Hüpikgasell

(Antidorcas marsupialis)

Tutvustus

Hüpikgasell asustab kuivi ja tühje Aafrika tasandikke. Talle iseloomuliku õhku hüppamise järgi nimetatakse teda hüpikgaselliks. Hüppamise ajal tõmbab ta küüru selga nagu kass. Hüpikgasell on äärmiselt võluv loom. Tema karvastik on kuldne või roostepruun, keha alapool on valge ning mööda külge jookseb must vööt. Hädaohu korral hakkab ta ühe koha peal hüplema, hüpped on ohusignaaliks nii liigikaaslastele kui teistele savanniasukatele.

Eluviis

Veel ülemöödunud sajandil esines hüpikgaselle Aafrika lõunaosas hiigelsuurte karjadena. Põuaajal rändasid nad sadu kilomeetreid rikkalikema ja toiduküllasemate karjamaade otsingul ning tallasid maha kõik, mis nende teele ette jäi.

Viimane niisugune ränne registreeriti 1886. aastal, kui nende gasellide suured karjad hõivasid territooriumi pindalaga 22x200 km ja hävitasid siis nii suure saagi, et see tõi kaasa meetmete rakendamise nende arvukuse piiramiseks. Tänapäeval elavad hüpikgasellid samuti veel suurte karjadena- peamiselt vihmaperioodil, kui toitu on piisavalt, ent nende algupärased rändetrassid on nüüd võimsate tarade abil suletud. Hüpikgasell siirdub sööma varahommikul, pärast seda aga hilisel pärastlõunal.

Suurte leitsakute ajal puhkab varjulises kohas. Tal on äärmiselt teravad meeled ning ta reageerib kõigile tundmatutele aistingutele. Esimene loom karjas, kes midagi ebatavalist märkab, ajab kohe oma valged seljakarvad lehvikuna turri ning hoiatab kaaslasi kohapeal hüpeldes.

Toitumine

Hüpikgasell sööb taimi harilikult maapinnalt. Kui ta puulehtedeni ulatada tahab, tõuseb tagajalgadele.

Mõnikord kaevab isegi esijalgadega juuri ja mugulaid. Tema toidu koostis varieerub olenevalt kohast ja teatud taimeliikide kättesaadavusest, ent tema põhitoiduks on rohi. Hüpikgasell joob nii soolast kui magedat vett, ent põuaajal on ta suuteline pikka aega vedelikuta läbi ajama. Peale selle lakub ta mullatükikesi, et sel moel täiendada soola ja muude mineraalide hulka.

Paljunemine

Innaaeg langeb eri aastaaegadele ja sõltub piirkonnast ja kliimast. Näiteks Angoola edelaosas sünnivad pojad harilikult detsembri ja jaanuari kuu vahel, Transilvaanias aga tulevad ilmale septembris- oktoobris. Innaaja hakul märgistab isasloom territooriumi ning kogub enda ümber umbes 10-30 sigimisvõimelist emaslooma. Haaremit ja territooriumi kaitseb ta raevukalt teiste isaste eest. Võitlus algab sellega, et haaremi omanik võtab sisse asendi, mis peab sissetungijat hirmutama. Seejärel langetavad isased pead ning järgneb lahing, mille käigus müksitakse sarvedega ja nühitakse üksteist. Osa lahingutest lõppevad tõsiste vigastustega. Tiinus võtab 5,5-6 kuud, poeg kaalub sündides umbes 4 kg. Harilikult sünnib vaid 1 poeg, kaksikud on erandiks. Kohe pärast sündimist on poeg võimeline püsti seisma ja kõndima. Vaatamata sellele veedab vasikas esimesed elunädalad varjualuses, kust lahkub alles siis, kui on karjaga ühinemiseks piisavalt tugev. Varjupaigast väljub ta vaid siis, kui ema teda imetama tuleb ning tasakesi kutsub.

Hüpikgasellide esinemine ning kaitse

Nad elavad kuivades, tühjades savannides ning vähese taimestikuga künklikel aladel Aafrika lõunaosas.

Oma leviala äärealadel on see gasell veel rohkearvuline, ent ei ela enam mitte nii suurte karadena nagu vanasti. Lõuna-Aafrikast tõrjuti ta esialgu seoses viljasaakide kaitsmisega peaaegu täielikult välja, ent tänasel päeval on ta populatsioonid kasvamas.

 

Huvitavat hüpikgasellidest

* Vihmaperioodil ühinevad hüpikgasellid suurtesse karjadesse ning segunevad karjamaadel teiste liikidega, näiteks kannade, Aafrika pühvlite või koguni jaanalindudega.

* Hüpikgasell on üleni karvaga kaetud, välja arvatud kitsas, tilluke nahavöönd ninasõõrmete vahel.

* Hüpikgaselli tuntakse tema hüpete järgi, ent jooksu pealt hüppavad ka teised antiloobid. Paljud neist jätavad hüpates enda järele lõhnajälje, mida eritavad erilised näärmed.

* Hüpikgaselli suurimad looduslikud vaenlased on suured kiskjad. Kaslaste sugukonnast- gepardid ja leopardid. Noortele gasellidele kujutavad ohtu ka šaakalid ning suuremad röövlinnud, näiteks kotkas.

 

Kasutatud kirjandus:

„Imetajad. Loomade elu“, 7. kd. Tallinn, Valgus. 1987

„Imetajad“ Jimmy Johnson

„Laste loomaentsüklopeedia“ Philip Whitfield

„Looduse entsüklopeedia“, kirjastus „Valgus“ 1999.

http://www.floranimal.ru/pages/animal/s/377.html

http://www.namibian.org/travel/wildlife/springbok.html