VALGESABA-PAMPAHIRV

 

SELTS: Sõralised

SUGUKOND: Hirvlased

PEREKOND JA LIIK: Odocoileus virginianus

Valgesaba-pampahirv, keda ka Virginia pampahirveks kutsutakse, on Ameerika metsaalasid asustav sihvakas ja graatsiline loom. Tal on suur kohev saba, mille loom jooksul üles tõstab nagu valge lipu, ning mis on orientiiriks kõigile karja liikmetele.

Meie põhjanaabrite juurde Soome toodi nad 1934. aastal, paiguti on neid praegu üsna arvukalt.

 

ELUVIIS

Suurema osa aastast veedavad valgesaba-pampahirved erakutena või väikestes rühmades. Reeglina koosnevad need ühest või kahest emahirvest ja nende poegadest või 6-7 isahirvest.

Paukuva pakasega eriti karmidel talvedel ühinevad valgesaba-pampahirved isegi kuni 50 loomast koosnevatesse karjadesse. Niimoodi on nad võimelised külma eest end paremini kaitsema. Isasloom on suuteline oma lõiku kaitsma, eriti kui toitu napib, tema alal aga on toitu külluses. Valgesaba-pampahirv on pelglik ja ettevaatlik loom, kes on pidevalt valvel.

Vaenlaste eest kaitsevad teda terav nägemine, kuulmine ja haistmine. Süües piirab taimestik enamasti hirvede nägemisvälja, seetõttu tõstab loom sageli pead ning vaatleb ümbrust, et kontrollida, ega teda miski ei ähvarda.

Vähimagi hädaohutunnuse korral ajab ta oma koheva saba hoiatusmärgina püsti ning põgeneb.

 

TOITUMINE

Valgesaba-pampahirv on mäletseja. Ta pole toidu suhtes valiv – sööb rohtu, põõsaste ja puude noori pungi, lehti, oksi, puuvilju, õisi ning mugulaid. Tema menüü pole püsiv ning sõltub toiduküllusest erinevatel aastaaegadel.

Eriti levila põhjapoolsetel aladel ei suuda valgesaba-pampahirv talvel leida piisavalt toitu ning peab selle hankimisele kulutama rohkem energiat kui ta leitud toidust saab.

Katsed vangistuses hoitud loomadega tõestasid, et vajaduse korral on valgesaba-pampahirved suutelised alandama toidukogust olulisel määral, juhul kui nad selle hankimiseks peaksid liigselt energiat kulutama. Vaid tänu sellele võimele on nad suutelised karmid talved üle elama.

 

PALJUNEMINE

Valgesaba. Pampahirve innaaeg on sügiseti. Kui emahirved on paaritumisvalmis, muutub ka isahirvede käitumine. Sel perioodil ei söö pullid peaaegu midagi ega puhka. Pärast innaaja lõppu lahkuvad isased emaste juurest. 200-204 päeva vältava tiinuse järel toob emahirv ilmale 1-2, valgete täppidega kaetud vasikat. Nooremad emahirved sünnitavad harilikult ühe vasika, vanemad aga kaks või koguni kolm. Vasikas on suuteline peaaegu kohe pärast sündimist jalgadele tõusma ja jooksma, ent esimesed elunädalad veedab ta hästivarjatud kohas väikesel tiheda taimestikuga territooriumil. Oma varjupaigast lahkub ta vaid siis, kui ema teda toitma tuleb. Emahirved saavad suguküpseteks juba aastavanuselt. Esimesed vasikad sünnitavad nad teisel eluaastal. Isahirved küpsevad palju aeglasemalt ja saavad suguküpseks alles nelja aastaselt.

 

VALGESABA-PAMPAHIRVE ISELOOMULIKUD TUNNUSED

Emahirv: Isahirvest väiksem ning sarvedeta.

Vasikad: Välgetähniline karvastik maskeerib vasika taimede keskel suurepäraselt.

Sarved: Isahirvel on tahapoole painutatud sarved, mis seejärel kaarduvad poolkaares ettepoole. Talvel langevad tal sarved maha ning uued kasvavad järgmiseks sügiseks.

Valge saba: Hädaohu korral põgeneb valgesaba-pampahirv pikkade hüpetega, saba on tal sealjuures üles tõstetud ning selle valget värvi alaosa on hästi näha – see on hoiatussignaal teistele karjaliikmetele.

 

SUURUS

Kõrgus: Isane 90-105 cm, emane on väiksem.

Saba pikkus: Kuni 35 cm.

Kaal: Isasel kuni 200 kg, emasel kuni 112 kg.

 

PALJUNEMINE

Suguküpsus: Emane 1., isane 2. eluaastal või hiljem.

Innaaeg: Hilissügis.

Tiinuse kestus: 200-204 päeva.

Poegade arv: 1-2, harva 3.

 

ELUVIIS

Harjumuspärane eluviis: Elavad erakutena või perekondlikes rühmades. Karmidel talvedel ühinevad mõnikord karjadeks.

Toitumine: Rohi, lehed, oksad, puuviljad ja lilled.

Eluea pikkus: Looduslikus keskkonnas umbes 10 aastat. Vangistuses kuni 20 aastat.

 

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Mustsaba-pampahirv.

 

ESINEMINE

Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kuni Peruu ja Brasiiliani, aklimatiseeritud Uus-Meremaale ning mitmesse Euroopa riiki.

 

KAITSE

Valgesaba-pampahirve ohustavad küttimine ning looduslike biotoopide ahenemine. Ta tunnistati ohustatud liigiks, küttimise piiramise järel kasvas arvukus märgatavalt.

 

Kas tead, et…

*Peale inimese on valgesaba-pampahirve suurimaks vaenlaseks puuma, kelle saagist moodustavad hirved umbes neljandiku.

*Valgesaba-pampahirve sarvedel võib olla 28 haru.

*Valgesaba-pampahirvel pole karvaga kaetud vaid tema külm nina.

*Valgesaba-pampahirvele peetakse sportlikku jahti vaid paaril päeval aastas. Iga jahimees võib lasta vaid ühe looma.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

*Loomariigis

*Loomade elu

*Loomade atlas

*Looduse entsüklopeedia

*www.johncangphoto.com/ fotopages/wd119.htm