus (1890
-1946) 1930.aastal. Haiku on olulisel kohal Jaan Kaplinski (1941),
Palul-Eerik Rummo (1942), Viivi Luige (1946) luuleloomingus. Näiteks:
Raudkivirahnu
Ränga talla alt
võrsub
Julge värihein.
(Ellen Niit)
- Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva
tähendusega sõnad. Näiteks: kangur – kuduja, kangur - kivihunnik
- Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis
järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse,
tegelastesse.
- Jutustus - novelli ja romaani vahepealne žanr,
mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist
tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja
miljöö. Jutustuse süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele,
vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis.
Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata
pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse
tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt
või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse
põhitunnus ning muudab süžee arengu aeglaseks. Tuntud kirjanikud on
venelased Ivan Turgenev (1818 -1883), Anton Tšehhov (1860 -1904); ameeriklased
Mark Twain (1835 -1910), Jack London (1876 -1916); eestlased Eduard Vilde
(1865 -1933), Mati Unt (1944).
- Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka
tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on
olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid,
välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja
arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat
inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad
teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
- Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles
naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalust, argust, ahnust jm) või
ühiskonnas levinud negatiivseid jooni (karjerismi, võimuliialdust jm),
Koomilise saavutamise kolm põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja
situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad
enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil
e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on
mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised
sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning
väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit
Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia
sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare
(1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on
kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) “Pisuhänd”,
Hugo Raudsepp (1883 -1952) “Mikumärdi”, Enn Vetemaa “Püha Susanna ehk
Meistrite kool” jt.
- Kriminaalkirjandus - seikluskirjanduse eriliik,
mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul. Põnevus ja
seikluslikkus luuakse keeruliste kriminaalsete olukordade lahendamise ja
poolte pingelise võitlusega, millest tuleb üldjuhul võitjana välja
positiivne pool. Kriminaalkirjanduse tuntud viljelejad on inglased Arthur
Conan Doyle (1859 -1930) ja Agatha Christie (1891 -1976) ning prantslane
Georges Simenon (1903 -1989) jt.
- Kunstmuinasjutt - muinasjutt, millel on kindel
autor. Tavaliselt kirjutavad kunstmuinasjutte kutselised kirjanikud, kes
kasutavad muinasjutu vormi oma eesmärkide saavutamiseks.
Näiteks: Arvo
Vallikivi (Valtoni) muinasjuturaamat “Ajaprintsess”, Lilli Prometi
muinasjutukogu “Taputilgake”.
- Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab
lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme
või omaduse iseloomustuse. Kõnekäändusid kasutatakse kõne
piltlikustamiseks ja ilmestamiseks. Näiteks: Tõnu ei seisa pudeliski
paigal. Talle oli see nagu hane selga vesi.
- Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel.
Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud
kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku
ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:
Looja minemas,
looja minemas
Kullase valgusega
Oled sa,
sinitaeva silm!
(Kristjan Jaak
Peterson)
- Miljöö - teose aeg-ruum. Miljööl puudub teoses
enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks,
et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada
autori mõtteid. Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel
kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda
neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste
vastuvõtuks.
- Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis
üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus,
milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik
kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui
teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971)
''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri
asjus'' (1970).
- Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa,
mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja
kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
- Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab
väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks
muinasjuttudeks. lmemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab
kurja tänu mitmesugustele imeesemetele (näiteks seitsme penikoorma saapad,
küüntest kübar, isejahvatav veskikivi jmt). Loomamuinasjuttude tegelasteks
on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele
vastavalt (näiteks rebane – kaval inimene). Tõsieluliste muinasjuttude
tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed
(näiteks vaesed, aga arukad, heasüdamlikud ja kavalad talupojad või
naised). Muinasjuttudel on omad seadused: kindel algus ja lõpp (Elas
kord..., Kuskil maal..., Kui nad surnud ei ole...), sündmustiku kordumine
(3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada – olulised on ka arvud 7, 9,
12), muinasjuttude tegelased on vastandlikud (rikas ja vaene, hea ja kuri,
noor ja vana, tark ja rumal). Enamasti on muinasjutud õnneliku lõpuga.
Suur osa muinasjuttude on rahvusvahelise levikuga. Üks vanemaid
muinasjutukogusid on araablaste ``Tuhat üks ööd``. Eestis hakati
muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda
(1839 -1907) innustusel.
- Muistend - rahvaluule liik, mille sündmustik on
seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad
rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks.
Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi
esemete, maapinnavormide vms kujul (näiteks Kalevipoja säng, Vanapagana
kivi). Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid, mis sisaldavad
fantastilisi seletusi maa, inimeste, loomade tekkimise kohta:
vägilasmuistendid. mis on seotud Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapaganaga;
kohamuistendid, mis jutustavad järvede, rändrahnude, puude tekkimisest;
ajaloolised muistendid, mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega).
On kirjutatud ka kunstmuistendeid (näiteks Friedrich Robert Faehlmanni
(1798 -1850) ''Emajõe sünd'', ''Koit ja Hämarik'' jt).
- Mõistatus - rahvaluule liik, mis annab olendist,
esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille
põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest
(ülesandest) ja vastusest (lahendusest). Mõistatusi esitati ajaviiteks või
taibukuse prooviks. Nende sisuks on talupoegadele lähedaste mõistete ring:
põllutöö, tööriistad, koduloomad, majapidamine, riietus, elamud,
loodusnähtused, loomad jmt. Mõistatused esinevad tavaliselt lausetena,
kuid on ka mõistatusmuinasjutte ja -laule. Näiteks: Mees ehitab metsas,
raiub kirveta, ehitab maju. (Rähn.)
- Müüt - usundiga seotud fantastiline
jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib
maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt. Näiteks Friedrich Robert
Faehlmanni (1798 -1850) müüdid ''Koit ja Hämarik'', ''Emajõe sünd''.
- Naljand - rahvaluule liik; lühike, humoristliku või satiirilise sisuga
rahvajutt. Naljandite sündmustik on valdavalt tõsieluline. Olulisel kohal
on liialdused, sõnamäng ja -koomika. Näiteks:
Kahekõne heast ja
pahast
- Kas teie pool
ka kapsad head?
- Kapsad head kui
kaapkübarad.
- Eks see ole
hea.
- Kus ta hea on,
kui kits läks aeda, sõi kapsad ära.
- Eks see olnud
paha.
-Kus ta paha oli,
kui tapsin kitse ära, sain pajatäie liha.
- Eks see olnud
hea.
- Kui hakkasin
kitse liha keetma, tuba läks põlema.
- Eks see olnud
paha.
-Kus ta paha oli
...
(Rahvaluule)
- Novell - tiheda sündmustiku ja väheste
tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse, teemaga.
Klassikaline novell põhineb kindlal süžeeskeemil. Juhtumused esitatakse
ajalises järgnevuses. Tegevus areneb kulminatsiooni suunas ning lõpeb
puändiga. Süžeed pingestab läbiv juhtmotiiv. Sündmustikuga kõrvuti
jälgitakse tegelaste siseelu või omavahelisi suhteid. Novelli tegelased on
individualiseeritud. Tegevuskoht ja -aeg ei ole nii olulised kui romaanis
või jutustuses. Tuntumad novelli liigid on jutustav novell (näiteks vene
kirjaniku Nikolai Gogoli (1809 -1852) looming); psühholoogiline novell
(ameeriklane Edgar Allan Poe, 1809 -1849); sümbolnovell (juudi kirjanik
Franz Kafka, 1883-1924). Eesti nimekad novellimeistrid on Friedebert
Tug1as (l886-1971), August Gailit (1891 -1960}, Peet Vallak (1893 -1959)
ja Arvo Valton (1935).
- Ood - pidulik luuletus, ülistus- või
mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele,
loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline
pöördumine. Antiikkirjanduses viljelesid oodi näiteks Pindaros (1. saj
e.Kr) ja Horatius (66-8 e.Kr), eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak
Peterson (1801-1822), näiteks “Laulja”, “Kuu”.
- Pastoraal - karjaselaul või muu karjase- ja
maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos. Pastoraali tegelased elavad
muretus õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes. Pastoraali viljeldi
antiikkirjanduse eeskujul ka euroopa 14.-18. sajandi kirjanduses.
Antiikkirjanduse üks tuntumaid pastoraale on Longose (2.-3. saj)
rütmilises proosas kirjutatud “Daphnis ja Chloe”. Eesti kirjanduses
taaselustas selle luuležanri Kristjan Jaak Peterson (1801 -1822), näiteks
“Karjase laul. Ott ning Peedo”.
- Personifikatsioon - on metafoori erikuju, mis
põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifkatsiooni
kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja
lugejale lühendamiseks. Näiteks:
Miks sa nutad.
lillekene,
nupud sul täis
pisaraid ?
Kas sa rasket
hingevalu,
hellake, ka tunda
said?
(Lydia Koidula)
- Poeem - lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline
luuleteos, mida iseloomustab jutustav süžee. Poeemi õitseng oli
romantismis, mil tuli esile subjektiivne ja lüüriline käsitlusviis.
Romantiliste poeemide kangelasi iseloomustab erakordus ning tavaliselt on
nad esitatud arengus. Poeemi sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid
momente, see on proosaga võrreldes punktiirsem, tegevusaega ja -kohta
üksikasjalikult ei kirjeldata. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on
väikesemahuline luuleteos, millel võib puududa väline liigendatus.
Lüürilist poeemi iseloomustab lüüriline väljendusviis ning selle
sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeemi aluseks on nagu eepostelgi
rahvaluulelised kangelasmuistendid ja -laulud. Maailmakirjanduses on
loonud väljapaistvaid poeeme itaallane Dante Alighieri (1265 -1321),
inglased John Milton (1608-1674), George Byron (1788 -1924) ja Percy
Bysshe Shelley (1792 -1822), venelased Aleksandr Puðkin (1799 -1837) ja
Mihhail Lermontov (1814 -1841). Eesti kirjanikest on poeemimeistritena
tuntuks saanud Villem Ridala (1885 -1942) ''Toomas ja Mai'', Henrik
Visnapuu (1890 -1951) "Parsilai'', Juhan Sütiste (1899 -1945)
''Maakera pöördub itta'', Juhan Smuul (1922 -1971) “Järvesuu poiste
brigaad'', Betti Alver (1906 -1989) “Leib” jt.
- Puänt - üllatav kuid loogiline novelli,
anekdoodi, epigrammi ja soneti lõpplahendus.
- Rahvaluule - folkloor; rahva suuline sõnalooming,
mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud
(regivärsilised ja riimilised rahvalaulud), rahvajutud (muinasjutud,
muistendid, naljandid, pajatused) ja rahvaluule lühivormid (vanasõnad,
kõnekäänud, mõistatused).
- Regivärsiline rahvalaul - rahvalaulu liik, mida
iseloomustab algriim (algushäälikute kordus värsis) ja parallelism
(värsside jaotumine mõtteriimi alusel rühmadesse, milles üht mõtet
korratakse ja süvendatakse teiste sõnadega mitu korda). Regilaulu esitavad
tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja ülesanne on laulu
edasi viia, arendada; koor kordab lauliku esitatud värsse. annab talle
mõtteaega. Regivärsilisel rahvalaulul on palju liike: hälli-, töö-,
kiige-, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud jt. Regilaulu nimetatakse
murdekeeles leelu ja laulmist leelutamiseks. Vt ka alliteratsioon ja
assonants. Näiteks: Laula, laula, suukene, liigu, linnukeelekene, mõlgu
marjameelekene. Parallelism: ilutse südamekene! Küll saad siiski vaita
olla, kui saab alla musta mulla, kena kirstu keskeelle… (Rahvalaul)
- Remark - märkus. Draamateoses nimetatakse remarkideks
autori selgitavaid märkusi tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste,
žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
- Riim - häälikute kokkukõla, samakõlaliste
sõnade kunstikavatsuslik kordamine reavahetus, mis ; aitab värsse omavahel
siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid Värsi lõpus (lõppriim),
kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Algusriim paikneb värsirea
alguses (näiteks: Oma jagu vähenes põllumajandusmaks. Oma vagu künname
sügavamaks! Uno Laht). Siseriim on värsirea sees või poolvärsside lõpus
(näiteks: kes vöö pani vööle, läks teisele tööle. Ain Kaalep). Asendi järgi
stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja
ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk
meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi : rivi),
kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. Täieliku
häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul : tuul), osalise
kokkukõla korral irdriimidest (lint : kink). Riimi, mille vähemalt üks
osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks.
- Romaan - ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis
on tavaliselt kirjutatud proosas (värssromaanid on haruldased). Romaanile
on iseloomulik avar elukujutus. mitmeplaaniline tegevustik, keerukas
sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku
kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di.. tri; tetra-,
pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise
tuli kasutusele keskajal, mil sellega tähistati kõiki mõnes romaani keeles
kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil.
Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline
romaan, armastusromaan, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan,
detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan, rüütliromaan,
seiklusromaan, suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti
(arenguromaan, filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik.
romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan,
uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan,
kirikuromaan).
- Romantism - kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund,
mille algeid leidub 18. sajandi sentimentalismis ja eelromantismis. Eesti
kirjandusse jõudis romantism 19. sajandi keskel. Romantikute eelistatud
kirjandusliigiks kujunes luule. kuid kirjutati ka proosat, eelkõige
romaane. Romantism vastandus klassitsismi mõistuspärasusele, taotles
isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja
isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava
erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku.
Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast.
- Seikluskirjandus - seikluslik, põneva
sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja
rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu,
seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja
fantastilised süžeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste
kirjeldused. Näiteks Longose (2.-3. saj) romaan “Daphnis ja Chloe”.
Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja
seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused
jm), mille ajendiks oli õilis armastus. Need olid mõeldud teistele
rüütlitele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel de
Cervantese (1547 -1616) “Don Quijote”.
- Sonett -13. sajandil Itaalias loodud
luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks:
itaalia (abab abab cdc dcd), prantsuse (abba abba ccd eed) ja inglise
sonetiks (abab cdcd efef gg). Sonett koosneb 14. värsireast,
traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Itaalia ja prantsuse
soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi,
inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. Värsiridade varieerimisega on saadud
huvitavaid vorme, nagu näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3),
pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg …
- Stroof - luuletuse sisu terviklik osa ning
vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised
stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-,
kaheksavärvilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes
luuletaja taotlusest.
- Stseen - lavateose väikseim terviklik osa;
etteaste. Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate
paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks.
- Sümbol - võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste
asendamisel seda kujutava märgiga. Näiteks: koit – nooruse, vabaduse
sümbol; loorber – kuulsuse sümbol.
Ei siin haljast loorberipärga
Vajuta keegi
lauliku pähe.
(Gustav Suits)
- Sünonüümid - häälikuliselt erineva ehitusega, kuid
tähenduselt sarnased või lähedased sõnad. Sünonüümid moodustavad
sünonüümkondi: sünonüümipaare, rühmi ja -jadasid. Sünonüümkonna keskne
sõna on dominantsõna, see on kõige üldisem, stiililt neutraalne sõna.
Näiteks: nägu – pale, silmnägu, lõust, morda, molu.
- Süžee - kirjaniku kunstikavatsuslikest
eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Süžeel on kuus
põhilist koostisosa: ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus
tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja -kohta; sõlmitus – sündmus, mis
toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku; dispositsioon
– teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis
langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni; konklusioon – teose
lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
- Teema - teoses käsitletav nähtuste ring.
Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, nagu
armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates
teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja
kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne
on peateemat toetada.
- Tegelaskoomika - koomikavõte, mis põhineb
tegelaskuju karikeeritud välimusel ja kõnel. Näiteks Eduard Vilde (1865
-1933) komöödia “Pisuhänd” peategelane Tiit Piibeleht: astub aeglaselt
sisse ja võtab käe vaikides vastu. Ta kannab kingi ja vormist läinud
mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks
jäänud, taskud välja veninud; pahemast kuuekaukast – ka teisest põuetaskust
– paistavad ajalehed ja brošüürid välja, paremast hakkab ta vestlemise
jooksul päevalilleseemneid suhu pistma. Kui ta istub, võib näha, et ta
sokkidest on üks must ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema
murdesegane lakooniline kõne aga – ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles
mõne aja pärast – ilmutab kindlat kavatsust.
- Tragöödia - kurbmäng, näidend, kus õilsatel
eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub
ebavõrdses võitluses. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike. See tekkis
Antiik-Kreekas iga-aastastel Dionysose pidustustel, kus korraldati ka
tõsise sisuga näidendite võistlusi. Nende ainestik pärines enamasti
müütidest, oma aja teemasid kasutati harva. Antiikkomöödia saavutas kõrge
taseme Aischylose (525 - 456 e.Kr), Sophoklese ( - 406 e.Kr), Euripidese
(u 484 - 406 e.Kr), Seneca (4 e.Kr - 65) loomingus. Tragöödia kui
kirjandusžanri läbimurre toimus 16.-17. sajandil inglise kirjanduses:
William Shakespeare (1564 -1616) “Hamlet”, “Kuningas Lear” jt. Hiljem on
kirjutanud kuulsaid tragöödiaid sakslased Johann Wolfgang Goethe (1749
-1832), Friedrich Schiller (1759 -1805), Bertolt Brecht (1898 -1956),
prantslane Victor Hugo (1802 -1885). Eesti kirjanduse väljapaistvam
tragöödia on August Kitzbergi (1855 -1927) “Libahunt”.
- Uudis - üks ajakirjanduse põhižanr. Lühike,
laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate (uudise) edastamine.
Uudises on sündmused esitatud tähtsuse järjekorras, ülesehituselt on uudis
algusest lõpu suunas laienev tekst. Uudis koosneb kolmest osast. See algab
täpse tabava pealkirjaga, mis äratab tähelepanu ja kutsub lugema. Järgneb
jämedas trükis uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada lühidalt
sõnum. Kolmanda osa moodustab sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Selle
osa pikkus oleneb sellest, millisel ajalehe küljel uudis avaldatakse ja
milliseid eesmärke see täidab, kas osutav millelegi või annab põhjalikuma
ülevaate. Uudised ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega
kirjutaja seisukohti ja hinnanguid. Uudistes hinnatakse aktuaalsust ja
tõele vastavust. Keelelt on uudis lihtne ja üldmõistetav.
- Valm - õpetliku sisuga mõistuluuletus või
-jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi (rebane
- kaval, eesel - rumal, hunt - ahne, jänes -arg inimene jne). valmides
naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb kahest
osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik
järeldus ehk moraal. Maailmakirjanduse tuntumad valmimeistrid on Aisopos
(6. saj e.Kr), Jean de la Fontaine (1621 -1695), Ivan Krõlov (1769 -1844);
eesti kirjanduses Jakob Tamm (1861 -1907), Mart Raud (1903 -1980).
Näiteks:
Rebane ja
viinamarjad
Kord näljast
aetud rebane püüdis viinamäel
Haarata marju
kõrgelt, hüppas kõigest jõust.
Kui kätte ei
suutnud saada, ütles lahkudes:
“Las küpsta veel,
ei soovi toorest süüa ma.”
Kes räägib suure
suuga, peites suutmatust,
siin öeldu see
võib panna enda arvele.
(Phaedrus)
- Vanasõna - lühike, terviklik, piltlik ning tabav
väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamise, õppimine, kodu, ilm
jm). Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja
-tõde. Neid võib võrrelda elamisreeglitega, kus avalduvad talurahva eetika
ja moraal. Vanasõnu kasutatakse mingi seisukoha rõhutamiseks ning kõne
ilmestamiseks ja piltlikustamiseks. Näiteks: Kui töö lõpeb, lõpeb leib.
Kel tarkus peas, sel ohjad peos. Virgad vanemad, laisad lapsed, laisad
vanemad, virgad lapsed.
- Võrdlus - nähtuse kõrvutamine sarnasuse alusel.
Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud
nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse
ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. Näiteks:
“Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa.”
(Oskar Luts);
Sügistuul
Raputab puul,
küürutav kõveral
kõrrel
Kui sandike!
(Juhan Liiv)
- Värss - luuletuse rida, mille kujunemise
aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi
võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värssi.