ALEKSANDER LÄTE

                                   (1860-1948)

 

Aleksander Läte sündis 12.jaanuaril 1860 aastal Tartumaal Aakre vallas, Pikasillal, kus ta isa pidas talu, hiljem aga kõrtsi. Noor A.Läte kuulas huviga kõrtsipillimeeste rahvalikke lugusid ja nautis nende laule. 8-aastaselt kingiti talle kohaliku mehe tehtud pill ja onu Muhle hakkas talle mängu õpetama. 13-aastasena astus A.Läte Rõngu kihelkonnakooli, kus pöörati erilist tähelepanu laulmisele. A.Lättel avanesid siin laialdased võimalused oma muusikaande arendamiseks. Ta võis mängida kooli orelil ja väikese tasu eest isegi köstri klaveril. 1876.a. astus A.Läte 16-aastasena Valga J.Cimze Õpetajate Seminari. Lõpetas selle 1879.a. ja sai õpetaja koha Puhja kihelkonnakooli, kus töötas neli aastat. Veel enne õppetöö algust organiseeris ta D.O.Wirkhausi abiga puhkpilliorkestri ja hiljem kooli õpilastest sega- ning õpetajatest meeskoori. 1883.a. läks A.Läte Nõosse kooliõpetajaks ja köstriks. Aastad Puhjas ja Nõos olid töörohked. A.Läte kasvas koori- ja orkestrijuhina. Ta täiendas pidevalt oma muusikalisi teadmisi käies jalgsi Tartus, et võtta tunde ülikooli muusikaõpetajate juures. A.Lätet huvitasid muusikateooria, dirigeerimine, hääleseade eriti aga klaverimäng. Kihelkonnakooliõpetajana oli ta sageli pidudel pianistiks. 1895.a. tegi ta klaverisolistina tõelise kontsertreisi Tartu lähemasse ümbrusesse. Tema klaveriõhtud laiendasid talurahva muusikalist silmaringi. Nende kontserditega kogus A.Läte raha konservatooriumi astumiseks. 1895.a. sügisel tegi A.Läte eksamid Dresdeni konservatooriumi kõrgemale kursusele ja lõpetas selle 1897.a. koorikompositsiooni erialal. A.Läte pöördus tagasi Nõosse. Siinsed piiratud võimalused ei rahuldanud enam kõrgema haridusega muusikut. Ta hakkas enesekindlamalt ja energilisemalt otsima avaramaid teid. A.Läte suunas pilgu Tartule, Eesti silmapaistvamale muusikaelule. Ta andis uue suuna Tartu eestlaste muusikaelule. Tartus algas A.Lätte elus uus ajajärk, kutselise muusikamehe pingeline tegevus. Ta leidis teenistust muusikatundide andjana ja ajalehe “Postimees” muusikakriitikuna. 1900.a. asutas ta üliõpilaste, keskkooliõpilaste ja kooliõpetajate sümfooniaorkestri. Ajalooline eesti sümfooniaorkestri avakontsert toimus 19.novembril 1900.a. “Bürgermusse” saalis. Edust innustunud, kavatses ta hakata katsetama koos sümfooniliste teostega ka vokaalsümfoonilisi suurvorme, milleks asutas mees- ja segakoori. 1904.a. tuli Tartu Rudolf Tobias, kellest sai A.Lätte parim abiline suurvormide ettekandmisel (1903.a. J.Haydni “Loomine”, 1904.a. Fr.Händeli “Juudas Makkabaus”). 1907.a. peale ei juhatanud A.Läte enam koore ja orkestrit, ka komponeerimine jäi tagaplaanile. Tema huvialaks kujunes muusikateooria probleemide uurimine. Valmis klaverimänguõpik “Gradus ad Parnassum”. Kui A.Lättel tuli 1932.a. hakata juhtima klaverivabrikut, siis proovis ta täiustada klaveri konstruktsiooni. Tema mõte oli luua nn. rahvaklaver, mis oleks hinnalt kättesaadav kõigile. Igapäevases elus oli A.Läte äärmiselt tagasihoidlik, aga nõudlik enda vastu. Palju aega kulutas ta tervise, tööjõudluse ja pika ea küsimuste uurimisele. Aja jooksul kujunes tal välja kindel toitumise ja karastuse süsteem. Ta oli taimetoitlane. Suvel mängis tennist, talvel võrkpalli või suusatas. Aleksander Läte suri Tartus 8.septembril 1948 aastal.

 

ALEKSANDER LÄTE LOOMING.

 

Juba Valgas seminaris tegi A.Läte esimesi loomingulisi katsetusi, neid jätkas ta õpetajana Puhjas ja Nõos. 80-ndate aastate alguses kirjutas ta mitmeid koorilaule. Helilooja andis neis edasi rahvusliku liikumise ajel noorukis lõkkelelöönud isamaa-armastust. Mõned neist said lihtsa, meeldejääva meloodia tõttu väga populaarseks (“Oh kallis Põhjala”). 80-ndate aastate keskel ilmus juba laule, milles hakkas avalduma helilooja isikupärane loominguline pale. Selle perioodi populaarseim koorilaul on “Kuldrannake”(A.Reinvald). 80-ndate aastate loomingu tipuks on “Unenägu” ja “Laul rõõmule”. Lauluga “Laul rõõmule” rajas A.Läte eesti kooriliteratuuris aluse kahe eri kooriliigi üheaegsele kasutamisele, millel on suur tähtsus laulupeo lauludes. “Laul rõõmule” esitati suure menuga IV üldlaulupeol 1891.a. autori enda juhatusel. A.Lätte oskust saavutada dramaatilisust tõendab 1886.a. kirjutatud ja 1889.a. “Oleviku” lisalehes ilmunud koorilaul “Unenägu”(A.Piirikivi). Sajandivahetusel lõi A.Läte laule mitmesugustel teemadel. Tähelepandavad on koorilaulud “Õlle unenägu”, “Pidulaul”, “Kõrts”. Üheks omapärasemaks koorilauluks on “Küla kõrtsis”, milles helilooja on kasutanud kõrtsi miljöö ja meeleolu edasiandmiseks tabavaid originaalseid intonatsioone. Selle perioodi ja kogu loomingu parim saavutus on “Pilvedele”(K.E.Sööt). A.Läte on loonud elulise muusikalise poeemi, milles hõljuvate pilvede, tormis mässavate merelainete ning meresügavuse rahu kujutamisega sümboliseeritakse mitmesuguseid tundeid. 1905.a. hakkas A.Lätet huvitama folkloor. Ta pööras erilist tähelepanu setu viisidele. Kogumikus “Aleksander Läte. Meeskoorid”(1906) ilmuski rahvalaulude töötlusi, mille sõnad on võetud J.Hurda “Setukeste lauludest”. Ta pani suurt rõhku rütmile, millele on eriti iseloomustav punkteeritud kaheksandiknootide ja trioolide kasutamine. A.Lätte koorilooming on teinud läbi pika arengu saksa liedertafellikest eeskujudest põhjamaiselt kargete isikupäraste lauludeni. A.Läte on pioneer ka rahvusliku heliloomingu teistes žanrites. Talle kuulub rida soololaule (“Primula veris”, “Kiigelaul”, “Rõõm ja mure” jt.). A.Läte on kirjutanud ka mõned sümfoonilised teosed, millest parim on “Kalevala”, “Keelpillikvartett F-dur, rida kantaate ning teoseid klaverile. Tema sulest on ilmunud ka mõned suuremavormilised teosed koorile ja orkestrile. Teoreetilistest töödest on A.Lättel ilmunud trükist “Kunstilaulust ja Solfeggio”, milles ta käsitles hääleseade ja noodist laulmise probleeme. A.Läte on jätnud oma mitmekülgse tegevusega sügavaid jälgi eesti muusikakultuuri ajalukku. Hea organisaatori, orkestri- ja kooridirigendina, muusikaõpetaja ja -kriitikuna on ta andnud palju rahvusliku muusikakultuuri arendamisele. Heliloojana on tal suuremad saavutused koorilaulu alal, kuna instrumentaalmuusikas jääb talle peamiselt ajalooline tähtsus.

TEOSED.

 

Vokaalsümfooniline muusika:

      *”Millal?” sega- ja meeskoorile ning sümfoonia orkestrile

      *Kantaadid “Rändaja ja tähed” sopranile, baritonile, segakoorile, keelpilli- või sümfoonia orkestrile ja klaverile või orelile

      *”Sõjasümfoonia” sega- ja meeskoorile, baritonile, sümfoonia orkestrile ja orelile

Sümfooniline muusika:

      *Avamäng “Kalevala”, “Eesti tants” ja “Tempo di mazurka” sümfoonia orkestrile

Koorimuusika:

      *”Kevade poole” segakoorile ja puhkpilliorkestrile; “Aasta viimane õhtu” segakoorile, solistidele, puhkpilliorkestrile ja orelile; “Laul rõõmule” sega- ja meeskoorile ning puhkpilliorkestrile jt.

      *Kantaat “Vaba Eesti” segakoorile, etlejale, klaverile orelile ja pasunakvartetile

      *Segakoorilaulud “Langenud täht”, “Ärka üles, isamaa”, “Põllumehe laul” ja “Kostke, laulud”(M.Lipp); “Tuksuv süda” ja “Ei ole unenägu see”(A.Haava), “Külakõrtsis”(P.Weber) jt.

Instrumentaalmuusika:

      *”Andante” ja “Skertso” keelpilliorkestrile; “Keelpillikvartett”, “Puhja polka viiulile” jt.

Vokaalkammermuusika:

      *Soololaulud “Mälestus”, “Primula veris” ja “Hää nõu”(K.E.Sööt); “Alpi lill”(G.Luiga); “Kiigelaul”(M.Lipp); “Vahtijad”(rhvl.)

Raamatud:

      *”Kunstlaulust”(1923), “Solfeggio”(1923), “Klaverist ja selle ehitusest”(1934), “Klaveritehnika ülikool”(1914-1948), “Kunstlaul”(1926) jt.

 

KASUTATUD KIRJANDUS.

 

*Eesti muusika bibliograafiline leksikon

*Eesti muusika

*Eesti heliloojad ja muusikateadlased

* http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/lete.html

 

 

EVELIN VIKS