EESTI VABARIIK 1920.-1940. AASTAIL

 

DEMOKRAATLIK EESTI (1918-1934)

Vene võimu alt vabanenud Eestis oli inimestel kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament  - ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust juhtis riigivanem. Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustustele ka riigipea (presidendi) esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta ei loodud.

Neil aastail osalesid Eesti poliitika kujundamisel paljud erakonnad. Enamasti oli Riigikogus esindatud kuus suurt ja mõned väiksemad parteid. Erakondade paljususe tõttu ei suutnud ükski neist moodustada üheparteilist valitsust ning Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused. Mida rohkem oli valitsuses erinevaid parteisid, seda suuremad olid koalitsioonisisesed vastuolud. Vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja enamik valitsustest lagunes suhteliselt kiiresti (valitsuse keskmine eluiga jäi alla 11 kuu). Mitmed poliitikud pidasid sagedasi valitsuskriise ebanormaalseteks ja leidsid, et valitsused ei jõua nii lühikese ajaga omi eesmärke ellu viia.

1930. aastate algul tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis. See sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist, mille tulemusena läksid paljud tehased, ärid ja talud pankrotti, kasvas tööpuudus ning langes elatustase. Inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama erakondi, parlamenti ja valitsust. Kiiresti levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht. Usuti, et laialdast võimu omav riigipea päästab maa ja rahva raskustest ning paneb uuesti maksma kindla korra. Riigipea ametikoha loomiseks oli aga vaja muuta põhiseadust.

Põhiseaduse muutmist nõudis eriti jõuliselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Algselt Vabadussõja veterane koondanud liiduga ühinesid paljud rahulolematud inimesed ning sellest kujunes tolle aja suurim poliitiline liikumine Eestis. Oktoobris 1933. aastal kiideti rahvahääletusel heaks põhiseaduse parandused, mille olid koostanud vabadussõjalased. Parandatud põhiseadus nägi ette rahva poolt valitava riigipea ametikoha loomise ning andis riigipeale laialdased õigused. Riigipea ja uue Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis 1934. aastal. Valimistel kavatsesid osaleda ka vabadussõjalased ning nende senine populaarsus lubas loota valimisvõitu.

AUTORITAARNE EESTI (1934-1940)

Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid, vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda, erakondade tegevus lõpetati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei (Isamaaliit), ajakirjandus allutati järelvalvele ja mitu ajalehte suleti, kõige olulisemate asutuste, nagu ametiühingute, noorsoo-organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide, kiriku jt. üle kehtestati range kontroll, olulisi seadusi hakati välja andma riigivanema dekreetidena. Demokraati asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nimeks vaikiv ajastu.

Kuna uued riigijuhid rikkusid oma võimu teostades korduvalt põhiseadust, lasksid nad koostada uue põhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht. Presidendil oli õigus takistada parlamendis vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Päts. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.

Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada.

VÄLISPOLIITIKA

Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi aga loodeti ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe.

1920. aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti liitu, s. o. sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik osalised oleksid osutanud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liidu loomine takerdus Balti riikide omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu. Ainsaks tegelikuks sammuks sel teel jäi 1923. aastal alla kirjutatud Eesti-Läti kaitseliidu leping, ent kahe väikeriigi jõust poleks Vene ohu tõrjumisel jätkunud.

1930. aastate algul rahvusvaheline olukord teravnes. Maailmarahu hakkasid ohustama nii stalinlik Venemaa kui ka hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid ja muutusid järjest sõjakamaks. Samal ajal ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Sellistes tingimustes ei olnud Eesti püüded kindlustada oma julgeolekut tulemuslikud. Teise maailmas]ja puhkedes osutus Eesti rahvusvaheliselt isoleerituks ning oli kergeks saagiks sõjakatele totalitaarriikidele.

MAJANDUSE ARENG

Olulisim ümberkorraldus majanduse alal oli maareform. Selle käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele. Nii tekkis 35 000 uut asundustalu. Maareformi tulemusena asendus senine suurmaapidamine (mõisad) väikemaapidamisega (talud), kadusid teravad vastuolud maaomanike ja maatööliste vahel ning talurahvast kujunes kindel tugi Eesti omariiklusele.

Eesti tähtsaimaks majandusharuks jää põllumajandus, mille arendamisel aitas riik igati kaasa. Põllumajanduses tõusis juhtkohale omakorda loomakasvatus, mille saadusi (või, liha munad) müüdi edukalt Euroopa turul. Põllumajanduse edendamist raskendas moodsa tehnika, tõuloomade ja sordiseemne vähesus ning majanduslikult ebatasuvate väiketalude suur arv.

Tööstuses asendati Venemaa huvides töötanud hiigeltehased uute ettevõtete ja tervete uute tööstusharudega. Need leidsid oma toodangule uue turu – kas Eestis või Lääne-Euroopas – ning kasutasid Eestis leiduvaid tooraineid. Nii kasutas kütuse- ja keemiatööstus põlevkivi, paberitööstus metsavarusid, toiduainetööstus põllumajandussaadusi. Vene ajal loodud masinaehitus- ja tekstiilitööstus korraldasid tootmise ümber vastavalt iseseisva väikeriigi vajadustele ja võimalustele.

Eesti peamiseks väliskaubanduspartneriks kujunesid Suurbritannia ja Saksamaa. Väljaveos olid esikohal põllumajandussaadused, sisse veeti eelkõige tööstusseadmeid, toorainet (metalle, puuvilla) ning kütuseid (kivisüsi, naftasaadusi).

KULTUURIELU

Iseseisvusaastate suurimaks saavutuseks oli kultuuri arendamine. Esimest korda kadus oht kaotada rahvuslik kultuur saksastudes või venestudes. Suurt tähelepanu pöörati haridusolude parandamisele, pandi alus eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Laienesid kultuurikontaktid välismaaga. Mitu eesti teadlast pälvisid oma tööga suurt tähelepanu. Võõrkeeltesse tõlgiti eesti kirjanike teoseid. Paljudes Euroopa linnades toimusid eesti kunsti näitused. Eesti sportlased tõid olümpiamängudelt 19 medalit ning osalesid edukalt muudelgi suurvõistlustel. Rikkamaks ja kaasaegsemaks muutus ka rahvakultuur. Laiad rahvahulgad osalesid aktiivselt kultuuriloomes ja -tarbimises. Jätkus kohalike muusikapäevade ja laulupidude traditsioon. Tekkis rohkesti uusi koore ja orkestreid. Kutseliste teatrite kõrval tegutses sadu asjaarmastajate näitetruppe.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*E. Vära, T. Tannberg, A. Pajur "Lähiajalugu"

*Maailma ajalugu