Ajaloo konspekt (keskaeg)

Keskaeg - algas Rooma langemisega (476). Keiser Marcus Aureliuse surm, millest alates lagunes Rooma rahu (180). Rooma pealinnaks sai Konstantinoopol (330). Ida- ja lääneosa eraldumise lõplik kinnistumine (395) - sündmused kriisikõveral, mis läbib tõusude -langustega terveid sajandeid. Keskaja piirid. Varakeskaeg jaguneb 2 perioodiks: 1) 5. saj - 9. saj algus, ülekasvamis- ja muutuseajastu algus, feodaalkord, Lääne-Rooma impeeriumi varemetel sündinud Frangi riik. 2) 9. saj. algus -11. saj algus, Karolingide impeerium laguneb, katoliiklus, roomakatoliku kirik, romaani ja germaani kultuur. Vahekeskaeg -11. saj algus -14. saj II pool, õitsenguperiood. 13. saj - kõrgkeskaeg. Vahekeskaja lõpp - kliima halvenemine, Saja-aastase sõja puhkemine, katk Must Surm, reformatsioon, läänekristluse lõhenemine - läbi hiliskeskaja kulgenud teekond varauusaega. Religiooniks katoliiklus; feodalism, feodaaltsivilisatsioon.

Feodaaltsivilisatsioon. Katoliiklus - vaenulikkus ülejäänute vastu, Jumala ja saatana, valguse ja pimeduse võitlus iga kristlase hinges, sügava religioossuse ajastu, ideoloogia, mis mõjutab tänapäevaelugi. Feodalism - ühiskonda korraldav normistik, mis reguleeris lääniisanda ja vasalli suhteid. Vasalli sõjaliste teenete eest andis lääniisand kaitset, toetust (maavaldus). Killustatuse, konfliktide, ebakindluse olukorras tekkinud kollektiivne ringkaitse. Struktuur: oratores, bellatores, labratores - preestrid, sõdurid, talupojad. Kristlane ei tohi olla teise kristlase ori. Jagunes sõdijaiks ja neiks, kes sõdijaid ülal pidasid. Katoliiklik külaühiskond-kirjaoskamatud, suulised pärimused.

Rooma rahu (institutsioonide kogum, mis tagas impeeriumi stabiilsuse) lõpp (pax romana), lagunemine oli feodaaltsivilisatsiooni sünni prelüüdiks. Rooma rahu reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid, pingeid leevendas põhimõte - provintsidele jäi Rooma ülemvõimu tunnistades õigus järgida oma norme, kummardada kohalikke jumalaid. Rahu lõpp - kaitsepiiride varisemine, impeeriumisisene kriis, üha enam kompromisse ääremaadega - välismõjutused (barbarid, keldid, germaanlased). Peamise kaitsepiirina eraldas roomlasi barbaritest Reini keskjooksult Doonau ülemjooksuni ulatuv Rooma vall. Rahu lagundamist kiirendas Caracalla edikt 212. aastal - kõigile vabadele inimestele kodaniku õigused, maksulaekumiste kast, leevendas majandusraskusi, avas võimustruktuurid äärealade asukaile. Võõras, vastuvõtmatu maailmavaade, kultuuride kokkupõrge, elavam vastastikune mõjutamine. Diocletianuse valitsemisaeg tõi ajutise stabilisatsiooni, kuid ei päästnud senist elukorraldust, vajalik oli ida ja lääne eraldumine - Konstantinoopoli uueks pealinnaks nimetamine 330. aastal - idaosa jäi püsima, purustati täielikult vana tsivilisatsiooni müürid.

Impeeriumi langus, barbarite kuningriigid. Hunnid - karjakasvatamisega tegelevad nomaadihõimudele allajäänud paikne hõimuliit, murdis Rooma piiridest läbi. 5. saj alguseks tungis läänegootide hõimuliit impeeriumi südamesse, rüüstas 410 Rooma linna, rajas 418 Rooma keisririigi aladele esimese barbarite kuningriigi. Vandaalid tungisid alaanidega Rooma Aafrika-provintsi, panid aluse oma kuningriigile. Rhone´i ja Saone´i ülem- ja keskjooksule rajasid kuningriigi burgundid. Rooma sõjakunsti viimaseks sõnaks oli väejuht Aetiuse juhatuse all hunnide hõimuliidu purustamine 451. aastal Katalaunia väljadel (roomlastega liitunud ajutiselt läänegoodid, frangid, burgundid). Itaalias barbaritest väejuhtide kontroll keisrivõimu üle. Odoaker kukutas 476.aastal viimse Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse, saatis tema võimu sümbolid Ida-Rooma keisrile Zenonile.

Ida-Rooma püsimise probleem. Ida-Rooma e. Bütsants püsis muutuste hinnaga 15. sajandi keskpaigani. Ida-Rooma püsimajäämise kasuks olid soodsamad geograafilised tingimused, rikkalikumad materiaalsed ja inimressursid - Konstantinoopolil oli võimalik riigi piire kindlustada, ründajatele vastulööki anda.

Justinianus I läks sissetungivate barbarite vastu võideldes kaitselt üle pealetungile, ühendas riigiga Itaalia, Põhja-Aafrika, osa Hispaaniast. Ida-Rooma sõjavägi tegi 534. aastal lõpu vandaalide kuningriigile, võitles edukalt idagootidega. Ida-Rooma vallutas piirkonnad, mis võinuks saada barbarite edasise sissetungi sillapeadeks. Oldi head merel, surmanuhtlusega karistati neid, kes õpetasid barbaritele meresõitu. Bütsantsil oli tohutu riigiaparaat ja alalises regulaarväes ligikaudu 150000 meest. Nii sõduritele kui ametnikele palk puhtas kullas. Sellisel viisil kindlustunde saavutanud riik jõudis end kaitsta, võis edasi arendada hellenistlikku kultuuri, milles nähti kunagise Rooma impeeriumi traditsiooniliste väärtuste väljendust.

Sise- ja välispoliitika, riikluse erijooned. Esimesse õitsengujärku keiser Justinianus I valitsemisajal. Arendas sõjalis-bürokraatliku monarhia, kodifitseeris Rooma õigusel rajaneva 3-osalise “Tsiviilteaduste kogu”. 532 surus maha Konstantinoopolis Nika ülestõusu, lastes väepealikel raiuda surnuks üle 30000 inimese. Välispoliitikas eesmärgiks kunagise Rooma keisririigi taastamine endistes piirides. Vallutati Itaalia, Aafrika põhjarannik, Hispaania lõunaosa, Vahemere saared. Hiigelimpeeriumis sai Konstantinoopolist tähtis sild Õhtu ja Hommikumaa vahel ning riigikassasse kogunes muinasjutulisi kasumeid kaupade läbiveo arvelt. 6. saj II poolel ujutasid Balkani poolsaare üle slaavlased. Rajati esimene Bulgaaria riik, millest sai Bütsantsi alaline vaenlane. 7. - 9. saj vallutasid araablased Süüria, Palestiina, Aafrika põhjaosa, Hispaania, Vahemere saared, piirasid Konstantinoopolit, mille vastu tegid 9 -10. sajandil sõjakäike Skandinaavia sõdalased ja kaupmehed (varjaagid) koos Kiievi-Vene slaavlastega. 1071 said türklased Mantzikerti lahingus Bütsantsi üle võidu. Bütsantsile kuulus kogu maa ning seda käsutas keiser, kes läänistas maid feodaalidele teatud riigifunktsioonide täitmise eest. Feodaalaristokraadid resideerisid linnades, elatudes kinnisvara rentimisest, teenistusest riigi tsiviilasutustes ja sõjaväes. Vabade kogukondlaste suhteliselt suur osa elanikkonnas kindlustas riigimaksude laekumise, olles keskvõimule oluline sotsiaalne tugi. Formaalselt kuulusid kogukonnamaad riigile. 10. sajandil püüdsid Bütsantsi Makedoonia dünastia keisrid maade endale haaramist seadustega pidurdada. 13. saj-ni kasutati orjatööjõudu (hinnatud tööjõud). Kuna barbariseerunud sõjaväge oli kulukas ülal pidada, moodustati provintside asemele teemad, mille eesotsas seisid kõrgema sõjalise ja tsiviilvõimuga asehaldurid e strateegid, kes käsutasid 4000-5000 mehelist talupoegade – stratiootide maakaitseväge, kes said sõjaväeteenistuse eest pärandatava jaosmaa. 11. sajandist kaotas maakaitsevägi tähtsuse, kuna stratioodid ei suutnud osta moodsat raskerelvastust. Professionaalsete sõjameestena tõusid esile suurfeodaalidest ratsaväelased, mille üksused sarnanesid Lääne-Euroopa rüütliväega - Bütsantsi ühiskonna feodaliseerumine, mis süvenes ristisõdadega. Vastuolusid Lääne-Euroopaga süvendas 1054.a kirikulõhe - Bütsantsi õigeusu kirik eraldus Lääne-Euroopa katoliiklusest lõplikult, jagades kristliku maailma 2 vaenulikku leeri. 1204 vallutati Neljandas ristisõjas Konstantinoopol (tapatalgud, kultuuriväärtuste hävitamine). 1261 riik taastati. Palaiologoste dünastia - kunagise hiilguse hale vari, majanduslik sõltuvus Lääne-Euroopast, sisevastuolud. Konstantinoopol langes türklaste kätte 29.mail 1453.

Bütsantsi kultuur. Kujundas Euroopa renessansskultuuri väljakujunemist -Türgi ohu eest läände pagenud Bütsantsi õpetlased elustasid huvi antiikkultuuri vastu. Ferrara-Firenze kirikukogu üritas kirikuid taasühendada. Rooma õiguse süstematiseerimine, edasi arendamine - sellel rajanevad paljude Euroopa riikide tsiviilkoodeksid, Balti eraseadus. Levis kirjaoskus. 425 asutati Konstantinoopoli esimene kõrgkool, 10. sajandil lisandus filosoofia, grammatika, geomeetria, astronoomia alal kõrgemat haridust andnud õppeasutus. Kirjanduses lihviti antiikžanreid, vaimulik kirjandus, pühakute elulood e. hagiograafiad, mis on olustikuliste detailide jm poolest väärtuslikud ajalooallikad. Kõrgvaimulikud osalesid kultuurielus ja nende enamik suhtus lugupidavalt ka paganlikku vaimupärandisse. Konstantinos VII Porphyrogennetos laskis koostada vaimuvara kokkuvõtvaid koguteoseid ja kirjutas ise mitu traktaati. Ajalooteadust esindasid maailmakroonikad ehk kronograafiad (käsitlus Aadama aegadest vanaaja Bütsantsini). Prokopios kirjutas kroonikad “Sõjad” ja “Salajane ajalugu” korraga, üks ülistas keiser Justinianust, tema tegevust, teine naeruvääristas õukonnaelu. Anna Komnena kirjutas oma isa keiser Alexios I Komnenose valitsemisaega ülistava teose. Geograafiateadust iseloomustas idamaade suundumus. Geograaf Kosmas Indiassesõitja “Kristlik topograafia” - Maa on lame nelinurk, mida ümbritseb ookean ja katab taevavõlv. Laskaris Kananos - rännumees, kes andis esimese selgema ettekujutuse Põhjamaadest. Kyrillos, Methodios -kreeka misjonärid, kes võtsid vastu õigeusu, koostasid 9. saj slaavi tähestiku.

Gallia Keldi ja Rooma ajal. Frangi riik - esimene, mis tekkis lagunenud Lääne-Rooma aladele. Tuumikalad endises Rooma-Gallias 1) iseseisva keltide Gallia aeg -1. saj keskpaik eKr 2) Gallia Rooma provintsina -1. saj II pool eKr - 3. saj pKr Rooma-Gallia aeg 3) Merovingide Gallia 5.-8.saj 4)Karolingide Gallia 8. -10. saj. Keldi-Gallia lõpuks koosnes Gallia 80 alast, mida asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased, liguurid-gallialased. Suguharude ühtsust kandsid druiidid, keldi usu preestrid, kandsid hoolt jumalatega suhtlemise, seadusandluse, gallialaste vaimse pärandi edasiandmise eest. Caesari vallutus viis Gallia ladina tsivilisatsiooni toimealasse, Gallia romaniseerus, keldi kultuur taandus, druiidide tarkused kaotasid senise mõju, keeleks ladina keel, 48.a-l avas Claudius Rooma senati Gallia ülikutele. Lääne-Rooma lagunemine tegi arenguliinile lõpu ja barbarite vallutused liitsid Gallia germaani kultuurireaaliga.

Chlodovech ja Frangi riigi algus. 5. - 6. sajandil, kui kuningaks Chlodovech Merovechi sugukonnast (Merovingide dünastia), haarasid frangid pea kogu Gallia enda alla. Ristiusu vastuvõtmine 496. aastal kindlustas Chlodovechi võimu. Ta võttis ristiusu vastu katoliikluse, mitte aritaanluse vormis - koostöö gallo-romaani ülikkonna ja kõrgemate vaimulikega. Katoliikluse vastuvõtmine andis Chlodovechile hea ettekäände alustada sõda aritaanlaste vastu ning võimu tugevdamisel ei valinud ta vahendeid ega pidanud kinni kokkulepetest. Valitseja püsimise nimel oli kirik valmis nii mõnegi koha pealt silma kinni pigistama.

Merovingid, majordoomused. Merovingide võim päritav. Saali õigus - saali frankide tavaõiguse üleskirjutus, Chlodovechi valitsemisajal. 6 saj lõpul kujunes Frangi riigis Neustria, Austraasia, Burgundia, Alemannia. Kuninga valdused jagati poegade vahel, ainsana ellu jäänud poja surma järel Chlodovechi elutöö lagunemine. 7. saj Frangis laiskade kuningate ajastu, tegelik võim majordoomuste käes. Need olid kuninga koja ja majapidamise korrashoiu eest vastutavad isikud, hiljem suurmaapidajad, piirkondade valitsejad, maaülikkonna juhid. Nende vahel tekkis rivaliteet ja 687. aastal kuulutati ainsaks majordoomuseks Pippin Heristalis, kes toetus valitsemispoliitikas väike- ja keskfeodaalide kihile ja ühendas uuesti Frangi riigi. Järeltulija Karl Martell loobus majordoomuse nimetusest, võttis Frangi hertsogi tiitli.

Karl Martell peatas oma vägedega Portiers´i lahingus 732. aastal araablaste edasitungi ja vallutajad valgusid tagasi lõuna poole. See võit andis olulise arenguimpulsi Frangile. Karl Martelli ajal võeti kasutusele pikem ja raskem mõõk ning sadulajalused, millele toetumine võimaldas nii mõõga kui ka piigi löögijõudu mitmekordselt suurendada - ratsavägi. Liitis maise ja taevase sõjaväe andes kõrgemad vaimulikud ametid väejuhtidele - tagas alamate ustavuse ja kiriku maavaldused ega lõhkunud kumbagi oma võimu alustala.

Karolingide võimule tulek. Pärast Karl Martelli surma võim poeg Pippin Lühikesele - kindlakäeline, ettenägelik valitseja, maandas kirikumaade riigistamisest tekkinud pinged, võitis frangi kõrgvaimulike poolhoiu, suunas pilgu Rooma poole, kus asus paavst, katoliku kiriku pea. Roomal oli raskusi elanikel elu sees hoidmisega, paavsti ähvardasid väljastpoolt Roomat langobardid ning linnas rahulolematu ilmalik ja vaimulik ülikkond. Tugeva valitseja toetus oli valitsejale hädavajalik ja Pippin tõi esile oma kandidatuuri. 754 ja 756 korraldas kaks sõjakäiku, mille tulemusel loovutasid langobardid paavstile mõne Rooma lähipiirkonna -Paavstiriik e Kirikuriik - tasuks seadustas paavst Pippini õiguslikus mõttes kahtlase trooninõudluse, dünastiate vahetuse, kroonis Pippini ametlikult.Frangis tulid võimule Karolingid.

Karl Suur- Pippin Lühikese järeltulija - raudse rusikaga valitseja, geniaalne väejuht, kaunite kunstide kaitsja, edendaja, rahvaste hävitaja, kirjaoskamatu. 774 valitseja raudkroon. 778 sai Zaragoza all lüüa. 801 vallutas Barcelona, kuhu rajati Hispaania mark - kindlustatud ääremaa, mida valitses markkrahv. Ühitas vallutuse ristiusu levitamisega - saksid. Weseri lahing lõppes saksi vangide hukkamisega, üks verisemaid kampaania lahinguid. 788 liigendas Baieri hertsogkonna, mille valitseja Tassilo pühitseti vaimulikuks, suleti kloostrisse. 796 vallutas avaaride keskse kindluse Ringi ja laiendas frankide valdused Balkanile. paavst Leo III abistamise eest krooniti 800. a-l keisriks, andis löögi Bütsantsi valduste pihta. Ida ja läänekristlaste sulatamine võis teostuda Bütsantsi sõjalise allaheitmise abil, kuid kokkupõrked süvendasid eraldavat lõhet veelgi. 812 sõlmisid Karl Suur ja Bütsantsi basileus Michael I rahulepingu - Karl kui keiser, Aadriast põhja pool asuvad maad karolingidele.

Karolingide impeerium. Tekkis Karl Suure vallutuste tulemusel (1200000km2), seda hoidsid koos relvad. Karl Suure õukond oli kogu aeg teel. Impeerium tugeva keskvõimu, hästi toimiva seadusandluse, raharingluse, riiki tugevdava maksusüsteemini ei jõudnud. Tal puudus seesmine üksus, pealinn, käsitöö ühendatud põlluharimisega, valmistati kõike vajaminevat, laadad, raha etendas poliitilist rolli - mingi piirkond selle isiku kontrolli all. Alaarenenud ääremaa.

Karolingide panus kultuuri arengusse. Karolingide renessanss - kultuuri edasiminek, eeskujuks antiikaeg, vaimuelu areng, eesmärk: teadmiste ning oskuste tase, mis mineviku suureeskujude tasemele alla ei jääks. Karl Suur, tema lähikondlased koondasid enda ümber filosoofe, kunstnikke, luuletajad, rajati ilmalikke õppeasutusi - Aachen, kloostrites tekkisid uued tõlkimise ja käsikirjade ümberkirjutamise keskused.

Karolingide pärand. Ludwig I Vaga - Karl Suure poeg, jaotas 817. aastal impeeriumi oma poegade vahel - ümberjagamised, tülid, kodusõjad, mis killustasid Karl Suure pärandit. 843 Vaga poegade vahel Verduni leping - kunagine Frangi riik lõplikult kolmeks - uued arenguliinid. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Ottoniidide dünastia (Otto I Suur, nimetas oma riigi Saksa-Rooma riigiks). Lõuna-Frangi riigis haarasid 967. aastal võimu Kapetingid -laialijagatud alade tükkhaaval kokkukorjamisega Prantsuse kuningriigi loomine. Lothari pärandi lõunaosas laiendas valdusi Itaalia kuningriik.