SÄÄSED

 

KLASS: Putukad

SELTS: Kahetiivalised

SUGUKOND: Pistesääsklased

PEREKONNAD: Cluex & Aedes

Sääski tuntakse kogu maailmas vereimejatena. Verest toituvad aga vaid emased, isased imevad hoopis taimemahlu ning on täiesti kahjutud.

 

Sääsed on ühed ebameeldivatest olenditest maailmas. Kuigi inimene püüab kogu aeg neid tappa, pole neid kerge tõrjuda ning endistviisi joovad nad inimeste ja loomade verd. Globaalne soojenemine võib põhjustada haigusi levitavate liikide vohamise.

 

ELUVIIS

Sääsk on tilluke kahetiivaline putukas, kärbse ja parmu sugulane.

Enamikul lendputukatest on kaks paari tiibu, ent nagu kõigil kahetiivalistel, on sääse tagatiivad redutseerunud lühikesteks sumistiteks. Need liiguvad koos esitiibadega, on võimelised registreerima suunamuutusi ja on ette nähtud tasakaalu hoidmiseks.

Kahetiivalised pole võimelised sööma tahket toitu, seetõttu toituvad nad imikärsakujuliste suisete abil. Sääskede suised, millega emane verd imeb, meenutavad süstalt. Enamik verdimevaid sääski otsib toitu – verd – vaid kindlatelt selgroogsetelt liikidelt. Euroopas kõige levinum sääseliik on laulusääsk (Culex pipiens), kes eelistab lindude verd ning inimest üldiselt ei hammusta.

Inimverest toituv sääsk on Culiseta annulata. See on üks suurimaid selle liigi esindajaid. Teda on kerge ära tunda valgevöödiliste jalgade järgi.

Sääskedel on suur osa raskete haiguste nagu malaaria, viiruselise kollapalaviku, Jaapani entsefaliidi jt. Levitamisel. Seetõttu ei saa sääsed loota, et inimene nende hävitamisest loobub.

 

TOITUMINE

Isane sääsk, kelle tunneb ära sulgjate tundlate järgi, toitub taimemahladest. Verd imeb ainult munemiseks valmistuv emane sääsk. Ohvri otsib ta välja enne munemist, ehkki mõned liigid on võimelised munema ka ilma verd kasutamata. Sel juhul on munade arv väiksem.

Emane leiab toiduallika üles erilisel meetodil. Kõrgenenud süsihappegaasi hulk õhus näitab talle teed püsisoojase selgroogse juurde. Sääsk lendab allatuult ning juhindub hingeõhuga tekkivast kõrgemast temperatuurist ja õhuniiskusest. Seejärel maandub ta tasahilju. Soovitud eesmärgiks on alati katmata nahk, ent näljaseid sääski ei sega ka riietus. Olles noka naha sisse torganud, süstib ta kõigepealt haava sisse sülge koos vere hüübimist vältiva ainega.

 

ARENG

Nagu kõigil kahetiivalistel putukatel, koosneb ka sääskede arengutsükkel 3 staadiumist: munast koorub vastne, kes muutub nukuks, millest omakorda koorub täiskasvanud ja suguküps putukas.

Emane muneb seisva või aeglase vooluga vee pinnale omavahel ühendatud munad. Hulpivatest munadest kooruvad umbes kahe nädala möödudes jalgadeta, vee-eluks kohastunud vastsed. Nad toituvad mikroorganismidest, mis satuvad suiste harjasfiltrile ülahuulel asuvate harjaskammide abil. Vastne hingab õhku. Selleks on tal keha tagatipus toruke. Hingamistoru lõpus asuvad avad on varustatud mittemärguvate karvakestega, mis võimaldavad vastsel vee peal püsida. Ta ripub vee all, pea alaspidi. Hirmutatuna sukeldub sügavusse.

Vastne kestub umbes kuu aja jooksul kolm korda ning kasvab üle kaheksa korra pikemaks.

Seejärel muutub ta nukuks – see on staadium, mil kujunevad välja täiskasvanud isendi omadused. Nukk sarnaneb oma suure pea ja tagakeha tõttu vastsega, ta on liikuv, ent ei söö.

Mõne päeva pärast lõheneb nuku kookon ning sääsk vabaneb, misjärel istub vee pinnale. Umbes tunni aja pärast on ta lennuvõimeline ning siirdub partnerit otsima.

Õhtuti võib märgata sääskede parvlemist: kümned isased tunglevad õhus, moodustades omapärase “laulva” pilve. Emased lendavad aeg-ajalt parve sisse ja lahkuvad sealt kohe, meelitades enda järel ühte isastest.

 

SÄÄSK JA INIMENE

Mõningad sääseliigid levitavad raskeid, isegi surmavaid haigusi, näiteks kollapalavikku ja malaariat. Malaariat levitavad troopikas esinevad hallasääsed (Anopheles).

Neis piirkondades püüavad inimesed sääskedega toime tulla, kuivendades nende koorumispaiku ja kasutades putukamürke, ent harilikult pole sellest kõigest abi. Hallasääsed on Kesk- ja Põhja-Euroopas palju vähem ohtlikud. Niisugused põhjapoolsed liigid nagu näiteks Theobaldia annulata ei levita ühtki haigust.

Seoses atmosfääri soojenemisega võib juhtuda, et malaariat levitavad liigid levivad ka Euroopasse, kus neid esineb hetkel vaid soojadel ja niisketel aladel.

 

LAULUSÄÄSE ELUTSÜKKEL

1. Munad: Munetakse seisvasse või aeglase vooluga vette, kus nad üheskoos veepinnal hulbivad.

2. Vastne: Hingab õhku tagakeha lõpus paikneva ning veepinnale ulatuva torukese abil. Toitub veest püütud mikroorganismidest.

3. Nukk: Ei söö, ent liigub. Sääsk koorub nukust umbes nelja päeva pärast.

4. Täiskasvanud sääsk: Emase tundlad pole jämenenud ja sulgjad nagu isasel. Ka tema tiivad ei liigu nii kiiresti kui isasel. Isane tunnebki emase ära tänu tiibade madala sagedusega liikumisele tekkivale helile. Verd imevad vaid emased.

 

SUURUS

Pikkus: 8 mm.

Värvus: Jalgadel ja tagakehal sageli valged ristivöödid.

 

ELUTSÜKKEL

Munade arv: 30-300.

Eluea pikkus: Isastel vaid mõni päev, Euroopa liikide emased elavad ületalve, ning munevad kevadel. Troopilised liigid paljunevad vihmaperioodil või kui on juurdepääs veele, siis aastaringselt.

 

ELUVIIS

Harjumuspärane eluviis: Elavad parvedena.

Toitumine: Emased imevad lindude ja imetajate verd, isased taimemahlu.

 

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Üle 1600 liigi. Aafrika sääsk Anopheles gambiae levitab malaariat.

 

ESINEMINE

Sääski esineb kogu maailmas. Kuna nad armastavad sooja ja niiskust, elutseb kõige rohkem liike troopikas. Kõrbepiirkondades on see putukarühm väikesearvuline.

 

KAITSE

Inimesed on alati püüdnud sääski tõrjuda, ent siiani edutult. Keemilised sääsetõrjevahendid tekitavad kahju tervetele ökosüsteemidele.

 

Kas tead, et…

*Ligikaudu pooled maakera elanikest on endiselt ohus sääskede poolt levitavate nakkuste tõttu.

*Emase sääse tiivad liiguvad kiirusega 500 korda sekundis. Isased vehivad tiibadega veelgi kiiremini ning tekitavad kõrgemaid helisid. Nukust koorudes on isane veel raske ning tema tiivad liiguvad sama sagedusega, mis emase omadki. See ajab sageli teised isased segadusse.

*Sääsed munevad basseinidesse, lindude joogikohtadesse, isegi veega täitunud jala- või käpajälgedesse. Veekogude ärakuivamisel saab hulgaliselt mune hukka, ent mõned kõrbeliigid on suutelised üle elama mitu aastat vältava kuivusperioodi.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Loomade elu 3.köide

*H. Remm “Putukate välimääraja”

*www.exn.ca/bugs/ home.cfm?ID=1999092851