VAPSIK

 

 

KLASS: Putukad

SELTS: Kiletiivalised

SUGUKOND: Voltherilased

PEREKOND JA LIIK: Vespa crabro

Vapsik on Euroopa suurim herilaseliik. Kevadel ehitab kuninganna pesa, muneb munad ning hoolitseb vastsete eest, kuni neist töölised kooruvad.

 

Vapsikute meeliselukohaks on vanad metsad, milles leidub nii elavaid kui surnuid puid. Pesa ehitavad vapsikud puuokstele või kaljulõhedesse. Suve jooksul laiendavad ja suurendavad pesa pidevalt. See sisaldab sadu kärjekanne, kuhu paigutatakse munad ja vastsed.

 

ELUTSÜKKEL

Vapsikute riigis valitseb kuninganna. Kevadel hakkab ta sobivat pesakohta otsima, eelistades kõdunenud puid, ent ta ei põlga ära ka hiirepesi.

Olles koha välja valinud, mälub kuninganna puidu väikesteks tükkideks ning segab süljega. Ta kannab selle massi varem välja valitud kohta ning kleebib sellega kinni pesa kõik seinad ja praod, jättes vaid ühe lennuava. Seejärel ehitab ta mõnest kannust koosneva kärje, mille kleebib jalakeste abil lae külge ning asetab igasse kambrisse ühe muna.

Koorunud vastseid toidab kuninganna läbimälutud putukatega. Enne nukkumist vahetab vastne kolm korda kesta ning põimib enne seda kambri ise pärgamenditaolise võrgendiga kinni. Nelja nädala pärast kooruvad esimesed töölised, kes hakkavad nii endale kui oma kaaslastele toitu hankima. Sellest ajast alates kuninganna enam pesast ei lahku. Aasta lõpuks suurendavad töölised pesa nii, et sinna mahub ära 400 vastset ja muna.

Suvehooaja lõpul stimuleerib kuninganna töölisi ehitama suuremaid kärjekanne, et kasvatada neis noori kuningannasid ning isaseid vapsikuid. Kui noor kuninganna pesast välja lendab, haarab üks isastest temast kinni ja paaritub temaga, teda viljastades.

Umbkaudu novembrikuus, kui saabub pakane, töölised ja vastsed surevad. Talve elavad varjulises kohas üle vaid kuningannad. Kogu tsükkel algab otsast peale veebruarikuus.

 

TOITUMINE

Täiskasvanud vapsikud toituvad eranditult vedelast toidust, see tähendab nektarist ja taimemahladest. Nad püüavad lehtede pealt, puude või põõsaste otsast putukaid, et nendega oma vastseid toita. Jahipidamisel abistab neid suurepärane nägemine. Nad jälgivad ümbrust ning lendavad ringi putukaid, näiteks kärbseid, otsides.

Oma ohvril kisuvad nad pea, tiivad ning jäsemed küljest, kuna nendel kehaosadel toiteväärtus puudub. Tagakeha ja rinnaosa mäluvad pudruks ja toidavad sellega vastseid. Vapsikud on võimelised jahti pidama nii päeval kui öösel ning püüdma nii päevase kui öise eluviisiga putukaid.

Kui töölised toiduga pessa tagasi pöörduvad, tõmbavad vastsed endale valjude häälitsustega tähelepanu. Need, kes end täis söönud on, “ei kisa”, tänu millele saavad ka ülejäänud süüa. Vastutasuks toidu eest eritavad vastsed täiskasvanud isenditele süsivesikurikkaid magusa vedeliku tilku.

Täiskasvanud vapsikud ammutavad energiat saare- ja pärnapuude mahladest. Samuti armastavad nad vahtramahla. Osa toidust moodustab ka õienektar ning lehetäide magusad eritised. Kui toidu hankimise ajal vapsikut ehmatada, ründab ta viivitamatult ning torkab häirijat oma astlaga.

 

VAPSIKU NÕELAMINE

Arvatakse, et hobune võib hukka saada juba kahe või kolme vapsikuhammustuse järel. Õnneks saavad hobused harva nõelata – samamoodi nagu teisedki loomad ja inimesed. Vapsikud nõelavad vaid ärritusseisundis. On teada juhtumeid, kus inimene on vapsiku nõelamise tagajärjel surnud, mida on muide juhtunud ka herilase või mesilase nõelamise järel. Astel on ohtlik inimesele, kes on mürgi suhtes tundlikud, sama kehtib mesilasehammustuse kohta.

Vapsikumürk alandab vererõhku ning peatab selle ringluse enamikul imetajatel. Kunagi oli see mürk teadlaste huviobjektiks. Arvatakse, et see võib olla ideaalne vahend adrenaliinitaseme alandamisel.

 

VAPSIKU VAATLEMINE

Parim aeg vapsiku vaatlemiseks on juulist septembrikuuni. Kuninganna otsib alles maikuus pesa ehitamiseks sobiva koha, pesa kõrgus võib pärast valmimist olla kuni 60 cm. Pesa on valmis mõne nädala pärast, kui noored töölised töö lõpetavad. Pesa võib harilikult leida sega- või tammemetsast puuõõnsusest, sageli ka maja katusealusest. Vapsikud tavaliselt inimest ei ründa, kui see nende lennuteekonnal ei seisa või pesa ei hävita. Pesa leidmise korral katusealusest on kõige õigem teatada sellest kohalikele looduskaitseorganitele. Pesa võib seda kahjustamata mujale viia.

 

VAPSIKU ISELOOMULIKUD OMADUSED

Silmad: Herilastele tüüpilised.

Lõuad: Vapsik närib nende abil putukaid ning valmistab niiviisi ette massi, millega oma vastseid toidab. Samamoodi peenestab ta puutükikesed püdeljaks massiks, millest ehitab pesa.

Tiivad: Kaks paari tiibu asetsevad piki keha, eestiivad katavad tagatiibu. Mõlemad tiivapaarid on omavahel ühenduses ning liiguvad lendamise ajal üheskoos. Emane on võimeline tiibu liigutamata liigutama lennulihaseid. Seejuures tõuseb tema kehatemperatuur, mida ta kasutab pesa soojendamiseks.

 

SUURUS

Pikkus: Emasel 23-35 mm, töölised ja isased on väiksemad.

Värvus: Rindkere on pruun, pea kollane, tagakeha kollase-pruunikirju.

 

PALJUNEMINE

Innaaeg: Maist oktoobrini.

Munade arv: Kuni 400.

Koorumisaeg: 5 päeva.

Vastse areng: 4 nädalat.

 

ELUVIIS

Harjumuspärane eluviis: Ühiselulised putukad.

Toitumine: Täiskasvanud isendid: õiemahlad, nektar, puuviljad, putukavastsed.

Eluea pikkus: Töölised ja isased surevad enne talve, viljastatud emased elavad üle talve.

 

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Vapsik kuulub koos liht-maaherilasega ühisherilaste alamsugukonda.

 

ESINEMINE

Euroopas ja Siberis kuni Mongoolia lääneosani.

 

KAITSE

Vapsikul on hulgaliselt vaenlasi, samuti aheneb tema looduslik elukeskkond, seetõttu ta populatsioonid vähenevad, ent tänu paremale metsanduspoliitikale mõnel pool kasvavad. Soomes ja Rootsis on vapsikud kaitse all, paljudes riikides on nad kantud punasesse raamatusse.

 

Kas tead, et…

*Kevadel sündiva esimese põlvkonna töölised on väiksemad, kui teistel põlvkondadel.

*Kui vapsik pesaehituseks sobivat kohta ei leia, kasutab ta linnumaja. Saksamaal riputatakse metsadesse herilastele üles spetsiaalsed putkad.

*Ühes pesas võib elada kuni 2 000 vapsikut. Igaüks neist on tunni aja jooksul suuteline kinni püüdma 5 kärbest.

*Pesa sisetemperatuur on 5 kuni 15 kraadi välistemperatuurist kõrgem. Pesa soojendamisega tegelevad vapsikud ise. Igaüks neist pistab pea ühte kärjekannu ning tõstab lihaste vibreerimise abil selle temperatuuri. Kui pesas on aga liiga soe, hakkavad vapsikud sissepääsu juures tiibu lehvitama, et tekitada jaheda õhu juurdevoolu.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Looduseraamat

*Looduse entsüklopeedia

* www.arthropods.de/.../ vespidae/vespaCrabro01.htm