Kašelott
(
Physeter macrocephalus) 

Tutvustuseks

 

Kašelott e. võidisvaal on suurim hammasvaalaline, tema pikkus ulatub 20 meetrini. Peaaegu kolmandiku keha kogupikkusest moodustab hiigelsuur, ümmargune pea. Kašelott sukeldub kõigist mereimetajatest kõige sügavamale, kuni kolme tuhande meetri sügavusele. Sügavamale sukelduvad isasloomad, kes suudavad ka vee all kauem vastu pidada - peaaegu terve tunni.

Välimus

 

 

 

Emasloomade pikkus on kuni 20 m, isastel 15 m. Täiskasvanud kašelott on veidi enam kui 150 korda inimesest suurem. Hiigelsuur, eest tömp ja külgedelt kokkusurutud pea moodustab ¼ keha üldpikkusest; isasloomade pea on suurem, kui emasloomade oma. Hingats on nihkunud pea vasakule eesnurka ja keha pikitelje suunas välja venitunud. Parem ninakanal, mis ei avane välja, ühineb ees ja taga mahukate õhukottidega. Suuõõne ehitus võimaldab kašelottidel saaki endasse „imeda“.

Seljauim sarnaneb paksu madala küüruga- selle taga leidub veel mitu väiksemat küüru. Alalõuas on 18-30 paari emailita hambaid. Suurimad hambad kaaluvad ligi 1,6 kg. Isased kašelotid kaaluvad 36 tonni, emased 20 tonni. Keha värvus varieerub hallikaspruunist kuni mustjaspruunini, alapool on veidi heledam. Naba piirkond ja mokad on harilikult valged.

 

Eluviis

 

Kašelott on imetaja, kes elab karjadena ning sigib maailma kõigis soojades meredes. Üksikute karjade koosseis on erinev- see sõltub loomade vanusest ning soost. Isas- ja emasloomad moodustavad reeglina eraldi karju, mis paiknevad teistest karjadest eemal. Isased on levinud laiemalt kui emased, nad rändavad emasloomadest kaugemale, jõudes suvel põhjas Davise väina, Barentsi ja Beringi merre, lõunas Antarktikasse. Emased elavad haaremitena, sigivad troopikavetes ja ületavad harva subtroopilise vööndi piire. Haaremis on harilikult 10-15 emaslooma ja „imikud“. Eksisteerib ka noote isasloomade karju ning suuri haaremeid, kuhu kuuluvad emased, nende pojad ning üks suguküps isane- karja eestvedaja. Ühte karja kuuluvad loomad ujuvad, sukelduvad, söövad ja magavad koos. Kašelottidel on isegi oma „keel“ – kõrge sagedusega signaalid, tänu millele saavad loomad omavahel sidet pidada. Kašelotid tekitavad erinevaid helisid: lühikesi plõksatusi, oigavaid kriuksatusi ning kiire rütmiga praksatusi. Suviti liiguvad kaelotid toiduküllastesse vetesse Arktika ja Antarktika ümbruses.

 

Paljunemine

 

Koos sügise saabumisega asuvad kašelottide karjad polaarpiirkondadest teele ekvaatori lähistele, kus nad sigivad. Suurimad ja tugevamad isased püüavad endale koguda kuni 30 emasest ja nende poegadest koosnevat haaremit. Sealjuures läheb isaste hulgas sageli ägedateks võitlusteks. Lahingute jälgi aga kannavad nad oma kehal elu lõpuni.

Isasloom, kes haaremi isandaks saab, paaritub kõigi emasloomadega, väljaarvatud tiined või liiga väikeste poegadega emased. Peale paaritumist jääb isasloom veel mõneks ajaks emaste karja.

Tiinus kestab 16-17 kuud. Emased sünnitavad üks kord kolme aasta jooksul, peamiselt kevadel või suvel. Sünnitamisel aitavad emast kašelotti tema „sõbrannad“. Ema toidab oma poega hästi rasvarohke piimaga. Poegade eest kannab hoolt kogu kari. Kui emasloomal on vaja korraks kuskile ära minna, siis sellel ajal hoolitsevad teised karjaliikmed poja eest. Vastsündinud on tavaliselt 4,5 m pikad ja kaaluvad 1 tonn. Kahe aasta vanusena on kašelott juba 7 meetri pikkune.

 

Isased saavad suguküpseks 5-aastaselt, sel aja leidub neil hammastes 9-10 hambakihti. Sel ajal ulatub isase kašeloti tüvepikkus 9,5-10 meetrini.

Toitumine 

Kašelott toitub põhiliselt merepõhjas elutsevatest loomadest. Toidus on esikohal peajalgsed limused, neist peaaegu 20 liiki kalmaare ja mõned kaheksajalgsete liigid. Vahel sööb ta ka muid loomi: astelraisid, homaare ning koguni haisid.

Teadlased ei tea tänapäevani täpselt, kuidas kašelott jahti peab, oletatakse, et jahipidamise ajal orienteerub ta häälekate helisignaalide abil.

Kašelotid püüavad ka suuri kaheksajalgu, kelle kombitsate pikkus ulatub üle 10 meetri. Kaheksajalad jälle kaitsevad end kašelottide eest, millest annavad tunnistust nende haarmete jäljed kinnipüütud kašelottide kehadel.

 

Kašelott ja inimene

Aastatel 1750-1850 tapeti kašelotte halastamatult. Neid kütitakse ka tänapäevalgi, kuid harvemini. 1963. aastal püüti kogu maailmas kokku 35 000 kašelotti. Pärast vaalapüügilaevade varustamist tehnikaga pole kašelottide ega ka teiste vaalaliste püük sugugi raske. Vaalapüüdjad kasutavad ära vaalaliste tugeva karjainstinkti, mis käsib neil hädaohus seltsilist kaitsta. Vaalapüüdjad valivad välja ühe vaala, tulistavad selle pihta ning ootavad, kuni teised loomad oma liigikaaslasele appi tõttavad. Sel moel saavad vaalapüüdjad kogu karja kinni püüda.

Kašelotte ei püüta mitte ainult liha , vaid ka rasva ning spetsiaalse võdise, nn. spermatseedi pärast. Otsitakse ka ambrat- kašelotisooltes tekkivat lõhnaainet. Seda kasutatakse kosmeetikatööstuses. Suured isasloomad annavad 7-10 tonni rasva ja kuni 6 tonni spermatseeti.

 

Huvitavat kašelottide kohta

* Kašelotid sünnivad ilma hammasteta. Hambad kasvavad neile alles pärast suguküpsuse saavutamist ning on ette nähtud mitte toidu närimiseks, vaid vastastikuste lahingute löömiseks.

* Kašelott on suuteline minuti jooksul sukelduma 170 m sügavusele. Pinnale tõustes on tema kiirus 140 meetrit minutis. Pärast pikaajalist vee all viibimist on tema väljahingamist kuulda mitme kilomeetri kaugusele. Veeauru „purskkaev“ sunnatakse ettepoole.

* Kašelott ujub harilikult kiirusega umbes 6 km tunnis. Ta on siiski suuteline saavutama kiiruseks kuni 40 kilomeetrit tunnis.

* Kašelotil on tohutu pea, mille eesmist osa täidab vahajas aine- spermatseet. Spermatseet aitab vaalal muuta oma ujutavust, võimet vees hõljuda. See laseb tal sukelduda sügavamale kui 1 km.

 

Kasutatud kirjandus:

„Imetajad“. Loomade elu, 7. köide, Tallinn, Valgus. 1987
„Vaalad“ Vassili Papastavrou
„Laste loomaentsüklopeedia“ Philip Whitfield
ENE, 4 köide, lk 384