BALLETT

 

Nii nagu ooper, on ka ballett muusikaline lavateos. Ka siin on terviklikuks kunstiteoseks ühendatud mitu kunstiliiki: tants, muusika, kirjanduslik süþee ning kujutav kunst lavakujunduse ja kostüümide näol. Enamasti jagavad ooper ja ballett ka ühte teatrit.

Erinevalt ooperist, kus teose sisu antakse edasi lauldes, tehakse balletis seda tantsuga, mida nagu teost ennastki balletiks nimetatakse. Kõige laiemas mõttes mõistetakse balleti all igasugust lavatantsu.

Balletis avatakse tantsu ja pantomiimiabil tegelaste tundeid, mõtteid ja karaktereid ning “tantsitakse läbi” teose aluseks olev kirjanduslik süþee. Pantomiim (kr. k. pantomimos – kõikejäljendav) on tegevuse ja tunnete väljendamine sõnatult – þestide, liikumise ja miimika abil. Mõnikord võib pantomiim sisaldada ka tantsuelemente.

Nii nagu ka ooperi puhul, on ka balleti aluseks olev kirjanduslik süþee muusikaga lahutamatus seoses. Mitte mingil juhul ei ole balletimuusika lihtsalt tantsusaade, vaid see kajastab ka etenduses toimuvaid sündmusi ning tegelaste tundeid ja areneb vastavalt vajadusele kõigi dramaturgiareeglite järgi.

Balletietenduste ja tantsude loomise kunsti nimetatakse koreograafiaks. Ballettmeister ehk koreograaf loob teose sisule ja muusikale vastava liikumise ja tantsud. Paljud balletid on sündinud helilooja ja koreograafi ühistööna.

Ballett koosneb nii soolo-, ansambli- kui ka rühmatantsudest, neid võib tinglikult võrrelda ooperiaaria, ansamblilaulu ja kooriga. Traditsioonilistes ballettides ja ooperites esitatakse  ka karaktertantse, mille aluseks on sageli balletipäraselt töödeldud rahvatants.

Naistantsijaid nimetatakse baleriinideks, juhtivat naissolisti priimabaleriiniks.

Klassikaline ballett üldistab ja reeglipärastab inimkeha liikumist, siin kasutatakse sajandite jooksul väljakujunenud tantsutehnikat. Klassikalist balletti iseloomustab fikseeritud kehahoid ja jalgade väljapoole pööratus, mis on vajalik liigutuste suurema ulatuse saavutamiseks. Jalgade puusaliigesest väljapööratus võimaldab ideaaljuhul tõsta jalga ligi 180 kraadi.

Klassikalises balletis on kasutusel viis lähtepositsiooni jalgade asendite fikseerimiseks, nendest algavad ja nendega lõpevad tantsuharjutused. Jalgade lähtepositsioonid kombineeritakse kindlate kätepositsioonidega.

Kuna ballett kujunes välja Prantsusmaal, siis on balletiterminid prantsusekeelsed. Kindla ülesehitusega tantsulis-muusikalised numbrid on:

pas de deux – tants kahele,

pas de trois – tants kolmele,

pas de quatr – tants neljale.

Balletti võib tantsida ka muusika järgi, millel kirjanduslik süþee puudub. Sel puhul vahendatakse tantsu kaudu neid hingeseisundeid ja tundeid, mida muusikateos väljendab.

 

PJOTR TÐAIKOVSKI BALLETT “Luikede järv”

Esietendus 1877.a. Moskva Suures Teatris.

 

I vaatus

Park lossi lähedal. Prints Siegfried pühitseb sõpradega oma täisealiseks saamist. Pärast külaliste lahkumist jääb Siegfried üksi. Printsi tähelepanu köidab möödalendav luikede parv. Ta haarab relva ja tõttab järve poole.

 

II vaatus

Metsajärve kaldale ilmuvad uhked valged luiged. Need on nõiutud tütarlapsed, kes vaid öösel inimesteks muutuvad. Õel võlur Robert hoiab neid oma nõiduse kütkes ja üksnes truu armastaja võib luiged taas inimesteks muuta.

Prints Siegfried jõuab järve äärde. Ta märkab valget lindu ja tõmbab vibu vinna. Ootamatult muutub lind kauniks tütarlapseks. See on luikede kuninganna Odette.Tütarlapse ilu lummab printsi. Odette näeb Siegfriedis oma võimalikku päästjat. Noormees vannub talle igavest truudust.

Hommik läheneb. Tütarlapsed peavad taas luikedeks saama ja Odette jätab Siegfriediga hüvasti.

 

III vaatus

Siegfriedi ema on korraldanud poja auks balli. Kuue ülla neitsi seast peab Siegfried endale mõrsja valima. Kuid printsi mõtted on imekauni Odette´i juures. Vaid ema soovile alludes pöörab ta ballile kutsutud mõrsjakandidaatidele tähelepanu.Ootamatult saabub tundmatu külaline.

See on õel võlur Robert, kes esineb rüütlinaja on ballile toonud oma tütre Ottilie.Siegfriedi hämmastab kaunitari sarnasus

Odette´iga. Robert käsib tütrel kogu oma veetlus mängu panna, et kütkestada printsija saada temalt armutõotus. Siegfriedi peab Ottiliet Odette´iks ja teatab emale oma otsusest naituda tütarlapsega. Sel hetkel näitab end Siegfriedile valge luik. Prints mõistab, et teda on petetud ja ta tõttab ahastades järvele.

 

IV vaatus

On öö. Järve kaldal seisavad kurvad luiktütarlapsed. Siegfried palub Odette´ilt andestust ja veenab teda oma tunnete muutumatuses.

Robert püüab võlujõuga Odette’i printsist lahutada. Siegfried astub oma armastuse ja Odette´i õnne eest võitlusesse. Ennastohverdava armastuse ja truuduse ees murdub Roberti võlujõud ja ta hukkub.

“Luikede järv” on paljude maade balletilavade populaarseim ballett. See on balletikunsti klassikalise pärandi tippteos ning

Odette-Ottilie partii on baleriinide klassikalisest repertuaarist üks raskemaid.

 

BALLETI AJALOOST

Tantsul inimese kunsttilise või rituaalse eneseväljendusvormina on ilmselt sama pikk ajalugu kui tervel inimkonnal. Omanäoline klassikaline tantsukunst kujunes Egiptuses, Indias ja Hiinas välja juba aastatuhandeid tagasi. Antiikkreeka ja -rooma kutselised tantsijad – miimid – näitasid oma tantsuoskusi terves tollases tsiviliseeritud Euroopas. Keskajal levisid rahvalikud tantsuvormid rändmuusikute ja þonglööride vahendusel. Professionaalne tantsukunst hakkas Euroopas taas arenema küll mõnevõrra hiljem – keskaja lõppedes, kui toimus ilmaliku kultuuri märgatav elavnemine.

Renessansiajastul, 14-15. sajandil korraldati Itaalias antiiketenduste eeskujul õukonnaetendusi. Sõna balletto kasutati seal sisuliselt ühendatud tantsude kohta.

17. sajandi Prantsusmaad valitsenud Louis XIV oli eriti tantsulembene kuningas, tema õukonnas oli tantsuõpetusel tähelepanuväärne koht. Balletitantsude kõrval arenes tants kui omaette etendus publikule, milles sageli ka Louis XIV solistina ning õukondlased kaasa tantsisid.

1661. a. rajas Louis XIV Pariisis Kuningliku Tantsuakadeemia (Academie Royale de la Danses), mis oli esimene sellelaadne asutus Euroopas. Seal kasutusele võetud positsioonid jalgade ja käte asendite jaoks on klassikalises balletis püsinud tänaseni.

Renessansi- ja barokiajastul polnud balletietenduse aluseks tingimata kirjanduslik süþee. Lavastus võis lähtuda puhtal kujul tantsust ning muusika osaks oli sel juhul olla lihtsalt tantsu saatemuusika.

18. sajandi teisel poolel suurenes oluliselt muusika roll tantsuetenduste sisu esiletoomisel. Tants koos muusikaga hakkas rohkem väljendama inimtundeid, samas suurenes ka pantomiimi osatähtsus.

Prantsuse ballettmeistrist Jean Georges Noverr´ist (1727-1810) algas süþeelise draamaballeti tegelik ajalugu. Siitpeale tuuakse lavale ka otse kaasaegse eluga seotud probleemid.

19. sajandi romantiline ballett hakkab üha rohkem väljendama inimvaimu püüdlemist materialistlikust maailmast ideaalsesse, unistustesse, kirgedesse ja fantaasiatesse. Romantismile kui vaimsele liikumisele on iseloomulik, et tundeline seatakse mõistuslikust märksa kõrgemal.

Balletis vastab sellisele tundelisusele baleriini tõusmine varbaotstele, varvaskingade kasutuselevõtt ja vastava tantsutehnika rakendamine. Baleriinikostüümiks sai valge kahar tüllkleit. Balletis muutus nüüd sisu, muusika ja koreograafia ühtsus eriti oluliseks. Algas baleriinikultus.

Romantism oli balleti kuldajastu, tants koos muusikaga seisis kunstiliikide esireas. 19. sajandiks kujunes välja kolm peamist balletikoolkond: itaalia, prantsuse ja vene koolkond. Koostöös Peterburi Maria teatris töötanud Lev Ivanovi ( 1834-1901) ja prantslase Marius Petipaga (1819-1910; ühendas balletikunstis prantsuse ja vene eripära) lõi oma meistriteoseid Pjotr Tðaikovski (1840-1893).

20. sajandi algul korraldas Sergei Djagilev (1872-1929) vene balletti tutvustavaid hooaegu algul Pariisis, siis mujal Euroopas ja Ameerikas. Maailmakuulsuse saavutas priimabaleriin Anna Pavlova (1881-1931), kelle tantsitud “Surev luik” C.Saint Saensi muusikale on muutunud balletiajaloo legendiks.

Klassikaline ballett säilib ja areneb edasi ka tänapäeval, selle peamised keskused on Moskva, Peterbur, Pariis, London, Milano, Kopenhaagen ja New York. Balletiteatrid on loomulikult pea kõigis Euroopa pealinnades.

 

Tuntud balletitantsijaid:

Maria Taglioni (1804-1884),

 August Bournonville (1805-1879),

Anna Pavlova (1881-1931),

Rudolf Nurejev (1938-1994),

Maia Plissetskaja,

Galina Ulanova.

 

Tuntud ballettmeistrid:

Filippo Taglioni (1777-1871),

Marius Petipa (1819-1910),

 Lev Ivanova (1834-1901),

Mihhail Fokin (1880-1942),

Georg Balanchine (1904-1983),

 Maurice Bejart.

 

Ballette:

Louis Joseph Herold, “Asjatu ettevaatus”

Jean Schneitzhoeffer, “Sülfiid”

Adolphe Adam, “Giselle”

Leo Delibes, “Coppelia”

Pjotr Tðaikovski, “Luikede järv”,

“Pähklipureja”, “Uinuv kaunitar”

Aleksandr Glazunov, “Raimonda”

Igor Stravinski, “Tulilind”, “Petruðka”, “Kevadpühitsus”

Sergei Prokofjev, “Romeo ja Julia”

Bela Bartok, “Võlumandariin”

 

Kasutatud kirjandus:

Eve Karp,  Igor Garðnek, Jaak Ojakäär .MUUSIKAÕPIK VII-VIII klassile.