James Fenimore Cooper

koost. Risto Uustal

James Fenimore Cooper sündis 1789. aastal Atlandi ookeani lähedal kveekerist mõisniku perekonnas. Ta isa oli terve linnakese omanik, mida tema järgi nimetatigi Coopertowniks, ja võis uhkustada, et 40000 hinge elab tema maa peal. Lapsepõlve ja noorusaastad veetis tulevane kirjanik ses põlismetsade piiril asuvas «piiriasunduses».

Juba lapsepõlves õppis Cooper armastama metsikut loodust, selgeid, pakaseid, rohke lumega talvi, kiiresti saabuvat kevadet ja purpurpunast sügist. Ta tutvus metsaavarustega, seal hulkuvate jahimeestega, kes said talle hiljem eeskujuks Nahksuka juttude loomisel. 1806. a. astus James laevastikku, kus teenis rea aastaid. 1826.—29. aastani oli ta Ameerika Ühendriikide konsuliks Lyonis, seejärel rändas reas. Euroopa riikides ja 1833. a. pöördus jäädavalt tagasi oma kodumõisa, kus elas kuni surmani 1851. a.

 

Cooper on oma eluajal kirjutanud hulk romaane, milledest parimad on raamatutetsükkel Punanahkadest, n. n. «Nahksuka jutud»: «Hirvekütt», «Viimne mohikaanlane», «Rajaleidja», «Pioneerid» ja «Preeria». Nende romaanide peakangelaseks on piirivööndi kütt Natty Bumppo ja indiaanlased Tšingatšguk ning tema poeg Unkas, viimne mohikaanlane. Vene progressiivsed kirjanikud hindasid Cooperi loomingut väga kõrgelt. V. G. Belinski kirjutas: «Vaevalt küll võiks kõigi tuntud romaanide seast viidata loomingule, mis paistaksid silma niisuguse ideede sügavuse, mõtete julguse, elutäiuslikkuse ja geeniuse küpsuse poolest.»

Hoolimata paljudest eksivaadetest, suutis Cooper ühes küsimuses oma kirjanduslikest kaasaegsetest vastuvaidlematult kõrgemale tõusta. Tema hakkas esimesena rääkima Ameerika indiaanlaste vaprusest ja õilsusest, selle häviva rahva saatusest, kes olid süüdi ainult selles, et nende isade maad läks vaja Euroopa kolonistidele. Tuleb meeles pidada, et valged pidasid esimesest Ameerika mandrile astumise päevast alates alalist ja halastamatut sõda indiaanlastega, Ameerika avaruste põliste peremeeste vastu.

 

Inglismaa alustas Ameerika koloniseerimist juba XVII sajandil. Kolonistid asusid elama väikeste omavalitsuslike kolooniatena esialgu piki ookeanirannikut, hiljem aga merede suubuvate jõgede orgudesse, nihkudes üha kaugemale ja kaugemale metsade sügavusse.

Peaaegu samaaegselt inglise asunikega, kes asusid elama Hudsoni jõe orgu ja Atlandi ookeani rannikule, ilmusid Põhja-Ameerikasse ka prantsuse kolonistid. Juba XVII sajandi teisel poolel tungisid prantslased St. Lawrence'i jõe orgu ning rajasid Uues Maailmas prantsuse koloniaalvalduse.

Inglaste ja prantslaste võistlus Põhja-Ameerikas kujunes üsna peagi pikaajaliseks relvastatud võitluseks. Inglased ja prantslased püüdsid teineteist karusnahkade poolest rikastest rajoonidest välja suruda, ehitasid forte ja kindlustusliine, et takistada vaenuliku poole kaupmehi ja jahimehi alles läbiuurimata lääne-aladele tungimast. Mõlemad pooled aga orjastasid maa põliselanikke —indiaanlasi. Kolonistid asusid elama indiaanlaste maadele. Nad raiusid ja põletasid maha metsad, ajasid laiali ja hävitasid jahiloomad, omastasid vallutatud maad ning kihutasid maa põliselanikud — indiaanlased neilt minema.

 

Indiaanlaste laostumises, orjastamises ja väljasuremises etendasid suurt osa vägijoogid. Piirituse eest said valged indiaanlastelt vastu poolmuidu hinnalisi karusnahku. Pealikuid purju jootes meelitasid valged neid loovutama hiiglasuuri maa-alasid. Piiritus oli peamine kaup, mida valged kaupmehed indiaanlaste asundustesse tõid. Suure tähtsusega prantslaste ja inglaste vahelises võitluses Põhja-Ameerikas oli inglise ja prantsuse piiritusekaupmeeste võistlus. Isegi siis, kui indiaanlased ise palusid inglise võimusid piiritusega kauplejaid indiaanlaste asundustesse mitte lasta, keeldusid inglased seda tegemast.

Meie ajani on säilinud protokoll väga huvitavast nõupidamisest inglise võimude ja inglastega liidus olevate mohaukide suguharu pealikute vahel. See nõupidamine toimus 1754. aastal Albany linnas. Üks mohauki pealikuist ütles: «Vennad, veel on küsimus, mis paneb meie südamed kuumalt tuksuma ning erutab meie mõistust sügavalt: see on rummi müük meie külades. Rumm laostab meie hulgast paljusidki — nii vanu kui noori, me palume juuresolevaid ülemusi, et nad keelaksid rummi sissevedamise meile, viiele hõimule. Vennad, me palume samuti, et neil teie hulgast, kes on asunud meie sekka elama, keelataks meie inimestele rummi müümine. Rummi tõttu jääme me vaeseks, ta teeb meid laisaks ja halbadeks, ja kui meie inimesed on endale soetanud raha või kaupu, annavad nad need rummi eest ära.»

 

Koloniaalvõimude vastus oli lühike: inglased ei saa rummi müümist indiaanlastele keelata, sest niisuguse keelu käsutaksid ära prantsuse piiritusekaupmehed. Indiaanlased palugu prantsuse võime piiritusega kauplemine ära keelata ja siis keelavad ka inglased inglise kaupmeestel rummi sissevedamise.

Selletaolise palvega prantsuse võimude poole pöördumine oli niisama käsutu. Kanada prantsuse vaimulikkond oli igati indiaanlastele piirituse müümise piiramise vastu. Nii kuulutas Kanada prantsuse piiskop: «Indiaanlased võivad sattuda katoliku kiriku mõju alla ainult siis, kui nad tulevad prantsuse asulaisse viina ostma. Kui nad ei saa viina hankida Kanada prantsuse asundustest, hangivad nad seda Uus-Inglismaa inglise asundustest ja väga võimalik, et satuvad inglise kiriku mõju alla. Niisiis, kas prantsuse brändi ja võimalik pääsemine või inglise rumm ja kindel äraneedmine.» Surunud prantslased välja, jätkasid inglased Põhja-Ameerika pärismaalaste purjujootmist, paljaksröövimist ja hävitamist.

 

Meeleheitele viidud indiaanlased hakkasid inglise ja prantsuse vallutajaile relvastatud vastupanu osutama. Algasid indiaanisõjad, mis kestsid lakkamatult peaaegu XIX sajandi lõpuni ja lõppesid suurema osa Põhja-Ameerika Ühendriikide indiaanlaste hävitamisega. Indiaanlased, kes kaitsesid oma jahimaid, oma järvi ja jõgesid, oma elamuid, oma õigust elada kodumaal, olid kolonistidele ohtlikud vastased. Indiaani sõdurid ilmutasid üllatavat mehisust ja leidlikkust. Nad tundsid täiuslikult paikkonda ning oskasid ülihästi luurata ja end peita, leidsid vaenlased alati üles ning tungisid neile ootamatult kallale.

 

Algul olid eurooplased suures ülekaalus tulirelvade tõttu. Peale selle ässitasid inglased ja prantslased üksikud indiaanihõimud üksteise kallale ning neis omavahelistes sõdades hukkusid mõttetult parimad indiaani sõdurid. Kuid valged kolonistid ei piirdunud ainult sellega. Inglased ja prantslased kasutasid laialdaselt indiaanlasi omavahelistes sõdades ülemvõimu pärast Põhja-Ameerikas. Varustades indiaanlaste salku tulirelvadega, neid rummiga purju jootes, saatsid nad neid oma vaenlaste asundustesse. Eurooplased ergutasid igati indiaanlaste julmust ja tervitasid ertii vaenlaste skalpeerimist.

Inglased ässitasid indiaanlasi hankima prantslaste ja nende indiaanlastest liitlaste skalpe. Prantslased vastasid inglastele sama mõõduga. Muide õppisid valged kolonistid ise ka üsna ruttu oma vaenlasi skalpeerima. Kolonistide hulgas tekkisid isegi spetsialistid — skalbikütid. Selletaolisi skalbikütte kirjeldabki Cooper oma «Hirvekütis».

 

Kolonistid arvasid, et indiaanlasi peab hävitama nagu marukoeri. Uus-Inglismaa asunike seas oli laialdaselt levinud kõnekäänd: «Ainult surnud indiaanlane on hea». On loomulik, et valged kolonistid olid meeleldi valmis kuulma ja kõnelema indiaanlastest kõike halba ning esitama nende vastu igasuguseid valesüüdistusi. Valgete asundustes omandas sõna «indiaanlane» julma, kättemaksuhimulise ning salakavala röövli ja mõrtsuka tähenduse.

See kujutlus indiaanlastest juurduski tugevasti paljudele ameeriklastele.

 

Poola kirjanik Henryk Sienkiewicz läks 1876. aastal ühe oma reisi ajal Ameerika Läände ühes raudteejaamas indiaanlaste salga juurde ning hakkas nendega sõbralikult rääkima. Kui ta rongi tagasi pöördus, tormasid kõik ameeriklased temale kallale, sellepärast et ta rääkis «nende lurjuste, punaste kuradite, röövlitega» nagu inimestega.

Sienkiewicz lisab: «Raske on kujutleda, kui kaugele võib minna piiriäärsete ameeriklaste vihkamine ja põlastus indiaanlaste suhtes. Tõsi küll, alaline võitlus elu ja surma peale, riisumine ja röövimine ajasid vastastikused suhted teravaks, kuid tõsi on ka see, et piiriäärsed valged ei pea indiaanlasi üldse inimesteks ja mõtlevad, et neid hävitades osutavad nad inimkonnale suure teene. Nende arusaamise kohaselt on valgel inimesel niisamasugune õigus hävitada punanahkasid nagu madusid, karusid ja teisi kahjulikke loomi.»

Peab ütlema, et ka Ameerika tänapäeva niinimetatud «tsiviliseeritud» esindajaist ei ole paljudki oma eelkäijaist palju kaugemale jõudnud, kuna nad seavad indiaanlase madalamale astmele. Selle elavaks tõendiks on indiaanlaste sunniviisiline paigutamine «reservatsioonidesse», tühjadesse viljatutesse kõrbetesse, kus nad on määratud paratamatult pikaajalisele väljasuremisele. Suurepäraseks dokumendiks indiaanlastesse suhtumisest möödunud sajandi teisel poolel on Ameerika tänapäeva progressiivse kirjaniku Howard Fasti romaan «Viimne piir» (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951). Selle tõendiks on samuti suhtumine neegreisse kui alamasse rassi, neegrite orjastamine, põlgamine, neilt paljude poliitiliste õiguste võtmine, ja lõpuks nõndanimetatud lintšikohus. Romaani «Hirvekütt» tegevus toimub XVIII sajandi keskpaiku. Selles romaanis tutvub lugeja noore Hirvekütiga — Natty Bumppoga ja indiaanlase Tšingatšgukiga. Ja raske on otsustada, kumb neist, kas valge või indiaanlane on üllam, vapram ja ausam.

Cooperi indiaanitüübid kutsusid kriitikute seas esile rohkesti vaidlusi. Need, kes oma rassivihas kõigi «värviliste» rahvaste vastu propageerisid indiaani suguharude hävitamist, arvasid, et Cooper ilustas, idealiseeris Tšingatšgukki ning tema hõimlasi. Meie kõik näeme Cooperi teenet selles, et ta andis indiaanlastele objektiivse hinnangu ning võime teda süüdistada ainult selles, et omistanud Natty Bumppo sõpradele ja liitlastele, Tšingatšgukile ja tema hõimukaaslastele kõik voorused, mustas ta samal ajal huroone — Nahksuka vaenlasi — ning kirjutas nende arvele kõik indiaanlaste tõelised ja väljamõeldud negatiivsed jooned. Igal juhul on Cooper esimene kirjanik, kel oli julgust protestida mehise, ausa ja õilsa rahva hävitamise vastu.

Allikad: JF Cooper “Hirvekütt”, ENE, Kirjandusleksikon