Koger

Luukaladest

Kalad on selgroogsete loomade kõige levinum rühm (ekvaatorist poolusteni, magevetest ja mägiojadest ookeani süvikuteni). Neid võib jagada kolme põhirühma: 
1)luukalad (95% kaladest) 
2)kõhrkalad (haid ja raid) 
3)sõõrsuud ehk lõuatud kalad (pihklased ja silmud) .

Luukalad on painduva kehaga, vee-eluks kohastunud loomad. Kalade väliskuju oleneb nende elupaigast. Luukalu võib aga omakorda nende toitumisviisi järgi jaotada röövkaladeks ja lepiskaladeks. Enamik kalu on voolujoonelised. Kalad, kes elavad veekogu pealmistes kihtides on enamasti voolujoonelise kehaga. Seevastu isendid, kes elavad rohkem põhjas, on laiad ja lamedad. Nad laskuvad tihti põhja ja kuna nende keha on tihti põhjaga ühte tooni, siis ei paista nad vaenlasele silma. Iga kala värvus sõltub tema elupaigast. Veepinna lähedal elavad kalad on enamasti sinakasrohelise tooniga kuid põhjapool elavad kalad on tumedamad. Kõik selleks, et nad ümbritseva keskkonnaga võimalikult sarnased oleksid.

Väliselt jaotub kala keha peaks, kereks ja sabaks. Keha kaitsevad soomused, mis kasvavad koos kalaga (kalad kasvavad kogu elu). Soomused on kaetud limakihiga, mis omakorda kaitseb kala ja vähendab naha hõõrdumist vees. Kui soomust pealt vaadata, paistavad iga-aastased juurdekasvud aastaringidena. Soomuste järgi saab määrata kala vanust. Ujumist hõlbustavad voolujooneline kehakuju, uimed, sile ja libe keha ning ujupõis. Keha asendi reguleerimiseks ja ujumiseks on uimed (kõige olulisem on sabauim). Uimed on paarilised (rinna- ja kõhuuimed) ning paaritud (selja-, päraku- ja sabauim). 
Ainult veeloomadele omase elundina on kaladel küljejooneelund, mille abil kala reageerib vee voolusuunale ja tugevusele, takistustele vees ja suudab püüda liikuvat saaki. Küljejooneelund asub kala mõlemal küljel, keskjoonest kõrgemal. Hingamiseks kasutatakse lõpuseid. Kala närvisüsteemi moodustavad peaaju ja seljaaju. Peaaju kaitseb kolju, seljaaju asub selgrookanalis. Seljaaju iga lüli vahelt lähevad paremale ja vasakule närvid, mis juhivad kehalihaste ja uimede tööd. 
Närvisüsteemiga on seotud kalade, nagu kõikide selgroogsete, elu ja käitumist reguleerivad meeleelundid. Silmadega näevad kalad vaid vahetus läheduses toimuvat. Kõhrkalad näevad must-valgelt, luukalad näevad ka värve. 
Ehkki kaladel väliskõrvu pole, kuulevad nad väga hästi. Kuulmiselundid asuvad paremal ja vasakul pool kolju tagaosa luudes. Katsed on näidanud, et kalad kuulevad kaldal kõndiva inimese samme.
Toidu otsimisel on põhiline osa haistmiselunditel. Pimedaks tehtud luts leiab mõne minutiga kätte 30 cm kaugusel asuva toidupala, kui tal aga ninaavad sulgeda, ei leia ta seda isegi 1 cm kauguselt. 
Kaladel on hästi arenenud maitsmismeel. Maitsmispungad, mille abil saab kindlaks teha toidu kõlblikkuse, asuvad mitte ainult suus, vaid ka mokkadel, uimedel ja nahas. Paljudel põhjakaladel on maitsmispungad ka suu ümbruses asuvatel  kompimisjätketel - poisetel. Poisetega kalad kombivad ja maitsevad põhjamudast leitud toitu.   Kalade seedeteede ühest osast on moodustunud ujumissügavuse reguleerimist soodustav omapärane elund, ujupõis. Osal kaladest on see kelmega siseelunditest eristunud kotjas õõs, teistel on see aga kahest põiekesest koosnev elund. Kalad suudavad ujupõie abil muuta oma keha erikaalu, mis võimaldab neil sügavamale sukelduda või pinnale kerkida. Luukalad on kõigusoojased. Kalade eriline meeleelund on küljejoon, mis kujutab endast  vedelikuga täidetud toru, mis jookseb mööda keha mõlemat külge. Väliselt on näha rida avausi. See võimaldab taluda vees levivaid võnkeid väiksemate värinateni. On võimalik, et selle elundi abil tajuvad kalad ka rõhumuutusi, mis ennustavad veealuseid maavärinaid. 
Kõikidest loomadest vaid mõnedel kaladel tuntakse erilisi elundeid, mis tekitavad elektriimpulsse. Elektrilöögi enesekaitseks või saagi uimastamiseks võivad tekitada näiteks elektrirai, elektrisäga, elektriangerjas. Suurte elektrikalade elektrilöök on ohtlik ka inimesele.  
Kaladevaheline suhtlemine toimub põhiliselt nägemis- ja kuulmisaistingute abil. Signaale antakse edasi pooside ja liigutustega, vastava värvusega, keemiliste ainete eritamisega, elektrivälja loomisega, helidega. Kujutlus veealusest vaikuse maailmast ei ole õige. Me ei kuule kalu, sest enamik kalade tekitatud helisid levivad inimestele halvasti kuuldavatel lainepikkustel ja ainult tühine osa neist tungib läbi veepinna õhku. Kalad tekitavad helisid mitmesugusel viisil, mõnedel näiteks on selleks luude hõõrdumine üksteise vastu, teistel tekitavad helisid ujupõie järsud kokkutõmbed.  Maailmas elab 25 000 luukalaliiki, kellest suurem osa asustab troopilisi meresid ja vihmametsade jõgesid-järvesid. Eesti kalade süstemaatiline nimestik sisaldab 73 luukalaliiki.

Kogred (Carassius)

Koger on luukala, kes kuulub karpkalaliste seltsi ja  karplased sugukonda. Kogred on esindatud kahe liigiga, kellel nagu sasaanilgi on pikk seljauim ja ogakiired selja- ning pärakuuimes. Kogred erinevad poisete puudumise ja üherealiste neeluhammaste poolest.  Kogred on lepiskalad.

Harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius)

Kokresid kutsutakse erinevalt näiteks: vene keeles karass, inglise keeles crucian carp, soome keeles ruutana, vanarahvas on kutsunud kokresid mudakoger, karus, raudkoger.

Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10...25 cm pikim Eestist püütud isend on olnud 37 cm ja kehamass 50...400 g raskeim Eestist püütud koger on olnud 2 kg. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Harilik koger erineb hõbekogrest väiksema arvu lõpusepiiride poolest esimesel lõpusekaarel (kuldkogrel 23-33, hõbekogrel 39-50) Hariliku kogre selg on tavaliselt tumepruun, roheka helgiga, küljed tumekuldsed mõnikord vaskpunase helgiga; paarisuimed on kergelt punakad. Kogre pronksikarva küljed on kuldse helgiga, kõhu alt on kala kollakashall. Keha on normaalse toitumise korral kõrge küüruga, halbades toitumisoludes jääb kogre keha aga madalaks nagu särjel. Seljauim on pikk, soomused karplastele iseloomulikult suured.

Harilik koger(Carassius carassius)

Vähenõudliku ja väga vastupidava kalana elutseb seisva veega ja aeglase vooluga mudase põhjaga madalates veekogudes- vanades jõesoppides, karjäärides, aga samuti riimveelises meres.  Ta elab taimestikurikastes soostunud veekogudes, luhajärvedes, jõgedes esineb harva, hoidub seal aeglasema vooluga paikadesse. Koger paistab silma sellega, et ta elutseb just mudase põhjaga veekogudes. Talveks poeb koger mutta ning elab talve üle isegi veekogu ummuksisse jäämise korral ning jääb sageli vaid ainsa liigina ellu. Sellist vastupidavust ilmutab koger ka suvel, kui järved või rabad, kus ta elab, täiesti ära kuivavad. Koger võib kaevuda mutta kuni 70 cm sügavusele.   Koger on paikse eluviisiga, võib elada nii parves kui üksikult. Euroopas on koger levinud Ida-Inglismaast kuni Leena jõgikonnani, elab ka Lõuna-Rootsis ja Soomes kuni Lõuna-Lapimaani ning Kaukaasias. Kokre on paljudesse riikidesse sisse viidud, sealhulgas ka Hispaaniasse ja Austraaliasse. Eestis on levinud rohkem Loode- ja Kagu-Eestis. Koger puudub Pärnu ja Kasari jõe vesikondades.

Hariliku kogre(Carassius carassius)          ------------->

levikuala Soomes

Koger ilmutab suurt muutlikust seoses keskkonnatingimustega. Tugevasti soostunud halbade toitumistingimustega veekogudes moodustab ta madala keha ja suure peaga aeglasti kasvava ja varakult suguküpseks saava kääbusvormi. Heade toitumistingimustega veekogudes aga on koger kõrge kehaga ja kasvab kiiresti. Suguküpsuse saavutab koger neljandal eluaastal ning pikaealise kalana võib ta eluiga ulatuda 20...30 aastani.. Isased saavad suguküpseks mõnevõrra varem, kui emased. Koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Kudemine algab temperatuuril mitte alla 14^o C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal, isased aga karglevad ja hüplevad ülevalpool.  Mari on kleepuv ning kinnistub veealusele taimestikule. Kudemine on portsjonile, viljakus suur, kuni 300 000 marjatera, kudemine kestab 2-3 päeva, kuid kuna mari areneb portsjonite kaupa, käib üks kala kudemas mitu korda. Marja areng kestab 4...6 päeva. Vastne koorub 6 mm pikkusena Kui kogrele ei jätku piisavalt hapnikku, siis toodab kala glükogeenist seda ise, kusjuures kõrvalsaadusena tekib alkohol.

Kogremaimud toituvad planktonist. Vanemad isendid söövad nii taimset kui loomset toitu, ka detriiti. Toitub põhjaloomakestest ning suuresti just surusääsklaste vastsetest. Ei põlga süüa ka kõdurikast põhjamuda.

Kogred on hinnatud püügikala maitsva liha tõttu. Ka kokrede mudamaitse, mis on mudas veedetud aastate tagajärg, on hõlpsalt kõrvaldatav, hoides kalu enne söömist mõnda aega puhtas vees. Koger kasvab aeglaselt, ja seetõttu teda kalakasvatuslikult eriti ei hinnata. Looduses on ta väikeste umbjärvede kalamajandamisel asendamatu. Looduskaitse alla ei kuulu.

Hõbekoger( Carassius auratus gibelio)

Kogrele lähedane ja temaga sarnane liik on hõbekoger(Carassius auratus gibelio). 1949. aastal lasti esmakordselt Eestis Maardu järve 120 kala, kust saigi alguse siinne hõbekogre populatsioon.

Hõbekoger erineb harilikust kogrest suurema arvu lõpusepiiride poolest. Küljed ja kõht on hõbekogrel hõbedased, kõhukalme must. Hõbekoger on kõrge turjaga, pika selja- ja lühikese pärakuuimega.. Vähenõudlikuna elutseb ta seisva veega või aeglase vooluga veekogudes, nagu tiigid, mitmesugused karjäärid, paisjärved. Viimasel aastakümnel on hõbekogrega asustatud ka palju järvi. Võrreldes kuldkogrega on hõbekoger pisut sihvakam. Rikkalikuma toidu korral kasvab kuni 40 cm pikkuseks ja l kg raskuseks. Veekogu ummuksile jäämisel ei hukku. Hõbekoger esineb Doonau, Dnepri, Pruti ja Volga jõgikonnas, Sõrdarja ja Amudarja alamjooksul, Siberi jõgede luhaveekogudest kuni Kolõmani (kaasa arvatud), Amuuri jõgikonnas, Primorje jõgede, Sahhalini järvedes, Hiina ja Korea veekogudes. Mõlema kogreliigi eriti hõbekogre loodusliku leviala piiritlemine on väga raske, kuna juba iidsest ajast asustasid kokresid laialt inimesed. Hõbekoger on viidud sisse Põhja- Ameerika, Lääne Euroopa, Tai ja India tiikidesse. Oma leviala piires moodustab hõbekoger kaks alamliiki: hiina hõbekoger(Carassius auratus auratus) ja harilik hõbekoger (Carassius auratus gibelio).