JALAKAS

 

 

Kõrgus: keskmiselt kuni 25 m

Õied: pruunikad

Kasvukoht: viljakad mullad leht- ja segametsades

Tavaline kõikjal Eestis                                               

TÄHTSAMAD LIIGID

Harilik jalakas (Ulmus glabra) kasvab kuni 40 m kõrguseks, tüve ümbermõõt võib ulatuda 7 meetrini ja eluiga küündida 500 aastani. Tema lehtede iseloomulikuks tunnuseks on 14-20 paari külgroodusid ja keskroo suhtes veidi ebasümmeetrilised poolmed.

Põldjalakas (Ulmus minor) võib kasvada 30 meetri kõrguseks, tema lehel on ainult 12 paari külgroodusid.

Künnapuu (Ulmus laevis) tunneb kergesti ära erineva suuruse ning keskroo suhtes nihkunud lehepoolmete tõttu.

Nii harilikku jalakat kui künnapuud kasvatatakse sageli ilupuudena parkides ja puiesteedel.

 

PÄRIMUSED

Kreeka saaga järgi kasvab jalakas allilmas ja on seetõttu leina ja surma puu. Kui jumalad inimesi puudeks muutsid, võisid tekkida kas jumalapuud või heerosepuud. Jumalapuud siis, kui jumalakartlikult elanud inimesed muudeti pärast surma neid soosinud jumaluse tüüpiliseks puuks; heerosepuuks siis, kui inimesed surid murest, kurvastusest või meelehärmist ja elasid edasi leinapuudes, mille hulka kuulub ka jalakas. Nii muudeti kolm hesperiidi, kes Heraklese röövitud kolme kuldõuna pärast kurvastusse surid, jalakaks, papliks ja pajuks.

Antiikajal oli keelatud välgust tabatud puud kuidagi väärtustada, näiteks ei tohtinud sellisele jalakale mooruspuu oksa vääristada. Selle, ka seadustega kinnitatud arusaama järgi oli välgust tabatud puu jumala poolt märgistatud ning rüvetatud, ja seda niikaua, kuni ta eriliste palvete või lepitusohvritega välgulöögist puhastatud sai. Jalakatel olid oma puunümfid ja nad olid pühendatud une ja unenägude jumalale Morpheusele. Unenäod olid endale elupaiga leidnud allilma sissepääsu juures kasvaval jalakal.

Germaani uskumuse järgi tekkisid esimesed kaks inimest – mees ja naine – saare- ja jalakapuust, mis mere tagant tulid ja kaldale uhuti. Rannal olnud kolm jumalat puhusid neisse hinge, kõne, vere ja värvi. Jalakas, pärn ja tamm kuulusid ka õunapuude hulka, mis maakodudele kaitset ning hoolitsust pakkusid ja millelt ei tohtinud karistamatult lehti ega oksi röövida. Mõnel pool Saksamaal, eriti Reinimaal, oli jalakas kiriku kõrval kõige lugupeetavam ja auväärsem asi külarahva elus. Ta oli niisama püha nagu mõnel pool pärn ja tihti asendaski seda, näiteks Lõuna-Prantsusmaal, kus ainult jalaka all õigust mõisteti ja jumalasõna kuulutati. Ka poiste vana ehalkäiguõigus oli seotud nii jalaka kui pärnaga. Jalakas oli ka puu, mille varjus – vanade ürikute põhjal – peeti talupoja- ja adramaakohut, kus määrati kindlaks “püha Sebastiani kütivennaskonna statuudid” (Sebastian on küttide patroon), kus lääni- ja tavaõigusi koostati, kirja pandi ja vannutati ning kus valiti kogukonnavanem, öövaht ja loomakarjus.

 

RAHVAUSK JA LEGENDID

Ristiusu järgi oli jalakas püha Zenobiuse puu, sest üks kuivanud jalakas olla jälle lehte läinud, kui pühaku kirst sellest mööda kanti, ja oks , mis selle ime mälestuseks kirstu pandi, olevat veel 1000 aasta pärast värske olnud. Kuulsaim jalakas on Pfifflingheimi Lutheri-jalakas Wormsi lähedal. Sellest jutustatakse järgmist: keegi vana naine oli Lutherit Wormsis jutlustamas kuulnud, kuid kahtles tema õpetuses. Ta surus oma jalutuskepi mulda ja lubas siis Lutherit uskuma hakata, kui see lehte läheb. Ja üleöö see tõepoolest juhtuski, kepist sirgus hiljem uhke jalakas.

Teine saaga räägib Pfeddersheimi Lutheri-jalakast: teel Ebernburgist Wormsi kohtas Luther aadlimeest Freundsbergi, kes küsis, kas tema õpetus ka püsima võiks jääda ja kuidas ta seda Riigipäeva ees kaitseks. Luther vastanud: “Kui Wormsis oleks ka nii palju kuradeid, kui katusekive katusel, läheksin ma ikka sinna ja see on niisama tõsi, kui see, et sellest vitsast,” ta osutas jalakaoksale, “puu kasvab.” Oksast saigi võimas jalakas, mille torm alles möödunud sajandil maha murdis.

 

PÕLISPUUD

Münsterlandis Borkeni kreisis Raesfeld-Homeris kasvab 600 aastane jalakas, mille tüve ümbermõõt on 8,3 meetrit. Teda peeti pühaks ja nimetati ka jutlusepuuks; 1959. aastal sai puu tulekahjus tugevasti kannatada.

 Weseli kreisis Gartropi lossi juures kasvab 5,65 meetrise tüve ümbermõõduga  ilusa laiuva võraga üksikpuu.

Minden-Lübbecke kreisis Bierde lähistel võib näha 500-600 aastast puud, mille tüve ümbermõõt on 7,1 meetrit.

Kõik nimetatud leiukohad asuvad Põhja- Rein-Vestfaalis.

 

EESTIS

Eesti jämedaim harilik jalakas kasvab Saaremaal Väike Lõve külas Pauli talu juues – tema tüve ümbermõõt on 5,45 meetrit. Seevastu suurim künnapuu (ümbermõõt 6,07 m) kasvab Jõgevamaal Lümati külas tee ääres oja kaldal. Rahvasuu räägib, et kunagi sõdade ajal pesnud Rootsi väepealik ojas oma haavatud jalga ning pistnud seejärel reisikepi samas maasse. Sellest kasvanudki tore puu.

Kujult üks huvitavamaid on Käärike künnapuu Valgamaal Linnamäe külas. Jämeda tüve (ümbermõõt 5,74 m) küljes on vaid üks suurem haru, teised on aastatega murdunud. Üks 5 meetri pikkune oks kasvab tüvest 2 m kõrguselt alates allapoole peaaegu maapinnani ning pöördub siis uuesti üles. Rahvajutu järgi on puu 700 aastane. Küüditamise ajal peitis talu elanik end puu õõnsusesse ning pääses. See ning veel kaks läheduses asuvat künnapuud olevat märgitud juba ühel vanal rootsiaegsel kaardil.

Eesti vanim on arvatavasti Palivere künnapuu Läänemaal. Tema suurimaks tüve ümbermõõduks on olnud ligi 6,7 m, praeguseks on suurest puust säilinud umbes kolmandik, ümbermõõduga 5,45 m. Oma harusid justkui inimene käsi välja sirutav puu on 400 aastane. Vanasti käis külanoorus puu ümber tantsimas, puule on ka ohverdatud.

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Dr. Wilfried Weustenfeld “Puud ja põõsad”

*Eesti elusloodus

*www.vonnu.ee/ turism/poljalak.html