Silm ja nägemine

 

Meeleelundid on selleks, et tajuda ümbrust, võtta vastu otsuseid ja säilitada kontakt keskkonnaga. Inimene võtab informatsiooni vastu nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, kompimise ja lihastunnetuse abil. Isegi siis, kui mingi meeleelund inimesel ei talitle, suudab organism toime tulla, sest ülejäänud meeleelundid kompenseerivad selle puudujäägi. Näiteks pimedatel on hästi arenenud kuulmine, kompimine ja haistmine. Kurtidel on teravnenud jällegi nägemine.

Meeleelunditel on spetsiaalsed väliskeskkonnast informatsiooni vastuvõtvad tunderakud ehk retseptorid. Vastuseks ärritusele tekib meeleelundites närviimpulss, mis liigub närve mööda ajusse, kus seda analüüsitakse ja tõlgendatakse. Seejärel reageerib inimene vastavalt saadud ärritusele.

Silm on nägemiselund



Silm on meeleelund, mille abil saame kujutise ümbritsevast maailmast. Nägemine on inimesele väga tähtis, sest silmade abil saame ligikaudu 90% meeltega vastu võetavast informatsioonist.  Mingi eseme vaatamine mõlema silmaga korraga annab sellest ruumilise kujutise. Samuti võimaldab see täpselt hinnata vahemaid ja kaugusi.

Mis kaitseb silma?

Inimese silmad asuvad luudest moodustunud silmakoobastes, mis neid külgedelt ja tagant kaitsevad. Eest kaitsevad silmamuna silmalaud ja ripsmed. Ripsmed kasvavad laugude servas mitmes reas, takistades tolmu ja teiste väikeste võõrosakeste silma sattumist. Silmade kaitsesüsteemi kuulub veel silmamuna niisutav pisaravedelik. Pisaravedelikku eritub kogu aeg ja see hoiab silmamuna niiske, vähendab hõõrdumist, takistab mikroobide arengut, uhub silma pinnalt ära väiksemad tolmuosakesed ning parandab silma optilisi omadusi.

Silmi hoiavad paigal või liigutavad välised silmalihased. Need lihased kindlustavad ka silmade kooskõlastatud ja sujuva liikumise mingi eseme vaatlemisel ning pilgu pööramisel. Väliste silmalihaste väär asend põhjustab kõõrdsilmsust.

Silma ehitus

Silmamuna on kerajas moodustis, mis on kaetud mitme kestaga. Täiskasvanud inimese silmamuna kaalub umbes 7 grammi ja selle läbimõõt on ligikaudu 2,5 cm. Meeste silmad on naiste omadest veidi suuremad.

Silma ees- ja tagaosa ehitus on erinev. Eespoolt katab ja kaitseb silmamuna läbipaistev sarvkest. Valguskiired tungivad sellest läbi. Kumer sarvkest suunab valguskiired järgmistele silmaosadele. Silma sisse jõudmiseks peavad valguskiired läbima vikerkesta keskel paikneva silmaava ehk pupilli. Sõltuvalt valguse tugevusest muutub silmaava suurus, mis reguleerib silma langeva valguse hulka. Hämaras on silmaava suurem, eredas valguses aga väiksem. Silmaava suurus ei muutu hetkega, selleks kulub kindel aeg. Seetõttu vajavad silmad kohanemisaega, kui valgustingimused järsult muutuvad, näiteks valgest hämarasse või valgesse minekul. Silmaava ümbritsev vikerkest ehk iiris sisaldab pigmenti, millest sõltub silmade värvus.

Lõunapoolsetes maades elavad inimesed on tavaliselt tumedasilmsed. Neil moodustub organismis pigmenti rohkem ja see kaitseb silmi ereda päikesevalguse eest. Põhjamaade elanike silmad on päikesekiirguse suhtes tundlikumad, sest nende vikerkestades on pigmenti vähem.

Silmaava läbinud valguskiired langevad silmaava taga paiknevale silmaläätsele, mis oma kujult ja funktsioonilt sarnaneb luubiga. Läätse ümbritseb ripslihas, mis muudab läätse kuju ning hoiab seda paigal.

Läätse kuju muutub sõltuvalt sellest, kui kaugele vaadatakse. Ripslihase kokkutõmbumine ja lõtvumine muudab läätse kas kumeramaks või lamedamaks.

Läätse kuju muutmine võimaldab meil normaalse nägemise korral näha ühtviisi selgelt nii lähedal kui ka väga kaugel asetsevaid asju. Kaugele vaatamisel on ripslihas lõtv, lihast ja läätse ühendavad sidemed aga pingul ja tõmbavad läätse lamedamaks. Lähedale vaadates tõmbub ripslihas kokku, sidemed lõdvenevad ning lääts kumerdub.

Silma sisemus on täidetud läbipaistva vedelikuga. Läätse ees on see vedelam, läätse taga aga sültjas, moodustades klaaskeha. Lääts koondab ja suunab valguskiired läbi klaaskeha võrkkestale, mis katab silma tagaosa seestpoolt. Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale vaadeldava objekti ümberpööratud ja vähendatud kujutise.

Võrkkestal on täita äärmiselt oluline ülesanne, sest just võrkkestas on valgustundlikud rakud- kolvikesed ja kepikesed-, mis võtavad vastu valgusärritusi. Kokku on silma võrkkestal umbes 150 miljonit kepikest ning 7 miljonit kolvikest. Kepikesed eristavad musta valgest, kolvikesed võimaldavad tajuda värvusi. Kolvikesi on kõige rohkem võrkkesta keskosas, äärealadel on rohkem kepikesi. Võrkkestal pupilli vastas on koht, kus asuvad ainult kolvikesed. Seda võrkkesta osa nimetatakse kollatähniks. Kollatähnis on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte.

Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista.

Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavad elektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. Viimane juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestaga, nimetatakse pimetähniks. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on see nimetus igati õigustatud.

Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Nagu nimetusestki näha, sisaldab soonkest rikkalikult veresooni. Soonkest varustab silma rakke hapniku ja toitainetega ning osaleb silma temperatuuri reguleerimises.

Kuidas me näeme?

Nägemine on võime tajuda valgust, värvust, esemete kuju, mõõtmeid ja asukohta. Inimesel on kaks silma ja tavaliselt vaatleme esemeid korraga mõlema silmaga. Kahe silmaga vaadates näeb inimene ruumiliselt.

Kõige selgemini saame näha siis, kui vaatleme otse meie ees asuvaid esemeid. Külgedel paiknevate esemete piirjooned on ähmased ja värvisus ei eristu kõige selgemalt. Esemetelt peegelduvad valguskiired läbivad sarvkesta, silmaava, läätse ja klaaskeha ning koonduvad võrkkestale. Valguse mõjul tekivad silma võrkkesta rakkudes keemilised muutused, mis põhjustavad närviimpulsse. Need kanduvad mööda nägemisnärvi peaaju nägemispiirkonda, kus tekib nägemisaisting. Kuigi silma võrkkestal moodustub eseme vähendatud ja ümberpööratud kujutis, ei näe me asju ümberpööratuna. Põhjus on selles, et ajus töödeldakse infot ja kogemuste tõttu tajume asju õiget pidi. Samuti aitab aju mõista kujutisi, mida me näeme.

Nägemishäired

Kõige sagedamad nägemishäired on kaugelenägevus ja lühinägevus. Kaugelenägevatel inimestel on silmalääts kas liiga lame või on silmamuna normaalsest lühem, mistõttu lähedale vaadates tekib esemete kujutis võrkkesta taha. Kaugelenägevus on seotud inimese vanusega. Kaugelenägevad inimesed peavad nägemise parandamiseks kandma kumerate klaasidega prille.

Lühinägevuse korral näeb silm hästi lähedale, kuid kaugel asuvad esemed paistavad talle ähmastena. Lühinägevust põhjustab kas liiga kumer silma sarvkest või silmalääts või on silmamuna liiga pikergune. Sellise silmaehituse korral murduvad valguskiired silmas liiga tugevalt ja kujutis moodustub võrkkesta ette. Lühinägelikel inimestel tuleb nägemise parandamiseks kanda nõgusate klaasidega prille.

 

Kasutatud kirjandus:

„Bioloogia põhikoolile 4.“

http://www.kunstikeskus.ee/trend/teos/nr_8/joonis/joonis_silm.JPG

http://www.kunstikeskus.ee/trend/teos/nr_8/silm.JPG