HIROSHIMA

Referaadi teema on Hiroshima katastroof. Referaat sisaldab endas üsnagi põhjalikku teemakäsitlust – alates aatomireaktsiooni avastamisest kuni Hiroshima telgitagusteni välja. Valisin selle teema, kuna antud sündmus oli üks 20. sajandi traagilisemaid inimese poolt tekitatud katastroofe. Juba ainuüksi selle sündmuse põhjal võib öelda, et 20. sajand oli ütlemata julm, kuid samas teaduse vallas revolutsiooniline aastasada. Hiroshima on väga valuline ajaloosündmus ja siiani lasub selle kohal hunnik küsimusi ning seni tavainimesele teadmata fakte. Valitsuste arhiivides võib olla nii mõnigi materjal, mis valgustaks antud katastroofi rohkem, kuid osutub tavainimesele siiski kättesaamatuks infoks.

Kasutatud on mitmesugust kirjandust, nii uuemat kui ka vanemat. Vanem kirjandus pärineb aastast 1985, uuem kirjandus on paari aasta vanune. Enamik teoseid käsitleb Hiroshima katastroofi väga pealiskaudselt, mistõttu põhjalikumat infot oli üsna raske hankida.

Võib-olla aitab see referaat tekitada lugejas huvi mõelda veidi sügavamalt inimkonna eesmärkidest ja sellest, kas nende eesmärkide püstitamise nimel oleks kergem koos töötada või lihtsalt üksteist hävitada (mida inimene paraku 20. sajandil aga tegi). Kas siin on mängus inimese kriisi- ja võimuhetkedel paljastuv kadedus, iha, saamahimu, egotsentrilisus, kasuahnus ja hoolimatus? Tundub, et sellele küsimusele ei tea vastust kõige targemadki.

1. Aatomi ehitus ja tuumareaktsioon

Kõigil esemetel, olgu siis suurtel kehadel või väikestel osakestel, on kindel energiaolek ehk potentsiaalse energia tase. Veel enam, nad kõik püüavad  alati jõuda oma madalaimasse võimalikku energiaolekusse, nn põhiolekusse, mis on kõige stabiilsem. Enamikul juhtudel tähendab see mõningast ümberkorraldumist, s.t. koostisosade lisandumist või kaotamist, kõigil juhtudel aga ”ülemäärase” energia vabanemist – suurel hulgal, kui osakesed on aatomid, ja veel eriti suurel määral, kui osakesed on tuumad. Mida suurem on aatomi või tuuma siseenergia, seda stabiilsem ta on, s.t. seda vähem on tal kalduvus muutuda. (Oxlade C., Stockley C., Wertheim J. “Füüsikaleksikon” Tln. kirjastus “AS Koolibri”, 1997. 84-85 lk.)

1938. a. detsembris kiiritasid keemikud Otto Hahn (1879-1980) ja Fritz Strassmann (1902-1980) neutronitega uraani aatomeid. Oma üllatuseks leidsid nad pärast mõnenädalast neutronitega pommitamist uraaniproovis 2 uut elementi: baariumi ja krüptooni. Hahn ja Strassmann olid uraanituumi lõhustanud. Tekkinud kildtuumade 56Ba ja 36Kr järjenumbrite summa võrdus 92U järjenumbriga. Hiljem selgus, et uraanituumad võivad lõhustuda ka teisteks kildtuumadeks. Hahni ja Strassmanni endine töökaaslane Lise Meitner (1878-1868) tegi kohe kindlaks, et tuumade lõhustumisel vabaneb hiiglasuur energiahulk. Kui suudaksime ühes grammis (kirsikivisuuruses tükis) uraanis kõik aatomid lõhustuda, vabaneks niisama palju energiat nagu 2300 kg kivisöe põletamisel.

Hahni ja Strassmanni tuumade lõhustumise katsetes annab neutron aatomituumadele üle energiat. Oma neutraalsuse tõttu suudab ta tungida tuuma ja kutsuda esile selle võnkumise. Tuum omandab lühiajaliselt hantli kuju, mis on mõnikord täheldatav veetilkade ja suurte seebimullide juures. Tuuma osad võivad tuuma kitsamast kohast nii palju kaugeneda, et tuumajõud jäävad elektrilistest tõukejõududest väiksemaks, ja tuum lagunebki osadeks. Lõhustuvad ainult suure koostisosakestega tuumad. Ainult sel juhul saab küllalt osakesi kaugeneda “hantli” kõige kitsamas kohas väljapoole tuumajõudude mõjupiirkonda. Seega on tuumade lõhustumine võimalik ainult suure massiarvuga tuumade puhul. Tuumaelektrijaamades lõhustatakse uraani 235U – sellel on looduslike elementide hulgas kõige enam prootoneid.Lõhustumisel tekib kaks (või enam) aatomituuma, mis suure kiirusega laiali lendavad. Nende energia oli varem tuumaenergiana aatomituuma salvestunud. Uraani aatomi lõhustumisel vabanev tuumaenergia on kaheksa miljardit korda suurem kui seda lõhustumist esile kutsunud neutroni energia(vt joonis 1). (Götz, H.-P. “Füüsika taskuteatmik” Tln. kirjastus “AS Koolibri”, 2001. 126-127 lk.)

 

Joonis 1. Ahelreaktsioon

2. Aatompommi loomine

Otto Hahn, Einstein, Rutherfor ja Chadwick tegid võimalikuks ahelreaktsiooni ja järelikult aatompommi loomise. Selle kasutasid kohe ära natsid rakendades teaduse sõjatööstuse teenistusse.

Nõnda tegid britid, prantslased ja seejärel ameeriklased kõik, et ülirelv ei satuks sakslaste kätte ning see ise valmis ehitada. Pandi mängu kõik, et jõuda eesmärgile enne vastast. Ameeriklased jõudsid tulemusteni parajasti siis, kui sakslased tööst loobusid.

Hitler umbusaldas Einsteini “juudi füüsikat”. Pommitamise, Briti luurevõrgu sabotaaźitegevuse ja välismaale pagevate saksa teadlaste lahkumise tõttu ei jõutud alustatud töid lõpule viia.

1939. aasta suvel jätkusid tööd Suurbritannias ja Prantsusmaal, eriti raske vee tootmise alal. G.B. Begram, Albert Einstein ja itaallane Fermi juhtisid USA presidendi Roosevelti tähelepanu pommi loomise võimalikkusele. 1940. aasta alguses eraldati neile selle tarbeks raha.

Chicagos käivitati esimene tuumareaktor. Aatomiuuringute laborit määrati juhatama Oppenheimer ja see alustas tööd New Mexico osariigi kõrbes Los Alamoses. (Miquel, P. “16 ajaloo tähtsündmust” Tln. kirjastus “Olion”, 2003. 97-98 lk)

3. Hiroshima

“1943. aastal ja veel ka 1944. aastal tekitas meis kõige suuremat muret see, et fašistlik Saksamaa võib luua aatompommi enne meid. 1945. aastal, kui me seda enam ei kartnud, mida sakslased meiega teha võiksid, hakkasime muret tundma selle pärast, mida USA valitsus võib teha teiste maadega,” on meenutanud ungari teadlane Leo Szilard.

Leo Szilard töötas koos Nobeli preemia laureaadi James Frankiga Chicagos. Nad esitasid oma järeldused aatomirelva sõjalise kasutamise võimalike tagajärgede kohta. See esitati 15. juunil 1945 USA sõjaminister Stimsonile. Ettekande autorid hoiatasid, et USA ei saa säilitada pikka aega aatomirelva omamise monopoli. Ettekanne lõppes sõnadega: “Me peame oma kohuseks esitada üleskutse mitte kasutada aatompommi löögi andmiseks Jaapani vastu. Kui Ameerika Ühendriigid esimestena kasutavad seda pimeda hävingu relva, siis kaotavad nad maailma üldsuse poolehoiu, kiirendavad võidurelvastumist ja muudavad võimatuks rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise selle relva kontrollimiseks.”

23. juulil 1945 saadeti Washingtonist Potsdami USA presidendile kinnitamiseks Grovesi koostatud käskkirja projekt. Käskkirja pidi täitma strateegilise lennuväe juhataja kindral Spaatz. Seal seisis: “Pärast 3.augustit, niipea kui ilmastikutingimused võimaldavad visuaalselt jälgitavat pommitamist, tuleb 20. lennuväearmee 509. lennuväe koondsalgal heita esimene eripomm ühele järgnevatest sihtmärkidest: Hiroshima, Kokurale, Niigatale vüi Nagasakile.”

3.1. Uraani toimetamine Tiniani saarele Jaapanile määratud aatompommi tarvis

15. juulil väljus San Fransisco mereväebaasist ristleja “Indiapolis”. Laeva kaptenile oli antud korraldus toimetada sihtpunkti kaks reisijat koos salajase laadungiga. Laeva meeskond ning kapten ei teadnud saadetise sisust. Kaks reisijat uurisid huviga teateid 16. juulil Alamogordo lennuväebaasi lähedal toimunud plahvatusest. Keegi ei osanud kahtlustada, et nemad on selle plahvatusega otseselt seotud ning salajane laadung laeval ei ole midagi muud kui seatinast silinder, milles paiknes 235U pommi jaoks. Neljandal päeval pärast seda, kui “Indianapolis” oli laadungi sihtkohta toimetanud, torpedeeris teda Jaapani allveelaev. Ristleja uppus aeglaselt, peaaegu kõik meeskonnaliikmed uppusid. Oleks ristleja nädal aega varem märganud ristlejat, oleks ehk üks kahest Jaapanis toimunud katastroofist olemata olnud. (Ovtšinnikov, V. “Kuum tuhk” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985. 61-63 lk.)

3.2. Rünnaku ettevalmistamine ning lendutõus

1944. aasta suvel alustas kindral Leslie R. Groves ettevalmistusi aatomirelva sõjaliseks kasutamiseks. Nebraska osariigis paiknevast lennukitehasest telliti 15 strateegilist pommitajat B-29, mille lastiruumi kuju oli muudetud. Et teha lennukeid võimalikult kergeks, võeti neilt maha soomus ja kogu relvastus peale lennuki sabaotsas paikneva paaris-raskekuulipilduja. Seega tõusis nende pommitajate maksimaalne lennukõrgus   12 000 meetrini, mis muutis nad Jaapani hävitajatele kättesaamatuks.

509. Composite Group’i – spetsiaalse lennuväe koondsalga komandöriks määrati 30-aastane kolonel Paul W. Tibbets, kes oli osalenud Saksamaale sooritatud massilistes õhurünnakutes ning olnud kindral Eisenhoweri isiklik piloot.

1944. aasta sügisel alustas Tibbets õppelende.Utah’ osariigi Wandoveri lennuväljalt startinud pommitajad pidid 10 000 meetri kõrgusel pärast “pommiheitmist” sooritama järsku vitraazi ning selle 40 sekundi jooksul, mil pomm maapinnani langeb, eemalduma plahvatuskohast vähemalt 13 kilomeetri kaugusele.

5. augustil 1945 kutsuti 509. lennuväe koondsalga staapi pardanumbrit 82 kandva lennuki meeskond. Tibbets teatas, et operatsioonist võtavad osa seitse lennukit. Üks neist on juba varem saadetud Iwo-jima saarele, et vajaduse korral asendada mõnd saatelennukit. Kolm B-29 lendavad ees, üks neist Hiroshima, teine Kokura ja kolmas Nagasaki suunas. Nad teevad nende linnade kohal ilmaluuret ja peavad andma lõpliku soovituse sihtmärgi valikuks. Koos pommikandjaga lendab veel kaks lennukit, et alla heita konteinereid mõõteriistadega ja pildistada plahvatuse tagajärgi.

3,3 meetri pikkuse ning 4131 kilogrammi raskuse aatompommi, hüüdnimega Little Boy, lennukisse toimetamiseks tuli kaevata spetsiaalne süvend, kus pomm siis lennuki pommiruumi tõsteti. Ohutuse mõttes otsustati pommi sütik lõplikult paika panna alles lennu ajal. Kell 2.15 süttisid prozektorid, valgustades Enola Gay’d ja kahte saatelennukit.

6. augusti hommikul kell 2.45 alustas Enola gay prozektorite valguses pikka hoovõttu ning rebis end vaevaliselt maast lahti. Tema lennukaal oli 52 tonni, 7 tonni lubatust rohkem.

Pärast õhkutõusmist liituvad temaga mõlemad saatelennukid. Kolonel Tibbets juhib lennuki 1430 meetri kõrgusele. Kapten Parsons ja tema assistent leitnant Jepson pugesid pommiruumi, et süütemehhanismi juhtmed õiges järjekorras ühendada. Pomm oli nüüd lõhkevalmi ja B-29 tõusis 2800 meetri kõrgusele, lennukiirus oli 215 miili tunnis. Tugev tuul raputas lennukit ning raskendas lendu. Enola Gay tõusis 9630 meetrini. (Ilves, G. “Sündmused, mis vapustasid maailma” Tln. kirjastus “Maalehe Raamat”, 1999. 204-205 lk)

3.3. Plahvatus ja tagajärg

1945. aasta 1. jaanuari hommikul nägid Hiroshima elanikud oma linnakeses ebatavalist vaatepilti. Uue aasta esimene päev oli alanud lumesajuga. Lund ei mäletanud isegi Hiroshima vanimad elanikud. Valge värv aga tähendab Jaapanis halba, kuna see on leinavärv ning lumesadu peeti halvaks endeks.

Hiroshima elanikud polnud siiamaani tunda saanud õhurünnakute õudust. Selle kohta levisid linnas kõige erinevamad kuuldused. Ühes väitsid, et Hiroshimat säästetakse, kuna paljud Ühendriikides elavad jaapanlased on pärit just siit. Teised arvasid, et jänkid kardavad oma pommidega tabada kusagil läheduses paiknevat ameerika sõjavangide laagrit. Kolmandad kinnitasid, et Hiroshimas elab keegi Ameerika Ühendriikide presidendi sugulastest.

Esmaspäev, 6. august 1945, algas nagu eelmisedki sõjapäevad. Pärast kahte öist õhuhäiret ei pööratud kolmandale, hommikusele, suuremat tähelepanu. See anti kell 7.09, kui kõrgele Hiroshima kohale ilmus üksainus B-29. See oli major Eatherley lennuk. Lenduri silmile avanes linn, mida ümbritses otsekui hele nimbus. Ühtlases pilvkattes oli täpselt Hiroshima kohal kahekümne kilomeetrise diameetriga avaus.

Kell 8.14.15 avanesid pommiruumi luugid ja “Little Boy” nimeline aatompomm sööstis maapinna poole. Pommitamises osalenu Jeppson kirjeldas asja nii: “See ootamine oli kogu lennu kõige ärevam aeg. Ma teadsin, et pommi langemine kestab 47 sekundit ja alustasin mõttes lugemist. Kui ma aga jõudsin 47-ni, ei juhtunud midagi. Siis taipasin: lööklainel kulub veel veidi aega, et meid kätte saada. Siis ta kohale jõudiski.” Edasi kirjeldab meeskonnaliige Tibbits: “Lennuk kukkus äkki allapoole ja hakkas plärisema nagu plekkkatus. Lennuki sabas olnud laskur nägi, kuidas lööklaine lähenes meile nagu mingi virvendus. Ta ei teadnud, mis see on. Teise lööklaine lähenemisest hoiatas ta meid signaaliga. Lennuk sööstis veel rohkem allapoole ja mul oli tunne, nagu oleks meie kohal lõhkenud õhutõrjemürsk.”

Plahvatusel vabanes energia, mis oli ekvivalentne 20 000 tonni trotüüli plahvatusjõuga(1 g trotüüli on energeetiliselt ekivalentne 1 kilokaloriga).

Aatomiseent kirjeldas meeskonnaliige Caron: “Ma pildistasin. See oli vapustav vaatepilt. Punase südamikuga tuhkhall seen. Oli näha, et selle sisemuses kõik põleb. Mulle oli tehtud korraldus loendada tulekahjusid. Võimatu! See oli pöörlev ja kihisev hämarus, mis sarnanes laavaga, see oli katnud linna ja roomas mööda künkaid edasi.” (vt joonis 3) (Ovtśinnikov, V. “Kuum tuhk” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985. 71-72 lk)

Hiroshimas oli kuulda ainult jõudu koguva tuletormi mühinat, muidu oli kõik vaikne. Tuhanded inimesed(75 000 – 100 000) olid saanud surma plahvatushetkel, hulk inimesi uppus, kui nad leekide eest pääsu otsides jõkke hüppasid. Otsatu hulk inimesi aga eksles sihitult varemete vahel, teadmata, mida teha või kuhu minna(vt joonis 2). Paljudel linnaelanikel oli valguskiirgus põletanud rõivad räbalateks. Mõned plahvatuskeskme läheduses olnud inimestest pääsesid valguskiirguse ja lööklaine toimest ainult tänu sellele, et neile sadas kaela mulda ja tuhka. Kuid ka need, kes mingil põhjusel pääsesid vigastusteta, võisid olla määratud surmale, sest lisaks valguskiirgusele ja lööklainele oli pomm kiiritanud ümbruskonna nähtamatu, kuid surmava gammakiirgusega, mis võis tungida läbi kivi ja puu. Igaühte, kes viibis plahvatuskohale lähemal kui 2,2 kilomeetrit, ähvardas oht surra kiiritushaigusesse. Ka linna saabunud päästemeeskonnas ei osanud ohtu karta ning said kiiritada radioaktiivse tolmu ja tuha läbi. Mõnikord kulus selleks minuteid, mõnikord aga nädalaid, enne kui avaldusid kiiritustõve tunnused.

Hakkasid levima kuuldused, et kolme aasta jooksul surevad kõik, kes olid plahvatuse hetkel linnas, ja et Hiroshimas ei hakka enam ükski puu kasvama ning kogu ümbruskond on elamiskõlbmatu vähemalt 75 aastat. Kuid varsti haljendas varemete vahel rohi ning tuhanded inimesed paranesid, kuigi vananesid enneaegselt, kannatasid potentsi vähenemise all või jäid nende kehadele armid.

Alles aja jooksul selgus, et oht pole sugugi möödas. Kuni 1948. aastani esines nende hulgas, kes olid viibinud plahvatuse epitsentrist kuni 2,2 kilomeetri kaugusel, leukeemiat 50 protsendi võrra rohkem kui enne. Sellesse haigusesse suri sadu inimesi. Alles 50. aastate algul hakkas leukeemiasse haigestumine vähenema. Aga kopsu-, mao-, kilpnäärme-, munasarja- ja kõrivähki haigestumist esines ebaharilikult sageli. Naised, kes olid rasedad pommi plahvatamise ajal, tõid ilmale kas surnud, haigeid, vigaseid või vaimse alaarenguga lapsi. Aatompommi plahvatuse järelmõju kestis aastaid. Kui 1945. aastal oli enne tuumaplahvatust vastsündinute hulgas väärarenguga lapsi 1 protsent, siis 1954. aastal 12 protsenti. (Ilves, G. “Sündmused, mis vapustasid maailma” Tln. kirjastus “Maalehe Raamat”, 1999. 208-209 lk)

Varsti pärast plahvatust saabus Hiroshimasse rühm filmioperaatoreid eesotsas reźissöör Akira Iwasakiga. Nad töötasid tuha ja varemete keskel kogu sügise, detsembris suundusid aga Nagasakisse. Võtted olid juba lõpukorral, kui USA sõjaväepolitsei arreteeris operaatorid ja saatis nad erilennukiga Tokyosse. Samal ajal otsisid ameeriklased läbi filmistuudio ja Iwasaki korteri. Kõik filmimaterjalid konfiskeeriti. Reźissööri sunniti vande all kinnitama, et tal ei ole enam ühtainsatki meetrit selle filmi linti.

Hiljem tegid okupandid stuudios korduvalt läbiotsimisi ja saatsid sinna oma agente, kuid nad ei saanud jaole, et eluga riskides olid Iwasaki ja tema kolleegid teinud filmist salaja ühe koopia ja selle kindlasse kohta peitnud. (Ovtśinnikov, V. “Kuum tuhk” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985. 76-78 lk)

3.4. Laibakütid

1945. aasta 18. novembril saatis USA kaitseminister Forrestal president Trumanile läkituse. Viidates Hiroshimas käinud spetsialistide ettekannetele, soovitas ta Jaapanisse rajada Ühendriikide teaduskeskuse, mis uuriks aatomiplahvatuse mõju inimorganismile.

See organisatsioon, mida jaapanlased peagi harjusid kutsuma lühendnimetusega ABCC, avas ka oma kliiniku. Haiged toimetati sinna tasuta uuringutele ja viidi seejärel koju. Mõningaid patsiente keelitati haiglasse jääma. Märgati, et selline ettepanek tehti tavaliselt lootusetult haigetele, kelle elu peagi ameeriklaste haiglas kustus. Haigla statsionaari mõte seisneski tegelikult selles, et hankida anatoomilisteks uuringuteks vajalikke laipu.

1951. aasta jaanuaris kolis ABCC Hiziyama kõrgendikul paiknevasse uude hoonesse. Arstid uurisid haigeid põhjalikult kõige moodsama aparatuuri abil, võtsid neilt proovideks verd ja seljaaju, kuid ei kirjutanud neile mingeid ravimeid, ei määranud mingeid protseduure ega andnud isegi mingit nõu.

“Me ei ole mitte ravi-, vaid teaduslik uurimisasutus. Meie personalil pole õigust Jaapanis praktiseerida. Praktiline ravi jääb jaapani arstide hooleks,” vastas ABCC administratsioon haigete ja nende omaste imestunud küsimustele.

USA arstid korraldasid mitmesuguseid uurimisprogramme. Programmi PE-18 raames võrreldi 2500 Hiroshima ja Nagasaki last sama suure kontrollrühma lastega, kelle vanemad olid asunud neisse linnadesse elama juba pärast sõda. Programmi PE-52 raames uuriti lapsi, kelle emad olid 1945. aasta augustis kolmandat kuud rasedad. Programmi PE-45 ülesanne oli uurida lapsi, kes plahvatuse hetkel viibisid epitsentrile lähemal kui 1000 meetrit.

Jaapani üldsus võis vaid jälgida, kuidas selle riigi esindajad, kes olid tuhaks muutunud Hiroshima ja Nagasaki, uurisid nüüd teadusliku põhjalikkusega oma teo tagajärgi. See viis jaapanlased järeldusele, et aatomipommitamise ja aatomiplahvatuse tagajärgede uurimise vahel on mingi põhjalik seos.

Jaapanlastel tekkis tahes-tahtmata küsimus: kas aatomipommitamise üks eesmärke polnud mitte selles, et anda USA teadlastele materjali uue ebainimliku relva täiustamiseks? Just selle nimel oli kaitseminister Forrestal soovitanud president Trumanil kasutada oma olemuselt ainulaadset võimalust. (Ovtśinnikov, V. “Kuum tuhk” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985. 79-80 lk)

3.5. Mälestused

Igal aastal 6. augustil mälestatakse Hiroshimas tuumaplahvatuse ohvreid. Täpselt kell 8.15 lüüakse Hiroshima rahupargis kella. Lihtsal mälestusmärgil on kivisse raiutud sõnad: “Puhake rahus, see ei kordu enam kunagi.”

KOKKUVÕTE

Inimene on alati olnud kasuahne. Tihtipeale ei mõelda, mida tehakse ülemvõimu nimel. Hiroshima on üheks elavaks näiteks äärmusest, kuhu inimesed võivad laskuda võimu saavutamise nimel – nad on valmis tapma süütuid inimesi, laastama maad, vigastama lapsi, jne puhtalt enesekasupüüdlikel eesmärkidel. See referaat tegi lühikokkuvõtte ühest inimahnuse tagajärjest, kui USA valis oma ülemvõimu kehtestamiseks mitte just kõige humaansema meetodi. See ei olnud ainult jaapanlaste katastroof – sügavalt elasid seda üle ka paljud teised rahvad. Hiroshima oli omamoodi kaotus ju ka USA-le – ei vaadatud teda enam niivõrd päästja rollis, eriti kui tulid päevavalgele jahmatama panevad üksikasjad. Loodetavasti suutis see referaat valgustada lugejat mitmest küljest ning anda ka mõningat uut/vähetuntud infot Hiroshima katastroofi kohta.

 

 

  

               

2. joonis Hiroshima pärast plahvatust                     3. joonis“Tuumaseen”

 

KASUTATUD KIRJANDUS

Götz, H.-P. “Füüsika taskuteatmik” Tln. kirjastus “AS Koolibri”, 2001

Ilves, G. “Sündmused, mis vapustasid maailma” Tln. kirjastus “Maalehe Raamat”, 1999

Miquel, P. “16 ajaloo tähtsündmust” Tln. kirjastus “Olion”, 2003

Ovtśinnikov, V. “Kuum tuhk” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985

Oxlade C., Wertheim J. “Füüsikaleksikon” Tln. kirjastus “AS Koolibri”, 1997

Rammus, R. “Tuumasõjaoht” Tln. kirjastus “Eesti Raamat”, 1985

Eesti Entsüklopeedia, 9. kd. Tln. kirjastus “Eesti Entsüklopeediakirjastus”, 1996

http://www.miksike.ee/elehed/7klass/7kytused/images/7-7-20-3-2.jpg

http://web.library.emory.edu/libraries/schatten/hiroshima/images/Hiroshima.jpg

http://www.exordio.com/1939-1945/pictures/hiroshima-blast.jpg