9. klassi kirjanduse mõisteid

  1. Aforism - mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca)
  2. Algriim - alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks:

rrad jäid risemaie,

lderid risemaie,

tohterid torisemaie.

(Rahvalaul)

  1. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süžeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tšuktšid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Brežnev), isikutest (Juku, Tšapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant, lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud “Oi-oi , Juku” (1995). Näiteks: “Aitäh, tädi, kingituse eest!”, “Pole tänu väärt, Juku!”, “Seda arvan minagi, aga ema käskis ikka tänada!”
  2. Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe. Näiteks madal – sügav, alustama – lõpetama, vähe – palju.
  3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. Et sellega märkida ajaloolist koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustab teose stiili. Näiteks: “Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel.” (F.Tuglas)
  4. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) “Autobiograafia”.
  5. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui žanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi šoti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puškin (1799 -1837), Mihhail Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) “Orjakivi”, Jaan Bergmann (1856 -1916) “Ustav Ülo”, Jaan Kärner (1891 -1958) “Kaarnamäe ballaad”, Marie Under (1883 -1980) valimik “Kolmteist ballaadi”.
  6. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. Dialoog on oluline kujutusvahend kirjanduses (eriti draamas), kuid samuti ka massimeedias (näiteks põhineb sellel intervjuu, vestlus).
  7. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Žanrina kujunes välja 18. sajandil eeskätt Denis Diderot´(1713 -1784) ja Gotthold Ephraim Lessingi (1729 -1781) loomingus. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv žanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tšehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) “Tabamata ime”, August Kitzberg (1855 -1927) “Tuulte pöörises”, Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) “Kuningal on külm”, Juhan Smuul (1922 -1971) “Lea”, Enn Vetemaa (1936) “Õhtusöök viiele”.
  8. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
  9. Eepos - Näiteks sumeri eepos “Gilgameš”, india “Mahabharata” ja “Ramajana”, prantsuse “Rolandi laul”, saksa “Nibelungide laul”, skandinaavia “Vanem Edda”, vene “Lugu Igori sõjaretkest”, anglosaksi “Beowulf”, armeenia “Sassuuni Davith”, hispaania “Laul minu Cidist”, soome “Kalevala”, läti “Laćplesis”.
  10. Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning elu mitmekülgselt kujutav) mitmeosaline eepiline teos, romaanisari. Näiteks Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) “Tõde ja õigus I-V. Vt ka romaan.
  11. Essee - mahupiiranguteta vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal; isiklikust vaatepunktist lähtuv teadusliku või kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas sõnastus.
  12. Faabula - teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalispõhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused.
  13. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjandusžanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), August Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt.
  14. Haiku - jaapani väike looduluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied – kevad, kägu – suvi, krüsanteemid – sügis, härmatis – talv). Haiku sünniajaks peetakse 16. sajandit. Selle viis täiusele jaapani suurim haikumeister Matsuo Basho (1644 -1694). Eesti esimesed haikud kirjutas Johannes Barbarus (1890 -1946) 1930.aastal. Haiku on olulisel kohal Jaan Kaplinski (1941), Palul-Eerik Rummo (1942), Viivi Luige (1946) luuleloomingus. Näiteks:

Raudkivirahnu

Ränga talla alt võrsub

Julge värihein.

(Ellen Niit)

  1. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Näiteks: kangur – kuduja, kangur - kivihunnik
  2. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.
  3. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne žanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö. Jutustuse süžee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süžee arengu aeglaseks. Tuntud kirjanikud on venelased Ivan Turgenev (1818 -1883), Anton Tšehhov (1860 -1904); ameeriklased Mark Twain (1835 -1910), Jack London (1876 -1916); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933), Mati Unt (1944).
  4. Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
  5. Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalust, argust, ahnust jm) või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni (karjerismi, võimuliialdust jm), Koomilise saavutamise kolm põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) “Pisuhänd”, Hugo Raudsepp (1883 -1952) “Mikumärdi”, Enn Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool” jt.
  6. Kriminaalkirjandus - seikluskirjanduse eriliik, mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul. Põnevus ja seikluslikkus luuakse keeruliste kriminaalsete olukordade lahendamise ja poolte pingelise võitlusega, millest tuleb üldjuhul võitjana välja positiivne pool. Kriminaalkirjanduse tuntud viljelejad on inglased Arthur Conan Doyle (1859 -1930) ja Agatha Christie (1891 -1976) ning prantslane Georges Simenon (1903 -1989) jt.
  7. Kunstmuinasjutt - muinasjutt, millel on kindel autor. Tavaliselt kirjutavad kunstmuinasjutte kutselised kirjanikud, kes kasutavad muinasjutu vormi oma eesmärkide saavutamiseks.

Näiteks: Arvo Vallikivi (Valtoni) muinasjuturaamat “Ajaprintsess”, Lilli Prometi muinasjutukogu “Taputilgake”.

  1. Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Kõnekäändusid kasutatakse kõne piltlikustamiseks ja ilmestamiseks. Näiteks: Tõnu ei seisa pudeliski paigal. Talle oli see nagu hane selga vesi.
  2. Metafoor - tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist. Näiteks:

Looja minemas, looja minemas

Kullase valgusega

Oled sa, sinitaeva silm!

(Kristjan Jaak Peterson)

  1. Miljöö - teose aeg-ruum. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks.
  2. Monoloog - kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Sisemonoloog on kirjanduslik kujutusvõte, mis matkib inimese mõtete kulgu, meenutusi jm. Monoloogi kui teose ülesehituse võtet on kasutanud näiteks Juhan Smuul (1922 -1971) ''Muhu monoloogides'' (1968), Jaan Kross (1920) ''Neli monoloogi Püha Jüri asjus'' (1970).
  3. Motiiv - teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
  4. Muinasjutt - rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. lmemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele (näiteks seitsme penikoorma saapad, küüntest kübar, isejahvatav veskikivi jmt). Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt (näiteks rebane – kaval inimene). Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaelu raamides. Kangelased on enamasti tavalised inimesed (näiteks vaesed, aga arukad, heasüdamlikud ja kavalad talupojad või naised). Muinasjuttudel on omad seadused: kindel algus ja lõpp (Elas kord..., Kuskil maal..., Kui nad surnud ei ole...), sündmustiku kordumine (3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada – olulised on ka arvud 7, 9, 12), muinasjuttude tegelased on vastandlikud (rikas ja vaene, hea ja kuri, noor ja vana, tark ja rumal). Enamasti on muinasjutud õnneliku lõpuga. Suur osa muinasjuttude on rahvusvahelise levikuga. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste ``Tuhat üks ööd``. Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda (1839 -1907) innustusel.
  5. Muistend - rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks. Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi esemete, maapinnavormide vms kujul (näiteks Kalevipoja säng, Vanapagana kivi). Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid, mis sisaldavad fantastilisi seletusi maa, inimeste, loomade tekkimise kohta: vägilasmuistendid. mis on seotud Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapaganaga; kohamuistendid, mis jutustavad järvede, rändrahnude, puude tekkimisest; ajaloolised muistendid, mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega). On kirjutatud ka kunstmuistendeid (näiteks Friedrich Robert Faehlmanni (1798 -1850) ''Emajõe sünd'', ''Koit ja Hämarik'' jt).
  6. Mõistatus - rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest). Mõistatusi esitati ajaviiteks või taibukuse prooviks. Nende sisuks on talupoegadele lähedaste mõistete ring: põllutöö, tööriistad, koduloomad, majapidamine, riietus, elamud, loodusnähtused, loomad jmt. Mõistatused esinevad tavaliselt lausetena, kuid on ka mõistatusmuinasjutte ja -laule. Näiteks: Mees ehitab metsas, raiub kirveta, ehitab maju. (Rähn.)
  7. Müüt - usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt. Näiteks Friedrich Robert Faehlmanni (1798 -1850) müüdid ''Koit ja Hämarik'', ''Emajõe sünd''.
  8. Naljand - rahvaluule liik; lühike, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajutt. Naljandite sündmustik on valdavalt tõsieluline. Olulisel kohal on liialdused, sõnamäng ja -koomika. Näiteks:

Kahekõne heast ja pahast

- Kas teie pool ka kapsad head?

- Kapsad head kui kaapkübarad.

- Eks see ole hea.

- Kus ta hea on, kui kits läks aeda, sõi kapsad ära.

- Eks see olnud paha.

-Kus ta paha oli, kui tapsin kitse ära, sain pajatäie liha.

- Eks see olnud hea.

- Kui hakkasin kitse liha keetma, tuba läks põlema.

- Eks see olnud paha.

-Kus ta paha oli ...

(Rahvaluule)

  1. Novell - tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse, teemaga. Klassikaline novell põhineb kindlal süžeeskeemil. Juhtumused esitatakse ajalises järgnevuses. Tegevus areneb kulminatsiooni suunas ning lõpeb puändiga. Süžeed pingestab läbiv juhtmotiiv. Sündmustikuga kõrvuti jälgitakse tegelaste siseelu või omavahelisi suhteid. Novelli tegelased on individualiseeritud. Tegevuskoht ja -aeg ei ole nii olulised kui romaanis või jutustuses. Tuntumad novelli liigid on jutustav novell (näiteks vene kirjaniku Nikolai Gogoli (1809 -1852) looming); psühholoogiline novell (ameeriklane Edgar Allan Poe, 1809 -1849); sümbolnovell (juudi kirjanik Franz Kafka, 1883-1924). Eesti nimekad novellimeistrid on Friedebert Tug1as (l886-1971), August Gailit (1891 -1960}, Peet Vallak (1893 -1959) ja Arvo Valton (1935).
  2. Ood - pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. Antiikkirjanduses viljelesid oodi näiteks Pindaros (1. saj e.Kr) ja Horatius (66-8 e.Kr), eesti kirjandusse tõi oodi Kristjan Jaak Peterson (1801-1822), näiteks “Laulja”, “Kuu”.
  3. Pastoraal - karjaselaul või muu karjase- ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos. Pastoraali tegelased elavad muretus õnnes ja armastuses kauni looduse rüpes. Pastoraali viljeldi antiikkirjanduse eeskujul ka euroopa 14.-18. sajandi kirjanduses. Antiikkirjanduse üks tuntumaid pastoraale on Longose (2.-3. saj) rütmilises proosas kirjutatud “Daphnis ja Chloe”. Eesti kirjanduses taaselustas selle luuležanri Kristjan Jaak Peterson (1801 -1822), näiteks “Karjase laul. Ott ning Peedo”.
  4. Personifikatsioon - on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Personifkatsiooni kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lühendamiseks. Näiteks:

Miks sa nutad. lillekene,

nupud sul täis pisaraid ?

Kas sa rasket hingevalu,

hellake, ka tunda said?

(Lydia Koidula)

  1. Poeem - lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos, mida iseloomustab jutustav süžee. Poeemi õitseng oli romantismis, mil tuli esile subjektiivne ja lüüriline käsitlusviis. Romantiliste poeemide kangelasi iseloomustab erakordus ning tavaliselt on nad esitatud arengus. Poeemi sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente, see on proosaga võrreldes punktiirsem, tegevusaega ja -kohta üksikasjalikult ei kirjeldata. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on väikesemahuline luuleteos, millel võib puududa väline liigendatus. Lüürilist poeemi iseloomustab lüüriline väljendusviis ning selle sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeemi aluseks on nagu eepostelgi rahvaluulelised kangelasmuistendid ja -laulud. Maailmakirjanduses on loonud väljapaistvaid poeeme itaallane Dante Alighieri (1265 -1321), inglased John Milton (1608-1674), George Byron (1788 -1924) ja Percy Bysshe Shelley (1792 -1822), venelased Aleksandr Puðkin (1799 -1837) ja Mihhail Lermontov (1814 -1841). Eesti kirjanikest on poeemimeistritena tuntuks saanud Villem Ridala (1885 -1942) ''Toomas ja Mai'', Henrik Visnapuu (1890 -1951) "Parsilai'', Juhan Sütiste (1899 -1945) ''Maakera pöördub itta'', Juhan Smuul (1922 -1971) “Järvesuu poiste brigaad'', Betti Alver (1906 -1989) “Leib” jt.
  2. Puänt - üllatav kuid loogiline novelli, anekdoodi, epigrammi ja soneti lõpplahendus.
  3. Rahvaluule - folkloor; rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud (regivärsilised ja riimilised rahvalaulud), rahvajutud (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused) ja rahvaluule lühivormid (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused).
  4. Regivärsiline rahvalaul - rahvalaulu liik, mida iseloomustab algriim (algushäälikute kordus värsis) ja parallelism (värsside jaotumine mõtteriimi alusel rühmadesse, milles üht mõtet korratakse ja süvendatakse teiste sõnadega mitu korda). Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Eeslaulja ülesanne on laulu edasi viia, arendada; koor kordab lauliku esitatud värsse. annab talle mõtteaega. Regivärsilisel rahvalaulul on palju liike: hälli-, töö-, kiige-, pulma-, tähtpäeva-, mängu-, sõja-, matuselaulud jt. Regilaulu nimetatakse murdekeeles leelu ja laulmist leelutamiseks. Vt ka alliteratsioon ja assonants. Näiteks: Laula, laula, suukene, liigu, linnukeelekene, mõlgu marjameelekene. Parallelism: ilutse südamekene! Küll saad siiski vaita olla, kui saab alla musta mulla, kena kirstu keskeelle… (Rahvalaul)
  5. Remark - märkus. Draamateoses nimetatakse remarkideks autori selgitavaid märkusi tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
  6. Riim - häälikute kokkukõla, samakõlaliste sõnade kunstikavatsuslik kordamine reavahetus, mis ; aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid Värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Algusriim paikneb värsirea alguses (näiteks: Oma jagu vähenes põllumajandusmaks. Oma vagu künname sügavamaks! Uno Laht). Siseriim on värsirea sees või poolvärsside lõpus (näiteks: kes vöö pani vööle, läks teisele tööle. Ain Kaalep). Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul : tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest (lint : kink). Riimi, mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks.
  7. Romaan - ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosas (värssromaanid on haruldased). Romaanile on iseloomulik avar elukujutus. mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju: di.. tri; tetra-, pentaloogiaid jne. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste ise tuli kasutusele keskajal, mil sellega tähistati kõiki mõnes romaani keeles kirjutatud teoseid. Valitsevaks žanriks kujunes see 19. ja 20. sajandil. Romaanil on palju erikujusid. Neid liigitatakse ainestiku (ajalooline romaan, armastusromaan, autobiograafiline romaan, biograafiline romaan, detektiivromaan, kelmiromaan, kriminaalromaan, rüütliromaan, seiklusromaan, suvitusromaan, sõjaromaan, ulmeromaan); kujutamisaspekti (arenguromaan, filosoofiline romaan, olustikuromaan, publitsistlik. romaan, psühholoogiline romaan, panoraamromaan, sotsiaalne romaan, uusromaan); mahu (lühiromaan, epopöa) ja kujutuslaadi järgi (värssromaan, kirikuromaan).
  8. Romantism - kunsti, kirjanduse ja vaimuelu suund, mille algeid leidub 18. sajandi sentimentalismis ja eelromantismis. Eesti kirjandusse jõudis romantism 19. sajandi keskel. Romantikute eelistatud kirjandusliigiks kujunes luule. kuid kirjutati ka proosat, eelkõige romaane. Romantism vastandus klassitsismi mõistuspärasusele, taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast.
  9. Seikluskirjandus - seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süžeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Näiteks Longose (2.-3. saj) romaan “Daphnis ja Chloe”. Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused jm), mille ajendiks oli õilis armastus. Need olid mõeldud teistele rüütlitele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel de Cervantese (1547 -1616) “Don Quijote”.
  10. Sonett -13. sajandil Itaalias loodud luuležanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks: itaalia (abab abab cdc dcd), prantsuse (abba abba ccd eed) ja inglise sonetiks (abab cdcd efef gg). Sonett koosneb 14. värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga abab abab cdc dcd. Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2. Värsiridade varieerimisega on saadud huvitavaid vorme, nagu näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4) jt. Sonetipärg …
  11. Stroof - luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärvilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlusest.
  12. Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste. Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks.
  13. Sümbol - võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Näiteks: koit – nooruse, vabaduse sümbol; loorber – kuulsuse sümbol.

Ei siin haljast loorberipärga

Vajuta keegi lauliku pähe.

(Gustav Suits)

  1. Sünonüümid - häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased või lähedased sõnad. Sünonüümid moodustavad sünonüümkondi: sünonüümipaare, rühmi ja -jadasid. Sünonüümkonna keskne sõna on dominantsõna, see on kõige üldisem, stiililt neutraalne sõna. Näiteks: nägu – pale, silmnägu, lõust, morda, molu.
  2. Süžee - kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Süžeel on kuus põhilist koostisosa: ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja -kohta; sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku; dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni; konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
  3. Teema - teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
  4. Tegelaskoomika - koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju karikeeritud välimusel ja kõnel. Näiteks Eduard Vilde (1865 -1933) komöödia “Pisuhänd” peategelane Tiit Piibeleht: astub aeglaselt sisse ja võtab käe vaikides vastu. Ta kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud välja veninud; pahemast kuuekaukast – ka teisest põuetaskust – paistavad ajalehed ja brošüürid välja, paremast hakkab ta vestlemise jooksul päevalilleseemneid suhu pistma. Kui ta istub, võib näha, et ta sokkidest on üks must ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakooniline kõne aga – ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast – ilmutab kindlat kavatsust.
  5. Tragöödia - kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike. See tekkis Antiik-Kreekas iga-aastastel Dionysose pidustustel, kus korraldati ka tõsise sisuga näidendite võistlusi. Nende ainestik pärines enamasti müütidest, oma aja teemasid kasutati harva. Antiikkomöödia saavutas kõrge taseme Aischylose (525 - 456 e.Kr), Sophoklese ( - 406 e.Kr), Euripidese (u 484 - 406 e.Kr), Seneca (4 e.Kr - 65) loomingus. Tragöödia kui kirjandusžanri läbimurre toimus 16.-17. sajandil inglise kirjanduses: William Shakespeare (1564 -1616) “Hamlet”, “Kuningas Lear” jt. Hiljem on kirjutanud kuulsaid tragöödiaid sakslased Johann Wolfgang Goethe (1749 -1832), Friedrich Schiller (1759 -1805), Bertolt Brecht (1898 -1956), prantslane Victor Hugo (1802 -1885). Eesti kirjanduse väljapaistvam tragöödia on August Kitzbergi (1855 -1927) “Libahunt”.
  6. Uudis - üks ajakirjanduse põhižanr. Lühike, laadilt jutustav tekst, mille eesmärk on teate (uudise) edastamine. Uudises on sündmused esitatud tähtsuse järjekorras, ülesehituselt on uudis algusest lõpu suunas laienev tekst. Uudis koosneb kolmest osast. See algab täpse tabava pealkirjaga, mis äratab tähelepanu ja kutsub lugema. Järgneb jämedas trükis uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada lühidalt sõnum. Kolmanda osa moodustab sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Selle osa pikkus oleneb sellest, millisel ajalehe küljel uudis avaldatakse ja milliseid eesmärke see täidab, kas osutav millelegi või annab põhjalikuma ülevaate. Uudised ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid. Uudistes hinnatakse aktuaalsust ja tõele vastavust. Keelelt on uudis lihtne ja üldmõistetav.
  7. Valm - õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi (rebane - kaval, eesel - rumal, hunt - ahne, jänes -arg inimene jne). valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal. Maailmakirjanduse tuntumad valmimeistrid on Aisopos (6. saj e.Kr), Jean de la Fontaine (1621 -1695), Ivan Krõlov (1769 -1844); eesti kirjanduses Jakob Tamm (1861 -1907), Mart Raud (1903 -1980). Näiteks:

Rebane ja viinamarjad

Kord näljast aetud rebane püüdis viinamäel

Haarata marju kõrgelt, hüppas kõigest jõust.

Kui kätte ei suutnud saada, ütles lahkudes:

“Las küpsta veel, ei soovi toorest süüa ma.”

Kes räägib suure suuga, peites suutmatust,

siin öeldu see võib panna enda arvele.

(Phaedrus)

  1. Vanasõna - lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamise, õppimine, kodu, ilm jm). Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja -tõde. Neid võib võrrelda elamisreeglitega, kus avalduvad talurahva eetika ja moraal. Vanasõnu kasutatakse mingi seisukoha rõhutamiseks ning kõne ilmestamiseks ja piltlikustamiseks. Näiteks: Kui töö lõpeb, lõpeb leib. Kel tarkus peas, sel ohjad peos. Virgad vanemad, laisad lapsed, laisad vanemad, virgad lapsed.
  2. Võrdlus - nähtuse kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. Näiteks: “Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa.” (Oskar Luts);

Sügistuul

Raputab puul,

küürutav kõveral kõrrel

Kui sandike!

(Juhan Liiv)

  1. Värss - luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värssi.