SARAPUU

Kõrgus: keskmiselt kuni 8 cm

Õied: õisikud pruunikate urbadena

Kasvukoht: viljakad, enamasti lubjarikkad mullad metsades, võsastikes

Tavaline kõikjal Eestis

TÄHTSAMAD LIIGID

Harilik sarapuu (Corylus avellana) on heitlehine 2-5 meetri kõrgune põõsas, mis elab 60-80 aastaseks ja millel – peale ilutaimena tuntud kõrgetüvelise sarapuu (C. colurna) – ei ole Saksamaal lähemaid sugulasi.

 

PÄRIMUSED

Sarapuu on kevade võrdkuju ja ka viljakuse sümbol. Nõiavitsana osutab ta peidetud varandustele; ta on mõjus tõrjevahend nõidade ja nende mitmesuguste tempude vastu. Germaanlastel oli ta jumal Wodanile pühendatud; paljudes esiajaloolistes haudades on sarapuuoksi leitud hauapanustena. Alemannide (läänegermaani hõim) matmispaikades olid sarapuukepid asetatud iga lahkunu alla ja sageli ka veel nn. surnupuude alla (õõnestatud puutüved, kuhu surnu pandi). Keldi druiidid (preestrid) lõikasid sarapuu- ja jugapuuokstesse võlusõnu. Üldiselt kuulus sarapuu paganlikul ajal meis esivanemate poolt ülimalt lugupeetud võlutaimede hulka. Sarapuuokstega, nii uskus rahvas, võib kõik kurja ja vaenuliku eemale tõrjuda. Eelkõige kaitsesid nad välgulöögi ja mürkmadude eest. Frankimaal pandi läheneva pikse ajal maja- ja toauste lukuaukudesse värsked sarapuuoksakesed. Püsiva kaitse tagas see, kui maja talapalkidesse lüüa kolm sarapuutikukest. Ka ristiks kokku seotud sarapuu- ja leedrioks kaitsevad piksejumal Wodani “raevunud armee” eest.

Mõnel pool Tiroolis on kombeks heinamaarjapäeval ehk pühima neitsi Maarja külaskäigu päeval (31. mail) sarapuuoksi lõigata ja panna need piksekaitseks akende ette või voodisse. Piksevastase jõu tõttu ei tohtinud sarapuuoksad puududa ka nn. palmipuhmast – kimbust, mida palmipuudepühal õnnistatakse. Kui Jumalaema kord koos Jeesuslapsega üle mägede matkas, et Elisabethi külastada, leidis ta sarapuu all kaitset äikese eest – nii see taim oma piksevastase jõu saigi. Böömimaal kõlab legend pisut teisiti: pikne väldib sarapuud, kuna Maarja olevat sellele kord Jeesuslapse mähkmed kuivama riputanud.

Sarapuuga kaitstakse end ka mürkmadude eest. Kui sarapuukepiga mao ümber ring tõmmata, ei saa ta sellest enam välja. Kolmeaastase äsjapuhkenud sarapuuoksaga saab mao üheainsa hoobiga maha lüüa. Rahvausu kohaselt ei saa ükski mürgine loom sarapuule läheneda; Schwarzwaldis anti lastele pikema teekonna puhul kaasa sarapuuvitsad, et maod neid ei kimbutaks. Erilise jõuga oli see sarapuu, millel kasvas puuvõõrik (poolparasiitne lehtpõõsas, mis kinnitub juurtega puude okstele ning omastab neist vett ja mineraalaineid). Võõrikust tehtud salv mõjub nõidade ja äranõidumise vastu. Ka osutab võõrik sellele, et põõsa all on alraun (mitmeaastaste rohttaimede perekond maavitsaliste sugukonnast; alrauni harunev juur meenutab kujult inimest, sellele on omistatud maagilist jõudu). Kes sarapuupõõsa all magab, võib unes ilmutusi näha. Kui puul kasvavat tuletaela taskus kanda, kergendab see kadunud asjade leidmist. Virvatulesid saab eemale peletada ainult sarapuuvitstega. Sarapuu vilju – pähkleid – kasutavad nõiad oma loometöös. Pähkliga saab end kõvaks (haavamatuks) muuta. Nõiad armastavad sarapuid seetõttu, et kristlus endised pühad puud ära needis. Saatan kohtub nõidadega meelsasti sarapuude all; nõiad peidavad end sageli koore alla, seepärast tuleb palmipuudepüha kimbus oksad alati ära koorida. Švaabimaal pidavat nõiad suutma inimesi ja loomi sarapuuvitstega nii peksta, et nad selle tagajärjel surevad.

Sarapuu on tähtis just loomadele.  Württembergis löödi kurjast vaimust vaevatud lehmi, kes lüpsi ajal paigal ei püsinud, suurel reedel lõigatud sarapuuvitstega. Nahe jõe ülemjooksu aladel õpetati noorloomi kuulekaks sel moel, et talutati üle lauda läve ette pandud üheaastaste sarapuuokste. Mecklenburgis pannakse loomadele nõiduste kaitseks toidu sisse enne päikesetõusu korjatud sarapuu-urbi. Sarapuuvitstega ei tohi lapsi nuhelda, muidu kaob nende sirge rüht.

Muinasjuttudes ja saagades, rahvalauludes ja –kommetes räägitakse-lauldakse sarapuust palju. Ta on neis kevade ja viljakuse sümbol ja sageli ka rahvaerootika objekt. Rikkalik pähklisaak ennustab paljusid vallaslapsi, sest kui noorrahvas “pähklisse läks”, ei jäänud ka tagajärjed olemata. Pähklid tähendavad viljakust ja pähklipurustamine on eostamise sümbol. Pähkliõli soovitatakse impotentsuse raviks ja jaanipäeval kogutud narmalised rohelised viljakatted usuti viljakas muutuvat. Austrias võtavad noored inimesed peale jõulumissat sarapuust aiapostist kinni ja ütlevad: “Aidake, sind raputan, oma kallist näha saan!”. Seejärel ilmutab tulevase kuju end neile unes.

 

RAHVAUSK JA LEGENDID

Eriti tuntud on sarapuu kui nõiavits (ka õnnevits, võluvits, heeroldikepp). Selle abiga saab leida maasse peidetud varandusi, aga ka kivisöekihte, maagi- ja veesooni. Nõiavitsa tundsid juba etruskid. Roomas kutsub Cicero seda võlukepiks ja Plinius nimetab inimesi, kes selle abil salajasi allikaid otsivad, aquileges – veeotsijad. Germaani käsitluse järgi on see jumal Donarile pühendatud ja “Edda” lauludes nimetatakse teda sagedamini võluvitsaks. “Nibelungide laul” jutustab kuldsest nõiavitsast, mis on peidus nibelungide aaretehunniku põhjas. Benediktiinimunk Basilius Valentinius töötas välja võluvitsatehnika ja näitas ära vitsa hoidmise seitse võimalikku asendit.

Kõige meelsamini tegi rahvas võluvitsa sarapuust, aga kasutati ka türnpuud, paju, leppa, pärna või kaske. Enamasti kujutas see endas oksaharki, mille otsi hoiti kätega nii, et see V-kujuliselt horisontaalselt kehast eemale ulatus. Nii sai ta maa ebahariliku mõju korral allapoole võnkuda. Selle asemel võis kasutada umbes kolme sõrme pikkust sarapuukepikest, mida “vitsamees” väljasirutatud nimetissõrmel või pöidlal põikiasendis balansseeris, kuni see ühele või teisele poole võnkus. Ka võis kasutada sirget keppi, mille ühest otsast hoiti kinni nii, et teine ots näitaks horisontaalselt kehast eemale ja saaks alla osutada. “Vitsamees” läheb, vits käes, langetatud päi ja ettepoole kummargil, sinna, kus oletatakse midagi leiduvat.

Et mõjusat võluvitsa saada, tuli sarapuuoksa murdmisel järgida väga kindlat rituaali. Olulised olid päev, aeg ja muud tingimused. Kõigepealt – oks tuli lõigata jõulu-, uusaasta-, jaani- või toomaööl kesköisel tunnil. Vitsahankija pidi põõsale lähenema alasti ja ei tohtinud minnes ega tulles sõnagi rääkida. Enne vitsa lõikamist pidi ta selle suunas ida poole pööratud näoga kolm korda kummarduma ja teatud loitsusõnu lausuma. Siis tuli vits ära lõigata üheainsa hoobiga, et puul ei jääks aega salajasi võlujõude okstest tagasi kutsuda. Oksa ei tohtinud võtta noaga või muu taolise metallesemega, enamasti kasutati selleks teravat tulekivi. Sobivaimaks peeti võrset, kuna see oli vähem ilmastikumõjudele allunud kui vanemad oksad. Tähtsad olid lausumissõnad, mille saatel oksa murti.

 

PÕLISPUUD

Blankenburgis (Tüüringis) kasvab katoliku kiriku lähedal puukujuline sarapuu, mille tüve ümbermõõt on 1,25 meetrit ja mille vanuseks loetakse 100 aastat.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Dr. Wilfried Weustenfeld “Puud ja põõsad”

*Eesti elusloodus

*sunsite.ee/taimed/ general/pahkel.htm